Facebook – uurides uusi eluvorme

Evi Arujärv

Nüüd ma siis astusin ka Facebooki sisse. Hiljavõitu muidugi. Mõnedki autoriteetsed inimesed on sealt juba (ka mõneti kriitiliste kommentaaridega) lahkunud. Aga sotsiaalsete eluvormide tundmaõppimiseks pole kunagi liiga hilja. Ja algus oli meeltülendav.  Kuidas mitte rõõmustada, kui mõnelt huvitavalt inimeselt, kellest meenub ainult kaudne, intellektuaalsemat laadi suhtlus mingi kunstiliigi ainetel või meedia vahendusel, saabub südantsoojendav sõnum: ... has accepted your friend request. Tore on ka ise aktseptida – kuigi osaluskohustus tekitab pisukest rahutust. Olgu sõpruse mõiste ja tähendusega kuidas on – sotsiaalne loom minus sai positiivse energialaengu: siin ongi siis see koht, kus on  võimalik see, mida tegelikkuses – valdavalt puhttehnilistel põhjustel, igapäevaelu kiiruse tõttu, aga mitte ainult – eriti leida ei ole: kollektiivne arutelu mis tahes teemadel, julged mõttesähvatused, avatud dialoog, kiire tagasiside.       

Minu üllatuseks oli avanev konversatsioon üsna üheplaaniline: small talk, lingid, klipid ja „laikimine”, loomapildid, koogiretseptid ja kutsed üritustele. Suhtluse sisu määravad juba etteantud mänguklotsid (lingid, pildikeel),  ajalimiit ja klikkimistoiming kui selline. On ju iga link mehaaniline kordus ja „laikimine” ei arenda mingit sisulist vestlust. Muidugi, kas või negatiivsust tulvil anonüümse netikommentaariumiga võrreldes on sotsiaalmeedia väärtuseks see, et inimesed saadavad tegelike nimede all valdavalt positiivseid sõnumeid. Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et minu panus kõnealusesse keskkonda on (esialgu) olematu – no ei leia aega,  hädavajalikku otsesuhtlemistki on üleliia. Aga isegi põgusa mulje põhjal on Facebook (või mõni teise nimega seda laadi portaal) huvipakkuv kui uut tüüpi (?) kollektiivsuse või kogukondlikkuse ilming. 

Küsimärk eelmises lauses väljendab tegelikult kerget kahtlemist selle ilmingu uudsuses. Kuigi paarikümne aasta vältel on nii kollektiivsuse kui ka privaatsuse mõiste ja tähendus mitmel põhjusel üsnagi palju muutunud, ütleb sisetunne, et teatud reeglid avaliku ja kollektiivse suhtluse puhul on universaalsed ega sõltu tehnilisest lahendusest. Ka sotsiaalmeedia keskkond kui mitteanonüümne  kollektiivne auditoorium „kultuuristab” – kontrollib ja tsenseerib paratamatult kõiki osalejaid. See, mida kõneled suheldes silmast silma, ei saa teemaks olla avalikkuse ees esinedes. Ja väikene kogukond on isegi distsiplineerivam kui suur ja anonüümne. Mõned privaatsuspiirid on küll avardunud kuid põhimõtteliselt ei ole midagi muutunud.       

On siiski üks sotsiaalmeedia külg, milles võib aimata ka olulisi muutusi. Nimelt, vanade tavade kohaselt eeldab ükskõik kui väike või suur kollektiivne auditoorium ka üldisema tähendusega, „sügavamaid” sõnumeid – ühisosa otsivat uudishimu teiste mõttemaailmade vastu, isegi teatavat mõttelist  oraatorlikkust. Tõsi, sotsiaalmeedias leidub tugeva sotsiaalse tähendusega või lausa poliitilisi, võitlevaid ja kaitsvaid algatusi. Enamasti on aineks siiski mõtestamata, positiivselt vulisev muljevoog ning impulsiks jagamisrõõm või puhas fun, mitte traditsiooniline „olemise raskus”. Sotsiaalmeedia domineerivaks keskmeks on eufooriline ja mänglev, „sisu” asemel kiireid repliike, signaale ja pilte vahendav kollektiivne teadvus. See vist eristabki tänast  põlvkonda internetieelsest. 

Tundub, et kontaktide rohkusest on saanud pöördumatu sotsiaalne üliväärtus. Samasse ritta kuulub ka peokultuur, kus osalemine toimib staatuse näitajana. Ilmselt just selle survestava konteksti tõttu on omandanud eriti dramaatilise tähenduse üksinduse teema. Üksildus võib olla väiksem või suurem reaalne ühiskondlik ja personaalne probleem, kuid pidutsemise ja kontaktifetiš toimivad selle võimendajana. Samas on varju jäänud üksiolemine selle positiivses tähenduses – kui sisemise tasakaalu ja harmoonia märk. Võibolla selles ongi asja tuum: mis tahes virtuaalsest võrgustikust ei ole mõtet otsida seda, mis tuleks kõigepealt iseendast üle leida …  Aga tagasi tulles Facebooki juurde: mulle meenub üks Interneti-video, kus papagoi esitab tuntud lastelaulu „Juba linnukesed …”.       

Väga lõbustav – peaksin seda linki vist jagama. Edaspidi püüan võtta aega, et „seinale” ka mõni mind väga sügavalt huvitav mõte või küsimus kirja panna. Eks paistab, võib-olla pean pärast seda ka mõnda oma (eel)arvamust muutma.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht