Hääleostuaasta algas

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Jõulukuu Sirbis nr 47 („Kas raha teeb riigikogu?”) tõi Heldur Meerits välja ühemõttelise ja vankumatu seose, mis valitseb Eesti poliitilises elus kulutatud raha hulga ja valimistel saadud mandaatide hulga vahel. Kuna alanud aasta on valimisaasta, see tähendab, et võisteldakse taas võimu pärast, omandab raha tavalisest aastast kesksema koha kõigi võimu ümber askeldajate tegevuses. Riiklikult pandud ebaõiglased piirid on teada: 5,4 miljonit eelarvelist toetust neljale parlamendierakonnale ja näpuotsaga tuhandeid paarile muule. Kuigi publiku meelest on seda tarbetult palju, arvavad parteide kassapidajad vastupidi ning käiku läheb iga õigus ja kõverus, mis võimalik. Kui tahes suurest hüvest ja õiglusest mingi rahaliigutamise juures ka ei räägitaks, ikka paistab kaudne häälteost allhoovusena välja. Nagu vanemad pealinlased veel ehk mäletavad, tegutses eelmise aastatuhande lõpul Tallinnas üks ettevõte nimega AS Altermon, mille eesmärk oli korraldada ümber ja nii kodanikele kui linnavõimule tulusaks toonane ühistranspordi piletimüük, aga ka parkimistasude süsteem, mis oli siis üdini korruptiivne ja tõi kaasa liikluskaose. Alguses olid linnavõim ja ettevõte heas läbisaamises. Mida kaugemale arenes aga kava infotehnoloogilisele platvormile ülemineku osas, seda rahutumaks läksid linnaametnikud, seda kurjemaks suhted, kuni lõpuks leping üles öeldi ning ettevõte peaaegu jõuga (turvafimade abil) üle võeti. Mida aga ei tulnud, see oli uus ja puhas (sularahavaba) ning ökonoomne transpordisüsteem.

Nüüd siis, peaaegu 15 aastat hiljem, on osaliselt needsamad asjamehed, linnapeast alates, kes toona vankri kraavi keerasid, realiseerimas ligilähedasel kujul sedasama plaani. Mis lahti? Kas siis linnavõimu tegelastele enam sularaha ei meeldigi? Keegi on vanadele traavlitele (sellele osale, kellelt vahepealsete tegude eest pole vabadust võetud) uusi trikke õpetanud?

Toona oli põhiküsimus sularahas, mis iga astme ametimeestel vastavalt staatusele töötlemise käigus näppude külge jäi ja avaliku huvi realiseerimisel kaotsi läks. Selge ju, et võimutehnilisest seisukohast oli tegemist pillamisega, mis iseloomulik feodaalsele killustatusele, kui igamees maksustab kuis jaksab ja senjöörile antakse see, mis üle jääb. Kui jääb. Vahepeal lüüakse mõni pea maha, aga killustatus jääb ja see tähendab, et kogu riisutu ei kulu sugugi selle ainsa püha eesmärgi, võimu igavese säilitamise nimel. Võimu ja maksude seost tundis hästi juba Louis XIV. Meil muidugi Tallinnas päris Päikesemeeri pole, pealegi on tegu valitava ametikohaga, mitte kingitusega taevase poole pealt. Sellest aga omakorda järeldub, et võim tuleb publiku käest iga natukese aja tagant uuesti osta.

Kus häda kõige suurem, seal Darwin kõige lähem. Erakonnategelased ja munitsipaalametnikud ei ole sugugi kohanemisvõimetumad kui Galapagose vindid. Aastaid kestnud eksperimentide käigus omandatud kogemus ütleb, et kahju ja kõrvalkuluga ning suurte õiguslike riskidega sularaha-askeldused võib julgelt asendada eelarveliste hulgiostudega valimis­aastatel. Loeb vaid see, et peab kindlustama ainuvõimu, mis tagab selle, et eelarve üle ei pea kellegagi, kel teistsugused huvid, läbi rääkima. Imeline kohanemine muutuvate olude ja uue tehnoloogia pealetungiga!

Varem on Tallinnas täiesti legaalsete eelarveostudega kositud pensionäre. Tallinna ametliku info järgi jääb piletimüügi lõpetamise tõttu linnaeelarvesse laekumata 12 miljonit eurot ning tasuta sõidukaarte on soetanud 150 000 inimest. Seega teeb Tallinn igale sõidukaardi omanikule valimisaastal 80eurose „kingituse”. Ainuüksi sellel kadunud real on rohkem raha, kui parteid kahe aasta jooksul riigieelarvest saavad. Kõige puhtakujulisem häälte ostmine, kusjuures kodanikelt on võetud vähimgi võimalus häälemüügi tehingus mitte osaleda. Ainuke, mida ta teha saab, on valida mõne raha mitte pakkunud erakonna/kandidaadi kasuks, kui hääletuspäev käes.

Printsiip, et hulgi tuleb odavam ja mugavam, pole võõras ka Keskerakonna sõpradele ja aatekaaslastele valitsusparteis Reformierakonnas. Ühes aastalõpu intervjuus (Eesti Eks­press) teatas selle esimees Andrus Ansip kõigi end liikmemaksudest rahastavate tuhandete ühingute ja seltside liikmeid üdini solvavalt, et „liikmemaksu ihalus tuleb ilmselt komsomoli aegadest” ning et tänapäeva maailmas olevat „distsipliini nõudmine liikmemaksu kaudu suhteliselt suur igand”. Kas sellest hoiakust innustatult peaks ka Eesti Vabariigi kodanikud kujundama ümber oma suhtumise riigimaksudesse? Ehk on needki igand, mis pärineb okupatsiooniajast? Ja just seetõttu valitsebki Toompeal parlamendierakondade seas veendumus, et liikmemaks on kuradist ja ainus õige viis parteide rahastamiseks ongi riigieelarvelised toetused (mis pealegi kriisikindlad ehk majanduslanguse ajal ei kahane). Täpsemalt, just kaht parlamendis esindatud liberaalset erakonda juhivad endised NLKP liikmed, ja küllap nemad juba seda komsomoli liikmemaksude asja teavad.

See kõik on juba esmaspäevast alates ülimalt oluline, sest nagu president Ilves on lubanud, käivitub siis rahvakogu ühisloomeprotsess, mille ühes fookuses erakonnad ja nende raha. Põhimõtteliselt ei tohiks olla võimatu pakkuda välja ja üles ehitada selline erakondade ja nende väidetavate maailmavaadete rahastamise süsteem, mis efektiivselt välistaks raha ja mandaatide sirgjoonelise seose. Kui raha kulutamine mandaate valimistel enam varasema eduga ei too, keskenduvad ka erakonnad kulutamise asemel millelegi muule. Niisiis on aktiivsetel kodanikel tänavu varasemast hoopis suurem võimalus erakondade rahastamise kümme aasta kestnud surmaspiraal katkestada ja viia me demokraatia areng uutele, mõistlikumatele rööbastele. Oma viga, kui selle kasutamata jätame.