Guattari ja kapital

Anders H?

  On ebanormaalne, et globaalsel kapitalil puudub vastutus kohaliku elanikkonna ees ja et nad saavad ebamugavuste tekkides pageda tulistvalu parematele jahimaadele.

 

 

Felix Guattari: Kapitalistliku tootmismeetodi puhul on aga kapitaliseerimisprotsess muutunud autonoomseks, allutades  kõik teised traditsioonilisemad ja alternatiivsed võimu saavutamise mehhanismid.

 

On iseenesest tervitatav, et minu kapitali sotsiaalset vastutust käsitlev artikkel (PM 8. IX), mis küll toimetuses ära nuditi, leidis siiski arukat ja sisulist vastukaja. Tänan Heido Vitsurit, kes on ju põhimõtteliselt oma Sirbis (29. IX) avaldatud argumenteeritud artiklis pea kõigis punktides minu väidetega nõus. Ometi ei saa teha justkui midagi ning Eesti peab teiste Euroopa riikidega pidama metsikut võitlust iga investeeringu-veeringu eest. Või vähemalt ei pea Vitsur ettevõtte tulumaksu rakendamist otstarbekaks. Ent küsimus pole maksudes, vaid kapitali vastutuses ühiskonna ees. Seda peaks saama saavutada ka teiste vahenditega. Samas Sirbi numbris avaldatud Richard Blackburni lugu esitab meile üpris veenvalt perspektiivi, mis juhtub siis, kui kogu Euroopa sotsiaalsüsteem lastakse USA eeskujul kapitaliseerida. Ja Blackburn peab 10 – 20% ettevõtlustulu-põhiste sotsiaalfondide rajamist väljapääsmatuks. Kas see on ka võimalik, on iseasi. Aga selge on see, et midagi  peab tegema.

Ometigi tahaksin seekord alustada natuke kaugemalt ning arendada lõpuni teema, mis Postimehes avaldatud versioonis sootuks välja oli lõigatud. Nimelt tahaksin vahendada Felix Guattari kapitali mõiste käsitlust nii, nagu ta selle minu arvates äärmiselt tabavalt esitab oma artiklis “Kapital kui võimu formatsioonide integraal”1. 

Guattari järgi on kapitalismi põhitrikk see, et inimeses on kõik, iha viimse jäägini, konverteeritav vahetusväärtuseks. Kusjuures see peab toimuma nii, et iga “kõrvalekallet” sellest doktriinist tunnetataks seesmiselt kui asotsiaalset, ohtlikku ja süütundega seotut. Iga viimanegi reklaam väidab meile, et “tehke meeletusi” ja “elage ohtlikult” nii palju kui jaksate, ainult pidage meeles, et selle legitimeerib üksnes kapitalistlikku vahetusväärtuste võrku jäämine. Ainult see asjaolu annab meie tegevusele sotsiaalse legitiimsuse ja õigustab ka kõige napakamat idiootsust, mida paljundatakse meile näiteks lõpututes kogustes kõikvõimalikes reality-seepides. Te võite isegi olla “mässumeelsed” ja “riigivastased”, juues Cuba õlut ja kandes Che Guevara pildiga T-särki, peaasi, et te ei oleks kapitalismivastased. Ka tarbimisvastasust saab tarbida.

 

Kapitaliseerimata eluruum väheneb pidevalt

 

Nii lihtsalt käibki ühiskonnast igasuguse alternatiivse mõtlemise ja toimimise edukas väljajuurimine. Või õigemini – see viiakse vastavusse kapitalismi põhimõttega, et kui see, mida sa teed, ei ole veel toode, siis tuleb sellest toode teha. Alternatiiv on teistsuguse mõtteviisi täielik marginaliseerimine, sest sel juhul on see tähtsusetu ja ebavajalik, isegi kahjulik: “Kapitali  eesmärk on hävitada, neutraliseerida ja alla suruda iga eluavaldus, mis baseerub millelgi muul kui tema võimu aksiomaatilisel tõel ja tehnoloogilistel imperatiividel. Selle ahela lõpus defineerib ta kõik, nii lapsed, intellektuaalid, rikkad kui ka vaesed, vastavalt oma kriteeriumidele.” Kapitaliseerimata elu ja toimimisruum väheneb pidevalt. Kapital ei rahuldu enam ainult välise sotsiaalse kontrolliga, vaid see on vaja internaliseerida – inimene peab ise nii tundma. Selle sissehaaramise kõige äärmuslikumaks väljenduseks on ilmselt tüübid, kes lõikavad endale Adidase triibud juustesse, tätoveerivad Nike’i linnukese oma kannikale või, veel hullem, müüvad oma otsaesise kui reklaamipinna. Nagu ütleb Guattari, lisab kapitalistlik võim traditsioonilistele otsestele sunnimehhanismidele kontrollimehhanisme, mis nõuavad kui mitte iga indiviidi kaassüüd, siis vähemalt passiivset nõusolekut. “Kapitalism haarab inimest seest,” võtab ta oma seisukoha kokku.

