Filosoofia kasu ja kasutus riigikohtu lahendites

Kui õiguse kõige tähtsam allikas on kohtunike endi loodud pretsedendid, siis on neil palju suurem vabadus toetuda oma argumentatsioonis õigusvälistele allikatele.

MATS VOLBERG

Oktoobri alguses peetud XIV Eesti filosoofia aastakonverents kandis alapealkirja „Filosoofia kasu ja kasutus“. Pealkirja võib tõlgendada korraldajate soovina arutleda selle üle, mis tulu filosoofia toob ning kuidas seda tarvitatakse. Selge on, et sellise küsimuse saab esitada vaid mõne teise distsipliini kohta, sest filosoofiat ei saa filosoofia enda raames rakendada. Kuna filosoofia aastakonverentsiga samal ajal toimusid ka XXXV Eesti õigusteadlaste päevad ning ühtlasi tähistati õigusemõistmise nädalat, siis tundub sobilik küsida filosoofia tulu ja rakenduse kohta seoses õigusemõistmisega.

Sellise küsimuse püstitamine ei ole pelgalt ühe filosoofi oma naba imetlemine, see pole vaid ennast tähtsustav mõtisklus „Huvitav, mida teised minust arvavad?“. Selle taga on praktiline probleem. Piisab, kui avada ükskõik milline meediakanal, et näha: inimeste vahel on püsivad ja sügavad lahkarvamused. Tihti võib jääda ka mulje, et meedia võimendab lahkarvamusi kas tahtlikult või ka tahtmatult. Lahkarvamuste puhul võiks arvata, et kui arutellu lisataks rohkem fakte ja lähenetaks arutatavale teaduslikumalt, siis vastasseis ka laheneks. Tegelikult pole asi nii lihtne kas või seetõttu, et tohutud lahkarvamused valitsevad selleski, mis üldse läheb arvesse kui fakt või teaduslik teadmine.

Tartu ülikooli filosoofia osakond on viimased neli aastat institutsionaalse uurimistoetuse „Lahkarvamuste filosoofiline analüüs“ raames püüdnud muu hulgas arendada välja strateegia seda laadi eriarvamustega toimetulekuks. Kuna kohtuvaidlused paistavad olevat sügavate ja püsivate lahkarvamuste paradigmaatiline näide – vastasel juhul oleks asjaosalised olnud võimelised lahendama vaidluse enne kohtusse jõudmist–, siis ongi põhjust vaadata filosoofia kasutamist õigusemõistmises. Kui filosoofial on üldse mingit lootust pakkuda abi seda laadi lahkarvamuste lahendamisel, siis peab vaatama, kas filosoofia osutub tulusaks ja rakendatavaks kõige paradigmaatilisematel juhtudel. Spetsiifiliselt riigikohtu lahenditele keskendumine tuleneb sellest, et kõige keerukamad juhtumid, mida on juba kaua vaadeldud ja mille üle pikalt vaieldud, jõuavad sinna.

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ei ole pidanud Eesti kohus arutama abordi lubatavuse, usulistel põhjustel üldhariduskohustuse vähendamise, rassilise diskrimineerimise või eutanaasia lubatavuse ja paljude muude seesuguste küsimuste üle. Protestijad ülemkohtu ees 2015. aastal.

Wikimedia Commons

Normatiivne ja empiiriline vaatepunkt

Filosoofia kasu ja kasutuse küsimuse seoses kohtulahenditega saab püstitada nii normatiivsest kui ka empiirilisest vaatepunktist. Me võime küsida, kas (ja kui palju) peaks filosoofia kohtulahendites rolli mängima, ning me võime küsida, kas (ja kui palju) filosoofia kohtulahendites tegelikult rolli mängib. Kuna esimene küsimus nõuab pikemat ja põhjalikumat diskussiooni, kui on siinkohal võimalik, siis piirdun lühikese sissejuhatusega.

Õigusemõistmise nädala üks sõnumeid oli kohtunik Villu Kõve tsitaat „Kohus lahendab vaidluse, kuid ei jaga tõde ega valet“. Riigikohtu veebilehel avaldatud pikemas tsitaadis on Kõve täpsustanud, et teatud tõde siiski kohtust tuleb, aga see on (vaid) menetlusõiguslik tõde.1 Seega võib kohtuprotsessi tulemusel selguda, et isik F ei sooritanud kuritegu, milles teda süüdistati, sest selle tõestuseks pakutud asitõendid ei olnud kogutud ettenähtud viisil, kuid kohtuprotsessi tulemusel ei selgu (ega saagi selguda) tegelik tõde selle kohta, kas isik F selle kuriteo toime pani või mitte.

Filosoofias seevastu püütakse jõuda just nimelt tõeni. Ühelt poolt püüavad filosoofid aru saada, mis üldse läheb arvesse kui tegelik tõde ning kas ja kuidas oleks seda võimalik teada. Teiselt poolt arvavad paljud filosoofid, et mis tahes filosoofilisi küsimusi nad lahendavad, on leitud vastused tegelikult tõesed. Kui aga õigusemõistmise tulemus ei ole tõde2 ning filosoofia eesmärk on, siis võiks sellest tuletada normatiivsest vaatepunktist lähtuvale küsimusele vastuse, et filosoofia ei peaks kohtulahendites rolli mängima, sest kahe tegevuse taotlus ei ühti. See on siiski vaid esialgne vastus. Kirjandusest võib leida seisukohti, et filosoofia tulu seisneb õiglase õiguse tuvastamises,3 ning viiteid sellele, et tõlgendamisel4 võiks filosoofiast tulu olla.

Järgnevas keskendun empiirilisele küsimusele filosoofia kasutuse kohta õigusemõistmises.

USA ülemkohus ja Eesti riigikohus

Ma pole esimene inimene, kes seesuguse küsimuse on püstitanud. Neomi Rao on avaldanud 1998. aastal artikli, kus uurib Ameerika Ühendriikide ülemkohtu lahendeid. Kuna neid oli toona veidi üle 27 000, siis polnud iga lahendit sisuliselt analüüsida mõeldav. Seega valis Rao meetodiks filosoofia rolli kaudse mõõtmise. Ta koostas lääne filosoofia suurkujude nimekirja (kokku 33 nime, sh 8 tollal tegevat filosoofi) ning sooritas Westlaw’ andmebaasis ülemkohtu otsustes igaühe kohta nimeotsingu. Neile autoritele oli viidatud kokku 49 korral. Välja jäid viited, kui neid oli mainitud mõnes muus kui filosoofia kontekstis, s.t juhul kui oli viidatud nt David Hume’i ajaloo- või Adam Smithi majanduskirjutistele. Kuna viited olid pigem lühikesed ja lahendite koguhulka arvesse võttes harvad, siis tuleb järeldada, et filosoofia pigem ei mängi ülemkohtu lahendites rolli. Kuigi, märkimist väärib, et üle poole 49 korrast oli aset leidnud pärast 1940. aastaid.5 Rao uurimust on täiendanud Thom Brooks, lisades nimekirja 8 filosoofia suurkuju, võttes arvesse iga viite autoritele ning vaadeldes ka pärast Rao uurimust tehtud otsuseid. Tema tulemuste järgi leidub aastaks 2001 nimetatud filosoofidele kokku 68 viidet, sealjuures 1950ndatest peale 47 viidet.6 Brooksi tulemused on seega Rao omadega kooskõlas: nimekirja laiendamine on toonud kaasa enam-vähem proportsionaalse kasvu viidete koguhulgas ning nende suhteline jaotus ajas on samuti sarnane. Põhjalikku järeluuringut ei ole ma teostanud, kuid viimase 16 aasta jooksul on John Locke osutunud eriti populaarseks: tema kirjutistele on viidatud 11 lahendis.

Kasutades täpselt sama metoodikat, leidsin riigikohtu lahendite hulgast vaid ühe viite ühele lääne filosoofia suurkujude loetelus nimetatule. See esineb kohtunik Jaak Luige eriarvamuses riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuasjas number RKTK 3-2-1-169-11. Arutades selle üle, mis täpselt on faktiväide ja mis on väärtusotsustus, viitab kohtunik Luik David Hume’i seisukohale, et sellest, mis on, ei saa tuletada seda, mis peaks olema. Esineb ka üks viide Friedrich Nietzschele, kuid see on ühe teise autori tsitaadi sees ega lähe seega arvesse. Kuna lääne filosoofiatraditsiooni suurkujud ei pruugi olla Eesti kontekstis nii olulised, siis koostasin mõjukate Eesti mõtlejate nimekirja (kokku 16 nime)7 ja otsisin riigikohtu lahenditest viiteid neile. Seekord oli otsing kaks korda tulemuslikum, s.t kahel korral on viidatud filosoof Tõnu Luigele ja tema teosele „Filosoofiast kõnelda“. Ühel juhul kohtunik Jaak Luige täiendavas arvamuses riigikohtu üldkogu kohtuasjas RKÜK 3-3-2-1-16, kus ta arutab tõe erinevate mõistete üle. Teisel juhul kohtunik Luige eriarvamuses riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuasjas RKTK 3-2-1-103-16, kus ta arutab piiri mõiste üle. Seega on Eesti riigikohtus filosoofial veelgi väiksem roll kui Ameerika Ühendriikide ülemkohtus.

Viis hüpoteesi

Kuna empiirilisele küsimusele antud vastusest ilmneb suur erinevus Eesti ja USA kõrgeima kohtu vahel, siis tasub küsida, millega seda seletada. Pakun välja viis võimalikku seletust.

Esiteks võib erinevust selgitada sellega, et Eesti riigikohus on Ameerika ülemkohtuga võrreldes veel võrdlemisi noor, vanusevahe on umbes viiekordne. Seega on võimalik, et riigikohus pole veel jõudnud küpsuseni, et kaasata lahenditesse filosoofe suuremal määral. On ju suurem osa viiteid filosoofidele Ameerika ülemkohtus esinenud 1950ndatest alates, kuid selleks ajaks oli kohus tegutsenud juba üle 150 aasta.

Teiseks võib erinevust selgitada see, et Eesti riigikohtunikel puudub vastav ettevalmistus. Mul pole küll täpset ülevaadet, millised ained on kõik Eesti riigikohtunikud ülikoolis läbinud, kuid oleks ebaaus oodata neilt viitamist filosoofiale, kui neid pole selleks sobivalt treenitud. 2002. aastast on Tartu ülikooli nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes õigusteaduse erialal olnud vähemalt üks filosoofiaaine kohustuslik. Kui palju on aga abi ühest kursusest kogu õpingute jooksul?

Kolmandaks võib erinevust selgitada see, et riigikohus pole pidanud siiani lahendama tõeliselt raskeid juhtumeid. Kuivõrd filosoofia tegeleb abstraktsete ideedega, muutub asjade üle filosofeerimine mõttekaks alles siis, kui juhtum vajab hoolikat teoreetilist kaalumist. Kuna riigikohtul on tulnud lahendada vaid üksikud sellised tõeliselt keerukad juhtumid,8 siis pole seni olnud filosoofia järele lihtsalt tarvidust. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ei ole pidanud Eesti kohus arutama abordi lubatavuse,9 usulistel põhjustel üldhariduskohustuse vähendamise,10 rassilise diskrimineerimise11 või eutanaasia lubatavuse12 ja paljude muude seesuguste küsimuste üle. Need asjad on olnud juba algusest peale põhiseaduse või teiste seadustega reguleeritud või pole need vaidlused veel üldse tekkinud (kooseluseadus võinuks olla üks selline vaidlus).

Neljas ja eelmistest minu arvates palju usutavam selgitus on see, et riigikohus kuulub Mandri-Euroopa, kuid Ameerika ülemkohus common law õigussüsteemi. Nende üks peamisi erinevusi on see, et esimeses on õigusakt kõige olulisem õiguse allikas ning teises on peamine õiguse allikas kohtuniku loodud pretsedent. See põhimõtteline erinevus seletab, miks on kohtunikud oma otsuseid erinevalt põhjendanud. Kui õiguse kõige tähtsam allikas on õigusakt, siis viitavad kohtunikud eeldatavasti oma lahendites eelkõige õigusaktidele, kui aga peamiseks õigusallikaks on kohtunike endi loodud pretsedendid, siis on kohtunikel palju suurem vabadus toetuda oma argumentatsioonis n-ö õigusvälistele allikatele.

Viies ja jällegi esimesest kolmest palju usutavam on selgitus, et riigikohtul lihtsalt puudub tava nimeliselt viidata menetlusvälistele inimestele ja nende mõtetele. Kui vaadata seda, kui palju esineb viiteid rahvusvaheliselt tuntud õigusteadlastele ja õigusteoreetikutele,13 siis on tulemuseks null ehk veelgi vähem kui filosoofide puhul. Kodumaised juristid ja õigusteadlased14 on saanud veidi rohkem tähelepanu. Kõige enam on viidatud Jaan Sootaki kirjutistele (9 korda), järgnevad Carri Ginter, Ülle Madise, Rait Maruste ja Raul Narits, kellele on viidatud üks kord. Seega kokku 12 viidet (viidatakse Naritsa ja Ginteri ühisartiklile). Kui lugeda kokku viited erialakirjandusele ehk ajakirjale Juridica, siis esineb see 12 korral. See tähendab mõlemal puhul keskmiselt kord kahe aasta kohta. Seega viidatakse selgelt rohkem kui filosoofidele, kuid siiski väga harva.

Midagi lõplikku eelnevast järeldada ei ole ilmselt võimalik, vahest vaid seda, et teemat peab edasi uurima. Kindlasti oleks vaja mõne kvalitatiivse meetodiga koguda andmeid, et teha kindlaks, kas minu välja pakutud hüpoteesid ka vett peavad või leidub mõni parem. Samuti tuleks proovida lahendite sisulise analüüsi tulemusel jõuda selleni, kas filosoofia kasutamine osutus antud lahendites ka kasulikuks. Lisaks ei tohi ära unustada ka normatiivset küsimust, sest isegi kui filosoofia pole väga kasulik, võib olla põhjust see õigusemõistmisel kaasata.

 

Artikkel põhineb 5. oktoobril Eesti filosoofia aastakonverentsil peetud ettekandel „Filosoofia kasu ja kasutus kohtuotsustes. Ameerika Ülemkohus ja Eesti Riigikohus“.

 

1 https://www.riigikohus.ee/et/aga-mina-seisan-oiglase-maailma-eest

2 Põhiseaduse § 146 järgi mõistab õigust ainult kohus ja kui kohus ei jaga tõde, siis ei saa ka õigusemõistmine tõde anda.

3 Marju Luts, Milleks juristile õigusfilosoofia ja juriidiline meetodiõpetus? – Juridica 2001, nr 4, lk 211–213.

4 Meris Sillaots, Kohtuniku vabadusest seadusenormi mõtte avamisel. – Juridica 1998, nr 1, lk 20–22.

5 Neomi Rao, A Backdoor to Policy Making: The Use of Philosophers by the Supreme Court. – The University of Chicago Law Review 1998, nr 65, lk 1371–1401. Nimeotsingus kasutatud filosoofid: Aquino Thomas, Aristoteles, Jeremy Bentham, Edmund Burke, Jacques Derrida, Rene Descartes, Ronald Dworkin, Michel Foucault, Hans-Georg Gadamer, G. W. F. Hegel, Martin Heidegger, Thomas Hobbes, David Hume, Immanuel Kant, G. W. Leibniz, John Locke, Niccolo Machiavelli, John Stuart Mill, Charles de Montesquieu, Thomas Nagel, Friedrich Nietzsche, Robert Nozick, Platon, John Rawls, Jean-Jacques Rousseau, Jean-Paul Sartre, Thomas Scanlon, Arthur Schopenhauer, Adam Smith, Baruch Spinoza, Judith Jarvis Thomson, Alexis de Tocqueville, Ludwig Wittgenstein.

6 Thom Brooks, Does Philosophy Deserve a Place at The Supreme Court? – Rutgers Law Record 2003, nr 27, lk 1–17. Ta lisas nimekirja Augustinuse, Gottlob Frege, Edmund Husserli, William Jamesi, Soren Kierke­gaar­di, Karl Marxi, Bertrand Russelli ja Sokratese.

7 Ülo Kaevats, Jaan Kaplinski, Alfred Koort, Hasso Krull, Madis Kõiv, Eero Loone, Juri Lotman, Tõnu Luik, Andres Luure, Uku Masing, Ülo Matjus, Rein Raud, Margit Sutrop, Jaan Undusk, Rein Vihalemm, Ülo Vooglaid.

8 Näiteks kohtuasi operatiivtehniliste erimeetmete kasutamise kohta (RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-7/94 ja RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-8/94) või ka kohtuasi Sergei Brusilovi vanglast vabastamise kohta (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02).

9 Roe vs. Wade, 410 U.S. 113 (1973).

10 Wisconsin vs. Jonas Yoder, 406 U.S. 205 (1972).

11 Brown vs. Board of Education of Topeka, 347 U.S. 483 (1954).

12 Washington vs. Glucksberg, 521 U.S. 702 (1997).

13 Aulis Aarnio, Robert Alexy, John Austin, Jürgen Habermas, H. L. A. Hart, Hans Kelsen, Neil MacCormick, Gustav Radbruch, Joseph Raz.

14 Madis Ernits, Carri Ginter, Jaan Ginter, Irene Kull, Marju Luts-Sootak, Ülle Madise, Rait Maruste, Lauri Mälksoo, Raul Narits, Jüri Raidla, Jaan Sootak, Ilmar Tammelo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht