Filosoofiatiigis pole madalat vett

„Sissejuhatus filosoofiasse“ juhatab sisse küll, aga just nimelt filosoofiasse kui teadusdistsipliini, mitte filosofeerimisse laiemas rahvalikumas mõttes.

HENRIK SOVA

Filosoofiast üldisemalt mõtiskledes meenuvad mulle ikka kahe analüütilise filosoofi küllaltki tuntud ütlused filosoofia kohta. Ameerika filosoof Wilfrid Sellars on öelnud, et filosoofia eesmärk on „mõista, kuidas asjad selle sõna kõige laiemas võimalikus tähenduses sobivad kokku selle sõna kõige laiemas võimalikus tähenduses“.1 Oxfordi filosoof Peter Strawson täheldab oma raamatu „Analüüs ja metafüüsika“ alguses, et „filosoofiatiigi üheski servas ei leidu madalat vett“, pidades silmas, et pole olemas sellist asja nagu elementaarne filosoofia.2 Kuidas millessegi sellisesse sisse juhatada? Algupärase kõrgkooliõpiku „Sissejuhatus filosoofiasse“ autorid on oma vaatenurga sõnastanud nii: „Selles õpikus käsitletakse filosoofilisi teemasid nõnda, nagu see on kombeks analüütilise filosoofia traditsioonis, mis on valdav ingliskeelses kultuuriruumis. See on autorite teadlik valik, mis kindlasti kajastab nende huvisid ja eelistusi.“ (lk 12) Niisiis keskendutakse kaasaegsele lääne analüütilisele filosoofiale, sest sedasorti filosoofid on ka autorid ise.

Sageli vaieldakse, milliseid käsitlusi ja kui palju peaks sissejuhatus filosoofiasse hõlmama ning millise keerukusastmega see kõik võiks olla. Püüdes nendele küsimustele mingeid mõistlikke vastuseid leida, hakkas mulle peagi tunduma, et selline käsitlus on viljatu. Pigem võiks siin mõelda hoopis nii, nagu hiline Wittgenstein filosofeerimist nägi: „Filosoof ravib küsimust nagu haigust.“3 See tähendab mõelda, miks sellised küsimused üldse kerkivad. Minu arust on need küsimused sümptomid ihalusest hõlmata kogu filosoofiatiiki, et siis selle terviku valguses piiritleda mingi osa sellest ja laskuda ettemõõdetud sügavuseni. Mulle näib, et seda terviku haaramise tungi võiks sublimeerida kuhugi mujale. Niikuinii leidub alati filosoof, kes tunneb, et tema maailm on sissejuhatusest välja jäetud, et tema juurde see juhatus ei viigi. Pealegi, kui püütakse kangekaelselt tervikut hõlmata, et seda siis liigendada ja markeerida, mis jäi sisse, mis välja, kerkib oht, et asi muutub kõigest populariseerivaks ülevaateks ja kuhugi sisse ei juhatatagi. Sisse aga saab ju juhatada kindlat teed silmas pidades, mitte kõikjale korraga ja pinnapealselt.

Näiteks minu õpingute alguses oli üks tee, mida mööda sisse juhatati, heideggeriaan Tõnu Luige loeng „Filosoofia-ajalooline sissejuhatus filosoofiasse“. Väidetavalt oli see samuti sissejuhatus filosoofiasse. Seniajani mõtlen vahel, et millesse see mind siis ikkagi juhatas – aga filosoofia mõttes ilmselt edukalt, sest välja pole pääsenud. Täiesti teisest kandist lähenev Strawson nimetab seda alguses mainitud raamatut samuti sissejuhatuseks filosoofiasse. Mulle tundub, et ei Luik ega Strawson muretsenud oma sissejuhatusega ülearu palju, kuhu nad oletatavas laiemas kontekstis asetuvad, mis jääb nende sissejuhatusest välja või kui raske kogu see teekond on – nad mõlemad paigutavad end otse keskele, nad teevad filosoofiat nii, kuidas nad filosoofiast aru saavad ja nagu nende meelest tuleks seda teha. Nii ka raamatu „Sissejuhatus filosoofiasse“ autorid. Nagu öeldud, madalat vett filosoofiatiigis niikuinii pole. Kui aga kusagilt juba pihta hakata ja sukelduda, siis loomulikult muutuvad filosoofiatiigi ühed alad tähtsamaks kui teised, tekivad sogasemad ja selgemad veed. Eks ikka näeme siis teisi vesi läbi selle, kuhu parajasti sisse hüppasime. Ja alles seeläbi kristalliseerub ka filosoofia. See aga saab juhtuda alles pärast sissejuhatust. Enne sissejuhatust on filosoofia nagu Schrödingeri kass – ja pärast pole enam midagi parata.

Analüütiline filosoofia kui teadus

See Tartu ülikooli kolme filosoofiaõppejõu loengumaterjalidest välja kasvanud raamat ei ole ainult sissejuhatus filosoofiasse, vaid ka õpik. Õpik, eriti kõrgkooliõpik on üks vahenditest, mis teeb teadlaste koostöö kindla paradigma raames võimalikuks. See juurutab, määratleb ja ühtlustab vastava valdkonna mõistevara. Nii kinnistatakse ühe teadus­paradigma raames seda ühist struktuuri, mis võimaldab teadlastel omavahel teaduse tegemise kontekstis suhelda. See tagab, et argumente ja seisukohti saaks üksteisele arusaadavalt esitada ja vastastikku arendada. Minu arvates on ka analüütiline mõtlemine just seeläbi määratletud – kui leiame, et meil on võimalik mõtlemises struktureeritult ja kontrollitavalt koostööd teha, siis see ongi ühtlasi ka analüütilist laadi mõtlemine. Analüütilisus pole mingi eraldiseisev kvaliteet, mis strukturaalsel vaimsel koostööl võib olla, aga võib ka mitte olla, vaid need kaks ongi üksteise kaudu määratletud. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et „õpik“, „analüütilisus“ ja „teadus­paradigma“ on üksteist eeldavad mõisted. Kui see mõttekäik lõpuni viia – ja mõttekäikude nende loogilise lõpuni viimine tähendab sageli ka liialdamist –, siis sissejuhatav filosoofiaõpik kui normaalteaduse juurutamise vahend saabki olla ainult analüütilist laadi filosoofia oma. Teistlaadi filosoofia pole nii väga järjepideva õpetamise ja treenimise, kuivõrd jüngrite maailmavaatelise valgustumise küsimus.

Seega on loomulik, et akadeemilise filosoofia kui teadusdistsipliini levik oma artiklite, konverentside ja järelkasvu treenimisega tähendab ühtlasi analüütilise filosoofia ekspansiooni. Seda protsessi kommenteeris eesti filosoof Jaan Kivistik juba rohkem kui paarkümmend aastat tagasi nii, et analüütikud on filosoofilise maailma vallutanud samamoodi nagu aristoteelikud hõivasid XIII sajandil kristliku filosofeerimise ruumi platoonikute käest – nii et taas on kätte jõudnud skolastika aeg.4 Samas artiklis teeb Kivistik ennustuse, et õppeasutustes viljeletav akadeemiline eesti filosoofia saab samuti olema valdavalt analüütiline ja seetõttu on „Eesti filosoofid juba tahes-tahtmata analüütilised filosoofid, kui nad just mingit spetsiaalset vasturohtu, mõnd esoteerilist süsteemi pole leidnud, millele ustavust vanduda“. See ennustus on nüüdseks täitunud ja uus õpik „Sissejuhatus filosoofiasse“ on nii märk sellest kui ka kinnistab seda. Ma täpsustan vaid, et see ennustus ei täitunud mitte niivõrd tänu ajaloo sobivale kulgemisele, vaid pigem seepärast, et teisiti ei saagi olla. Nagu öeldud, strukturaalne vaimne koostöö, analüütilisus ja akadeemilised teadusparadigmad käivad käsikäes – igaüks neist kolmest laguneb ülejäänud kahe toetuseta millekski muuks.