 Guattari jaoks ei ole kapitalism mitte teatud majandussüsteem, vaid semiootiline operatsioon. Majanduslik kapital ei ole ainuke kapitali liik. Ajaloost tunneme veel paljusid teisigi, näiteks au, prestiiži või maagiliste võimete kapitali. Kapital on alati olnud võimu saavutamise semiootiline operatsioon teatavate spetsiifiliste jõudude teenistuses. Ja selle tähendus on seotud ainult sellega, kuivõrd seda saab võimu saavutamiseks rakendada. Näiteks ei taga majanduslik kapital aukapitali-põhises ühiskonnas mitte mingit võimupositsiooni.

Kapitalistliku tootmismeetodi puhul on aga üldine kapitaliseerimisprotsess muutunud autonoomseks, allutades endale kõik teised traditsioonilisemad ja alternatiivsed võimu saavutamise mehhanismid: “Majandusliku kapitali rõhutamine ekvivalendina maskeerib kapitalistlike allutamise ja subjekti kujundamise protsesse, mis ulatuvad sotsiaalsete ja mikrosotsiaalsete võimusuheteni.”

Kapital ja rahvusriik ei ole vastuolus, pigem on esimene teise internaliseerinud. Rahvusriik kehastab võimu üksnes representatsiooni tasandil, “võimu pildina”, mille suhtes inimesed koordineerivad oma igapäevast elu. Guattari lisab, et “riigid on üha enam sõltuvuses globaalselt integreeritud kapitalistlikest võrgustikest”, mis ei ole tänapäeval kellelegi muidugi teab mis üllatus. Tegelikud otsused tehaksegi seal.

 

Globaalse kapitali neli algelementi

 

Kokkuvõtvalt toob Guattari välja globaalse kapitali neli “algelementi”. 

1.  Kapitalistlikud võimuformatsioonid, mille kaudu kapital säilitab korra, garanteerib omandi, sotsiaalsed eristused, materiaalsete ja sotsiaalsete kaupade ümberjagamise. Ükskõik millise kauba väärtus sõltub repressiivsete vahendite (nagu seadus ja politsei) usaldusväärtusest ja teatud tasandi populaarsest konsensusest kehtestatud korra suhtes.

2.  Tootlike jõudude masinlik korraldus, mis konstitueerib fikseeritud kapitali: masin, tehas, transport, toormaterjali ladustamine, tehno-teaduslik teave, masinliku subjektsiooni tehnikad ja nende treenimine, laboratooriumid jne. See on klassikaline tootlike jõudude väli.

3.  Kollektiivse tööjõu ja sotsiaalsete suhete allutamine kapitalistlikule võimule. Tööjõud on allutatud kodanlusele ja bürokraatiale, samal ajal on ta ise faktor allutamaks teisi gruppe: naisi, lapsi, immigrante, seksuaalvähemusi. See on tootmise ja sotsiaalsete suhete reaalsus.

4.  Vahendite, riigiaparaadi ja parariikliku võimu ehk meedia  võrgustik. Sellest võrgustikust, mis on jagunenud mikrosotsiaalsel ja planetaarsel väljal, on saanud kapitali elu olemuslik element.

See on kokkuvõetuna pilt, mille Guattari meile maalib, ja see pilt on samavõrd lootusetu kui täpne. Nüüd siis Heido Vitsurile vastuseks:  kas midagi on võimalik teha? See küsimus kõlab väga sarnaselt Lenini klassikalise küsimusega “Što delat?”, kuid sellest hoolimata või just seetõttu peaksime me sellesse suhtuma piisava tõsidusega. Sest ka Venezuela sündmused ja keskmise näpu näitamine nii Bushile kui IMFile ei ole midagi muud kui reaktsioon globaliseeruvale kapitalile. Kas just selline, nagu me näha tahaksime? Kaugelt vaadates on see ju vägagi nauditav, eriti veel meie endi täiesti pugejaliku Ameerika-poliitika taustal, kuid vaevalt on Chávezil kavatsus (ja kui oleks, kas tal õnnestukski) Venezuelast teha midagi enamat kui stalinistliku Nõukogude Liidu koopiat.

Blackburni kriitika ja lahendused seevastu lähtuvad reaalsetest võimustruktuuridest:  Euroopa Liit peaks tegema seda, teist ja kolmandat, looma sotsiaalsed kaitsemehhanismid, kaitsma kodanikke etc. Tema argumendid põhinevad sotsioloogilistel uuringutel ning on esitatud teadlase kainuse ja loogikaga, kusjuures riik, seadus ja kodanik on väga selged mõisted. Jääb mulje, et sotsiaalne Euroopa on ideaal, mis jääb praegu ainult poliitilise tahte taha. Aga kui poliitiline tahe sõltub sellestsamast kapitalist, siis tema lootus ilmselt sinnapaika jääbki. Pärast Thatcheri-Reagani “Antikommunistliku Liidu” põhjalikult ellu viidud sotsiaalsete väärtuste hävitamist 1980. aastatel, tabas see 1990. aastatel paratamatult Mandri-Euroopat ning ka sotsiaalset Skandinaaviat, kes üritasid kuidagi USA ja Suurbritanniaga konkurentsis vee peale jääda. Ida-Euroopa võttis ultraliberaalse parempoolse poliitika omaks juba ühtegi küsimust esitamata. Selles kontekstis pole muidugi eriti üllatav, et Laar sai Euroopa innukaima thatcheristina Friedmani neoliberalismi preemia. Täpselt sama vähe üllatab see, et mõõdukad nimetasid ennast sotsiaaldemokraatideks mõned aastad tagasi, puhtalt formaalse eristumise pärast ja siis, kui oli lõplikult selge, et tegelik sotsiaaldemokraatlik positsioon – nii nagu seda mõisteti näiteks 60ndatel ja 70ndatel – ei ole enam võimalik (kuigi hääletan nende poolt parema alternatiivi puudumisel jätkuvalt). Niisiis on suhteliselt keeruline loota ka parteidemokraatlikele lahendustele, ükskõik kas siis riiklikul või üleeuroopalisel tasandil. Seega olen Vitsuriga nõus, kuigi hoopis teistelt alustelt: parteipoliitilisel tasandil ei saa tõepoolest midagi teha kapitali ohjeldamiseks.

 

Majanduses osalemise võimalus ka kodututele

 

Küll aga arvan ma, et  valitsusväliste organisatsioonide, inimühenduste, ökoaktivistide ja n-ö globaliseerumisvastaseks võitluseks ühinenud rahvusvaheliste jõudude töö ei ole täiesti asjatu, vaid nende meetodid ja strateegiad on vahenditena täiesti arvestatavad nagu ka kodanikualgatus ja -allumatus. Saime ju Greenpeace’i efektiivsust alles hiljuti omal nahal tunda. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata sotsiaalsele ettevõtlusele, mis teeb majanduses osalemise võimalikuks ka näiteks kodututele ja lokaalsele väikeettevõtlusele, mida tuleks toetada, s.o osta kohalikke kaupu ja tooteid ning mitte tarbida suurkorporatsioonide odavat träni. Nende liikumiste ja strateegiate puudus ja veel suurem eelis seisneb selles, et nende eesmärk ei ole muutuda võimuaparaadiks.

Seega on põhiküsimus lühidalt selles, kuidas muuta maailma ilma võimu võtmata, ilma repressiivorganiks ja korporatiivseks mängukanniks muutumata. Et see on raske ja keeruline ülesanne, on päris selge. Kuna aga kapitali võim meie elu üle algab subjektiivsusest, siis on see ka esimene tasand, kus me sellele vastu saame hakata. Loomulikult näeb globaalne kapital tublisti vaeva, et seda kõike marginaliseerida ja naeruvääristada. Eriti selgelt näeme seda globaliseerumisvastastest loodud meediakuvandis, mis üritab kogu liikumist diskrediteerida ja kriminaliseerida. Järjekindlalt tuleks võidelda vabakaubandustsoonide orjatöö vastu ja teha kapitali röövlinnulik maandumine, nagu Vitsur seda nimetas, kapitalile nii ebamugavaks kui võimalik ja seda ükskõik millises maailma otsas.

Kuna globaalne kapital on huvitatud teatud osa maailma hoidmisest vaesuses, tuleks leida teisi vahendeid nende aitamiseks kui Kolmanda Maailma riikidesse investeeritud vahendite pealt ebaõiglase tulu teenimine, mis justkui turgutaks sealset majandust, kuid tegelikult üksnes suurendab sealsete riikide vaesust. Selle kaudu  oleks võimalik ka kapitali sidumine kohaliku kultuuri ja sotsiaalse ruumiga. On ebanormaalne, et globaalsel kapitalil puudub vastutus kohaliku elanikkonna ees ja ebamugavuste tekkides on neil võimalik pageda tulistvalu parematele jahimaadele, s.t veel vaesematesse riikidesse. Globaalsete antikapitalistlike võrgustike kaudu oleks aga võimalik nende tegevust torpedeerida ja selle ebaeetilisust pideva turmtule all hoida, kuni kapitalil ei ole vastutuse vältimiseks enam kuhugi mujale minna kui kuu peale, mis on hetkel erastatud ju üksnes pooleldi.

 

 

1 Felix Guattari, Capital as the Integral of Power Formations, trans. by Charles Wolfe and Sande Cohen, in Soft Subversions, ed. by Sylvere Lotringer, Semiotext(e). New York 1996, lk 202 – 224.