Hakkame tibusid lugema

Kaarel Tarand

Vastavalt seadusele ja iseendale seatud tähtaegadele paneb valitsus järgmisel neljapäeval 2008. aasta riigieelarve seaduse eelnõule allkirjad alla ja saadab selle arutamiseks (pigem uuema kombe järgi kummitempli jäljendi saamiseks) riigikokku. Üleeile andis valitsuskabinet eranõupidamisel eelarvele veel viimast lihvi ja ilmselt mitte just kõige optimistlikumas meeleolus, sest kevadega võrreldes on mitu majanduse põhinäitajat kõvasti halvemuse poole tüürinud ning majanduse kasvutempo pidurdumine, nn pehme maandumine on nii mõneski majandusharus suhteliselt kuuldava mütsatusega käinud. Inflatsioon samal ajal kiireneb ning näiliselt on raha rohkem.

Millega võib selles olukorras arvestada kultuur? Rahvuskultuur on teatavasti kõigi Eesti põhiseaduslike valitsuste prioriteet, sest nii on kirjas põhiseaduses. Prioriteet tähendab poliitilises slängis raha, rohkem raha ja ennaktempos kasvu. Kas ka aastal 2008? Nagu ka enne riigikogu valimisi sai osutatud, kipub kultuuri rahastamise osakaal riigieelarves aasta-aastalt kahanema. Oma ametisseastumise-järgses intervjuus Sirbile pareeris uus minister Laine Jänes selle kriitika järgmiselt: “Kogu süsteem on natuke keerulisem. Osakaalust saab rääkida ainult selles osas, mida Eesti riik panustab oma eelarvesse. See osa pole kahanenud, absoluutarvudes isegi suurenenud. Aga Euroopast on päris palju raha juurde tulnud, mis suurendab eelarvet tervikuna, mistõttu jääb mulje kultuurieelarve kahanemisest. Kultuurile pole Euroopa raha neist meetmetest siiani eriti tulnud. Turismimeetme 4.6.2 kaudu on olnud võimalik taotleda raha kultuuriobjektidele, mis turismi valdkonnale huvi pakuvad, aga see on majandusministeeriumi haldusala. Tartus näiteks on tehtud Euroopa rahaga turismimeetme toel mänguasjamuuseum, ka sügisel avatav laulupeomuuseum. Aga see ei kajastu kultuurieelarves. Aastate 2007–2013 meetmetes on kultuurivaldkond ka sees ja olen optimistlik ses osas. Kogu raha ei peagi siin kasvatama, seda peab juurde tõmbama.” (Sirp 13.04.2007, nr 16.)

Ei läinud mööda rohkem kui poolteist kuud, kui valitsuse korraldusega nr 275 kinnitati riigi eelarvestrateegia (RES) aastateks 2008–2011. Sellist “keskpikas perspektiivis” planeerimist harrastab Eesti avalik võim Euroopa Liidu nõudel, nagu tavatseme süüdlast otsides ikka öelda. Valitsusele on see mugav lahendus kahest otsast. Esiteks saab ilma suurema kärata ja detailidesse laskumata juba kevadel, kui avalikkus järgmise aasta raha vastu suurt huvi ei tunne, igale ministeeriumile tema portsjoni kätte jagada ning teiseks, kui sügisel järgmise aasta eelarve parlamenti viiakse, viitab valitsus selle alusena valitsuse korraldusega kinnitatud RESile (mida tehakse ELi nõudel), mida ei saa Euroopat petmata enam muuta. Riigieelarves olevat üks või teine summa sellepärast niisugune, et “nii on RESis kirjas”.

RES on mugavusdokument ka seetõttu, et kuulub igal aastal ümbertegemisele ja lubab igale rahaküsijale öelda, et teie raha on paigutatud ülejärgmise aasta plaani. Aga siis vahepeal olud muutuvad, teadagi. Traditsiooniks on saanud, et kolmel planeerimisaastal näidatakse kasvu ja neljandal kahanemist. Ühe sõnaga, kõigepealt kulutame ja alles seejärel säästame. Muutunud olud vaatavad vastu ka 2006. ja 2007. aasta RESist.

Ainult kuu aega enne RESi kinnitamist nägi kultuuriministeerium maailma läbi roosade prillide. Dokumendi “Kultuuriministeeriumi arengukava 2008–2011” viimasel leheküljel leidub “eelarveläbirääkimiste algpositsioon, mis menetlemise käigus võib oluliselt muutuda”. Seda vaadates tuleb tunnustavalt öelda: nad vähemasti püüdsid. Püüdsid küsida ja raha ka saada.

 

Kultuuriministeeriumi arengukava finants­plaan, aprill 2007 (miljonit krooni)

 

Kultuur

Meedia

Sport

Kokku

2006

1491,6

337,6

294,7

2123,9

2007

1849

399,3

325,5

2573,8

2008

2705,3

595,7

315,7

3616,7

2009

3477,4

714,7

378,1

4570,2

2010

3826,6

795,8

425

5047,4

2011

3790,4

861

467,1

5118,5

 

Tagajärg, mis on valitsuse tahtena pandud RESidesse, näeb välja hoopis teistsugune kui loodetud. Järgmiseks aastaks on küsitud kokku 3,6 ning aastaks 2011 koguni 5,1 miljardit krooni. Saadakse pisut üle poole sellest.

 

Kultuuripoliitika rahastamine aastatel 2006–2011 (miljonit krooni, kasv %) *

 

RES 2007-2010

RES 2008-2011

2006

1899,9

 

%

21,2

21,9

2007

2303,7

2315,4 (eelarve)

%

16,7

5,9

2008

2689,4

2452,9

%

10,4

10,1

2009

2969,7

2701,0

%

-6,2

10,4

2010

2786,9

2983,1

%

 

-2,5

2011

 

2906,9

 

Aastateks 2008–2010 nägi mullune RES ette kultuurivaldkonnas kokku 7,7315 miljardi krooni kulutamist, tänavu on seda kärbitud 7,1834 miljardini ehk 548,1 miljoni krooni ehk 7,1% võrra.

Siinkohal ütleks koalitsioonipoliitik muidugi, et riigi majanduslik olukord ongi kitsamaks läinud ja kuskil pole näha aasta tagasi planeeritud kasvu. Seesama rahandusministeeriumi majandusprognoos ennustab ka riigi tulusid, mis on järgmises tabelis näidatud kahes lõikes, et ennetada väidet, nagu tuleks kasv põhiliselt välisabi (ELi toetusraha) kiirest kasvust. Maksutulud moodustavad meie eelarvete põhiosa, lisaks sellele saab eelarve toetust ELilt, mittemaksuliste tulude hulka kuuluvad veel riigilõivud, tulu varadelt (näiteks riigile kuuluvate ettevõtete dividendid) ning tulu vara müügist.

 

Tuluprognoos (kasv – protsenti, tulud – miljardit krooni)

 

Maksutulud

Kõik tulud

% (võrreldes 2006.a)

23,1

22,1

2007

67,96

82,83

%

17,5

16,2

2008

79,83

96,25

%

12,7

13,4

2009

89,52

109,17

%

10,1

8,5

2010

98,58

118,47

%

9,4

7,0

2011

107,82

126,77

 

 

Tegelikkus on selline, et maksutulud kasvavad kiiremini, kui kõik tulud kokku. Võrreldes nüüd lõpuks kultuurieelarve kasvuprotsenti lähiaastatel riigi maksu- ja kõigi tulude kasvuga, näeme sellist pilti:

 

 

Kultuurikulu

Maksutulu

Kogutulu

2007

21,9

23,1

22,1

2008

5,9

17,5

16,2

2009

10,1

12,7

13,4

2010

10,4

10,1

8,5

2011

-2,5

9,4

7,0

 

2010. aasta on ainus, mil kultuurikulu lubatud kasv ületaks keskmist tulude kasvu, kuid esiteks on see ainult lubadus ja teiseks hävitatakse see ajutine pisiedu järgmise aasta järsu kärpega.

Nii lihtne see ongi. Rahajutu lõpetuseks veel üks kurb rida, mis toetub eeltoodud andmetele ja peegeldab kultuurikulu osatähtsust protsentides riigieelarves:

2007 – 2,79

2008 – 2,24

2009 – 2,19

2010 – 2,22

2011 – 2,02

 

Ametisse astudes ütles peaminister Andrus Ansip riigikogus oma kümneks käsuks organiseeritud kõnes nii: “Kuuendaks oluliseks käsuks valitsusele on eesti keele ja kultuuri hoidmine ja arendamine. Nii eesti keele kujundamine Interneti- ja arvutikeeleks kui professionaalse- ja harrastuskultuuri elujõulisuse tagamine.

Keeled, mis ei suutnud muutuda kõnekeelest kirjakeeleks, kadusid. Keel, mis tänapäeval ei suuda muutuda kirjakeelest Interneti- ja arvutikeeleks, kaob samuti. Kõigile tulevastele valitsustele jääb käsulauaks kompromissitult seista eesti keele kui moodsa keele positsiooni tugevdamise eest. Maailmas on ainult üks riik, kes eesti keele tuleviku eest vastutab. See on Eesti Vabariik.

Esitame valitsusliidu programmis ainulaadse kava eesti keele positsioonide tugevdamiseks moodsas maailmas. Mitte midagi nii selget ja ilusat nagu see, pole ühegi valitsusliidu tegevuskavas seni kavandatud. See on jõukohane ja me teeme selle teoks.

Eesti keele ja kultuurita poleks mõtet ka oma riigil.”

Rõhk oli selles kõnes tugevalt keeleküsimustel ja kuna kogu keelepoliitika kuulub haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse, kus rahaga on lähitulevikus kultuuriministeeriumist võrreldamatult paremad lood, siis ehk polegi peaminister veel palju oma sõnu söönud. Siiski, kolmel korral on keele kõrval ka kultuuri nimetatud. Targu jättis peaminister riigikogule paljastamata saladuse, kuidas seda va kultuuri aina väheneva rahahulgaga hoitakse ja arendatakse. Kas ehk turujõud sekkuvad? Või õnnestub kultuurielu reorganiseerida majanduslikult efektiivsemaks, moodustada näiteks ühtne väärtuskett, nagu see juba toimib elektriäris ja mida usinasti ja liberalismi parimate traditsioonide vaimus kavandatakse transiidiäris. Kolmas võimalus oleks, et kõnest möödunud poole aasta jooksul on riik kultuuri asemel saanud mingi uue mõtte. Näiteks sambad. Mine tea.

Igal juhul on peaminister oma erakonnakaaslasest kultuuriministri üpris kaelamurdva ülesande ette seadnud. Koalitsiooni valitsemisprogramm sisaldab peale sammaste mahavõtmise ja püstitamise muudki, sealhulgas terve peatüki nr 13, pealkirjaga “Kutuuripoliitika”. Valitsuse tööplaanis (vt http://www.valitsus.ee/?id=6902) on kultuuriminister seatud vastutama veel mõnegi teistesse peatükkidesse paigutatud ülesande täitmise eest. Raskeimaks osutub arvatavasti täita lubadust 3.4.1, mille kohaselt valitsusliit “tõstab kõrgharidusega kultuuritöötajate palka vastavuses õpetajate palgatõusuga ja politsei, päästjate, piirivalvurite ning vangivalvurite alampalka ennaktempos.”

Kui selle pisut ümmarguse lubaduse all peab valitsusliit silmas protsentuaalset vastavust, siis pole poliitikute seisukohalt katki midagi, ainult et kultuurisektoris on palgad olnud aastaid madalamad kui õpetajatel, kes keskmiselt saavad riigis makstava keskmise palgaga ligilähedast tasu.

Valitsusel on veel järgmise neljapäevani ja seejärel riigikogul tervelt kolme kuu jooksul võimalik kultuur rahalises mõttes vabalangusest välja tuua. Aga mille arvelt? Selle eest riigijuhid palka saavadki, et see välja nuputada. Elu oleks liiga lihtne, kui kogu valitsemistarkuse ajalehest teada saaks.

 

 

* Kolmapäevases riigikogu infotunnis avaldas kultuuriminister lootust, et võrreldes tänavusega suureneb kultuuri eelarve “loodetavasti orienteeruvalt 300 miljoni krooni võrra”. Kasv oleks seega 12-13%, mitte 6%. Seda otsustele ja dokumentidele esialgu veel mittetoetuvat oletust pole järgnevates tabelites arvestatud.