Niisiis, kuigi filosoofiasse saab siseneda kokkuvõttes igast filosoofiatiigi otsast, ei saa mitte iga selle osa kohta kirjutada õpikut. Ja see on väga hea, et nii on, sest see tiik peabki olema laiem. Analüütilise filosoofia hägustest piiridest väljapoole jääva filosoofia väärtus seisnebki just selles, et see ei ole teaduslik ega koostööaldis, s.t ei taotle olla sõltuv paljude teiste kaasaegsete mõtlemisest. Erinevad analüütilised filosoofid seevastu putitavad oma väiksemat osa suuremas ühises masinavärgis, toetuvad üksteise tulemustele ja parandavad neid. Nad ei ole niivõrd hõivatud privaatsete eneseküllaste süsteemide konstrueerimisega. Ühtedele võib selline filosofeerimine näida kuiv ja tüütu analüütiline nokitsemine, teistele jälle aga inimkonna teadmiste hulga suurendamine. Nii mõnedki tänapäeva analüütilised filosoofid arvavad, et selline progress ajapikku filosoofias aset leiab. Sellisel seisukohal on näiteks tänavu Tartu ülikoolis Frege loengutega esinenud Oxfordi professor Timothy Williamson. Aga samuti New Yorgi ülikooli filosoofiaprofessor Tim Maudlin, kes hiljutises intervjuus arutlebki selle üle, kuidas filosoofia areneb järjepidevalt tõeste vaadete suunas.5 Ta vaidleb selles osas vastu oma kolleegile David Chalmersile, kes leiab, et suurtes filosoofilistes küsimustes, nagu jumala olemasolu ja vaba tahe, pole erilist üksmeelt ja seetõttu justkui puuduks ka progress. Maudlin arvab vastupidi ja väidab, et ülekaalukalt enamik filosoofe on kas ateistid või agnostikud ja vaba tahte asjus kompatibilistid, s.t arvavad, et kooskõlaliselt saab uskuda nii vaba tahet kui ka determinismi. Tõepoolest, ka mina olen mõlema seisukohaga nõus. Maudlin selgitab, et mulje laialdastest erimeelsustest ja seega igasuguse arengu puudumisest võib jääda seetõttu, et silma torkavad need, kes on erandlikul seisukohal, mitte üksmeelne enamus. Lisaks lasub filosoofide tööpõld just nimelt seal, kus mõlemal poolel leidub kaalukaid argumente, mitte seal, kus juba valitseb enamiku üksmeel. Filosoofid ei viitsi rääkida teemadel, milles nad nõustuvad. Muidugi on kokkuvõttes kaheldav, kas analüütiline filosoofia tõepoolest areneb just absoluutse tõe suunas, nagu ehk professorid Williamson ja Maudlin arvavad, küll aga arendatakse seal kindlaid filosoofiaparadigmasid süsteemselt nende võimalike piirideni. Nii saab võimalikuks progress vähemalt ühe paradigma raames, samamoodi nagu teadusfilosoof Thomas Kuhn leidis selle olevat füüsikas.

Filosoofiline pädevus

Kuna kitsamas akadeemilises mõttes on filosoofia kindel teadusdistsipliin, nõuab selles tõsisemalt kaasarääkimine põhjalikku valdkonnasisest ettevalmistust. Filosoofiaõpik kehtestab mingi tarviliku osa teadmiste ja mõistestiku kompleksist, mida kompetentne filosoof peaks akadeemiliseks teadusetegemiseks valdama. Samuti nagu füüsikaõpik teeb seda füüsikas. See teeb paradigma raames koostöö ja progressi võimalikuks. Selles mõttes on algupärase kõrgkoolile mõeldud filosoofiaõpiku ilmumine eestikeelses teadusruumis väga oluline sündmus – ilma selleta poleks eestikeelne filosoofia teadusdistsipliinina võimalik. Eriti veel kontekstis, kus eelmine algupärane filosoofiaõpik kõrgkoolidele ilmus suisa 80 aastat tagasi – see oli Alfred Koorti „Sissejuhatus filosoofiasse“.6

Niisiis on uue õpiku esmane roll distsiplineerida kindlat teaduspara­digmat. Seda arvestamata võib „Sissejuhatus filosoofiasse“ ehk pettumuse valmistada – nt kindlasti pole see ülevaade tegevusest, mida filosoofia sildi all maailma eri paigus on tehtud ja tehakse. See pole ka tingimata tavalugejale mõeldud populaarne sissejuhatus. See võib vabalt filosoofiast eemale peletada, näida raskepärane. Mulle meeldis, kuidas sisu raskusastet kommenteeris üks autor, Roomet Jakapi, nii: „Ei saagi eeldada, et filosoofia oleks kerge ja põgus ja et sellega saaks väga kiiresti tutvuda.“7 Ees­sõnas öeldakse avameelselt, et ei hakatud „lugejasõbralikkuse“ huvides ainet lihtsustama, kes õppida soovib, see peab ise poolele teele vastu tulema (lk 10).

Ja filosoofia polegi igaühe asi. Selle rõhutamine õõnestab võib-olla mõningaid eelarvamusi filosoofia asjus. Sageli paistavad filosoofilised teemad olevat sellised, mille kohta peaaegu igaüks leiab, et tal on selles vähemalt mõningane kompetents. Mulle näib küll, et paljudel on vähemalt salamisi välja kujunenud küllaltki kindel arusaam mõnest filosoofias uurimise all olevast valdkonnast – nt tõest, jumalast, tähendusest, teadusest, kunstist, õiglusest, vabast tahtest vms – ilma vastava filosoofilise ettevalmistuseta. Või sageli arvatakse, et see kõik ongi üpris määramatu ja ühe arvamus on sama hea kui ükskõik kelle teise oma. Muude teadusvaldkondade puhul see nii pole: mitte-geeniteadlased ei arva kuigi tihti, et neil on midagi asjalikku öelda nukleotiidide kohta; need, kes pole sumeroloogid, tunnistavad vabalt, et ega nad ei tea sumeritest suurt midagi. Samuti kujundame oma arvamuse näiteks nukleotiidide asjus vastavalt sellele, mida enamik geeniteadlasi selle kohta väidab, ja kui vaja, siis muudame oma arvamust. Filosoofiliste teemade puhul aga ei ole me millegipärast nii varmad oma arvamust ekspertide järgi kujundama. Oletame näiteks, et professor Maudlinil on õigus – ja New Yorgi ülikooli filosoofiaprofessor peaks filosoofilistes küsimustes vastama igaühe kompetentsistandardile –, et suurem osa analüütilisi filosoofe on jõudnud tulemusele, et ateism või vähemalt agnostitsism on tõene seisukoht. Ma kahtlustan, et päris paljudel on jumala asjus oma kindel arusaam välja kujunenud ja kui neile filosoofide ekspertiisi tulemust tutvustada, siis ega see neid tegelikult eriti ei kõiguta. See on muidugi omaette huvitav küsimus, millal ja miks inimeste arvamused joonduvad ekspertide järgi, millal mitte. Näiteks kliimasoojenemise asjus on teadlaskonnas samuti ülekaalukas üksmeel, samal ajal leiavad ikkagi paljud, et just siin on skeptitsism õigustatum kui teadlaste muude uurimistulemuste osas. Kuigi üldised skeptilised argumendid eri valdkondade teadlaste järelduste vastu – olgu selleks siis ateism või kliimasoojenemine – on sageli samad (nt et ümberlükkamatud tõendid ju puuduvad või et leidub eksperte, kes on eriarvamusel).

Selles mõttes on filosoofia kummaline ala, et filosoofilistel teemadel ollakse palju altimad oma pädevuspiire ületama. Ehk on see nii seetõttu, et vähemalt analüütiline filosoofia osalt tegelebki sellega, et annab süstemaatilise käsitluse üldisest mõistestruktuurist, mida meie igapäevapraktika näitab meid vaikimisi ja teadvustamatult valdavat.8 Kuna me kõik valdame igapäevaelus igasuguseid mõisteid üsna vabalt, siis seetõttu tekib hõlpsalt ka eksiarvamus, et mõistame teooriat selle praktika kohta. Muuseas, see eksimus ei puuduta ainult tavainimesi. Näiteks eespool mainitud Timothy Williamson mainis oma loengus Stephen Hawkingi kuulsat arvamust, et filosoofia olevat surnud, sest traditsioonilistele filosoofilistele küsimustele on teadus vastused leidnud ja filosoofid pole piisavalt kursis füüsika arenguga.

 

Williamson kommenteeris, et Hawkingil polnud õrna aimugi, millest ta räägib, sest ta oli filosoofias täiesti ebakompetentne (ta kasutas fraasi grossly ignorant). Ma olen nõus – Hawking oli silmapaistev teadlane siiski füüsikas, mitte filosoofias. Loomulikult libastuvad aeg-ajalt ka filosoofid oma kompetentsist välja ja ütlevad siis midagi naiivset nt mustade aukude kohta.

Õpik „Sissejuhatus filosoofiasse“

Niisiis distsiplineerib õpik kindlat valdkonda, määratledes muu hulgas, mida tähendab olla selles valdkonnas pädev ja treenides selle alusel järelkasvu. Muidugi selleks, et õpik saaks seda rolli hästi täita, peavad sel olema teatud pedagoogilised omadused. Ülikool on inertne õppeasutus ja madalamatel kooliastmetel juba juurutatud pedagoogilised uuendused jõuavad kõrgkoolidesse pahatihti pika hilinemisega. Õpik, mille järgi oleks õpetajal hea õpetada ja mis vastaks keskkoolist tulijate ootustele, sisaldaks näiteks rohkelt töölehti, põnevaid ülesandeid rühmatöödeks, ettekanneteks ja esseeteemadeks, oleks mitmekesiselt liigendatud, rohkete jooniste, tabelite ja piltidega, samuti võiks see materjal olla integreeritud näiteks mõne e-õppe keskkonnaga.

Kuigi selles õpikus siiski leidub kokkuvõtvaid tabeleid, iga peatüki lõpus on täiendavaid küsimusi ja ülesandeid, samuti soovitatav kirjandus ja sõnastik, lisaksin siiski, et see õpik kuulub oma vormi poolest pigem vanamoodsasse pedagoogilisse para­digmasse. Kuid ega õppetöö käigi nii, et annad õpiku tudengile pihku ja määrad eksamiaja – ükskõik siis, kas õpik on lihtne või keeruline, uus või vana.

Minu arvates saab sisu poolest selle õpiku abil õpetada küll, see annab hea raamistiku ja alusmaterjali õpetajale, mille alusel kursus üles ehitada ja vajalikke lisamaterjale koostada. Samuti ei täheldanud ma ühtegi kohta, mida võiks otseselt ja ühemõtteliselt veaks lugeda, ei faktide ega loogilise mõttekäigu poolest, nii et selles mõttes on see analüütiliselt korrektne ja kvaliteetne materjal.

Tekstis siiski leidub kohti, mis on segaselt sõnastatud, ebatäpsed ja ilmselt oleks võinud veelgi rohkem mõisteid lahti seletada. Aga nende parandusettepanekute loetlemiseks pole ajaleheveerg vist mõistlik koht. „Sissejuhatus filosoofiasse“ juhatab sisse küll, aga just nimelt filosoofiasse kui teadusdistsipliini, mitte filosofeerimisse laiemas rahvalikumas mõttes.

 

1 Wilfrid Sellars, Philosophy and the Scientific Image of Man. – Frontiers of Science and Philosophy. Ed. by R. Colodny. University of Pittsburgh Press 1962, pp. 35–78, lk 37.

2 Peter F. Strawson, Analüüs ja metafüüsika. TÜ kirjastus 2016, lk 7.

3 Ludvig Wittgenstein, Filosoofilised uurimused. § 255.

4 Jaan Kivistik, Koolifilosoofia. – Kultuurileht 11. X 1996, lk 11.

5 Philosophy Has Made Plenty of Progress, https://blogs.scientificamerican.com/cross-check/philosophy-has-made-plenty-of-progress/?fbclid=IwAR2-6WxIqqwG4LyiSnMraSnWeKtNi67mj3lonXfWXo5gN3f6ioAu5S297QM

6 Nii väidetakse Tartu ülikooli pressiteates.

7 Intervjuus raadiosaatele Delta, 7. IX 2018.

8 Peter F. Strawson, Analüüs ja metafüüsika. TÜ kirjastus 2016, lk 18.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht