Experientia docet – veel rahvaraamatukogudest

Piret Lotman, Janek Kraavi

Piret Lotman, Eesti Rahvusraamatukogu vanemteadur: Arvukad teravad ja emotsionaalsed arvamusavaldused kultuuriministri algatatud diskussioonis rahvaraamatukogude komplekteerimispõhimõtete üle viitavad eelkõige raamatukogu olulisele kohale meie elus. Raamatukoguhoidjad, kirjanikud, kirjastajad, tõlkijad – kõik ühtaegu ka lugejad – on tundnud end puudutatuna ja tõtanud oma huve kaitsma. Kohati on lahendusena välja pakutud lausa uskumatuid anakronisme, nagu näiteks tasulisi lugemisringe – progressiivne idee küll, aga XVIII sajandi kontekstis.

Ehk oleks mõistlik heita tõepoolest pilk rahvaraamatukogude ajalukku ja lähtuda ka siinses arutelus varasemast kogemusest. Rahvaraamatukogu kujunes välja avaliku raamatukogu mudeli järgi, mis põhines valgustusaja optimistlikul usul haridusse ja inimese enesearendamistahtesse ning oli mõeldud kõigile inimestele, sõltumata nende sissetulekutest, haridusest, sotsiaalsest kuuluvusest, rassist, tervisest vms. Tasuta lugemisvõimalus pidi tagama kogu ühiskonna intellektuaalse ja moraalse taseme tõusu ning polnud mõõdetav rahalises vääringus. Eesti rahvaraamatukogude võrku asuti looma Vabadussõja järel, 1921. aastal ning kohe tõusetus tänastki kultuuriministeeriumi vaevav raamatute komplekteerimise probleem. Kiiresti kasvav emakeelne trükitoodang, raamatukoguhoidjate ebaühtlane haridustase ja piiratud rahalised võimalused tõid päevakorda ka raamatukogudesse ostetava kirjanduse valiku kriteeriumid. Kuna ministeeriumi praegu pakutavad lahendused on juba läbi proovitud, ei teeks paha meenutada ka nende tagajärgi.

Kahe maailmasõja vahelises raamatukogunduses domineeris kaks põhimõtteliselt vastandlikku hoiakut: saksa-vene ja angloameerika, viimasele orienteerusid ka Skandinaavia raamatukogud. Esimene lähtus eeldusest, et lugejat tuleb kasvatada ja suunata, sellist lähenemist on nimetatud rahvapedagoogiliseks; teine avaliku raamatukogu kontseptsioon seevastu käsitas lugejat kui täiskasvanud inimest, kes on küps ise oma valiku tegema. Angloameerika raamatukogutraditsioon aktsepteeris vajadust ennetada lugeja nõudmist, koguni stimuleerida seda rahvusliku arengu huvides.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis otsustati rahvaraamatukogude komplekteerimisküsimus lahendada Saksamaa vaimus: haridus- ja sotsiaalministeeriumi juurde moodustati raamatukogude komisjon. 1931. aasta 12. mail tööd alustanud komisjoni põhitegevuseks kujunes soovitatava kirjanduse nimekirjade koostamine rahvaraamatukogudele. Erinevate valdkondade asjatundjad andsid hinnangu kogu eelmise aasta trükitoodangule, selekteerides välja rahvaraamatukogu lugejaile sobivaks peetud üllitised. Raamatu kunstiline või teaduslik väärtus polnud ainus hindamiskriteerium, hinnati ka raamatu jõukohasust lugejale, vastavust tema vaimsetele huvidele, praktilistele vajadustele ja kõlblusnõuetele. Võib väita, et komisjoni tegevus oli hoolikalt läbi mõeldud.

Komisjoni tööd kajastav arhiiviaines sisaldab nii mõndagi õpetlikku neile, kes seda kogemust tänapäeval korrata soovivad. Kirjanikele esmapilgul ahvatlevana tunduv võimalus pääseda soovitusnimekirjadesse ning seega ka raamatukogudele ostetava kirjanduse autorite hulka tõi tegelikkuses kaasa lugematul hulgal konflikte, sest trükiseid ilmus jätkuvalt kaugelt rohkem, kui nimekirjadesse mahtus. Kirjanikud süüdistasid üksteist ja komisjoniliikmeid, ka viimased ise polnud sageli ühel nõul ning kogu komisjoni tegevusega polnud rahul Eesti Kirjanike Liit. Ka komisjoni enda kulud (töötasud ja sõidukulud) maksti ministeeriumi eelarvest.

Koostatud nimekirjad olid kuni 1934. aastani rahvaraamatukogudele soovituslikud, sealtpeale kohustuslikud. Kuna lähtuti konservatiivsetest kriteeriumidest (välja jäeti nii „liiga modernne”, „paheline” kui üldse omapärane kirjandus), oli neil tagantjärele hinnates lugejaskonna esteetilist arengut pärssiv mõju.

Kuid probleemil on veel üks tahk. Raamatukogu on ühiskonna peegel: institutsioon, mis kogub ja vahendab informatsiooni, kajastab ühtaegu ka antud ühiskonna suhtumist informatsiooni, seda nii valiku kui vaba kättesaadavuse seisukohalt. Autoritaarsele ühiskonnale ei sobi liberaalne raamatukogunduspoliitika, kuid sama õige on ka vastupidine tees: vaba ühiskond vajab raamatukogusid, kus lugeja saab vabalt valida talle vajalikku kirjandust. Lugeja usaldamine või umbusaldamine ei ole sugugi teisejärguline küsimus, vaid tuleneb otseselt ühiskonna olemusest.

Janek Kraavi: Hea või halb kirjandus on küsimus „maitsest”. „Hea maitse” on fantoomväljend, mis tekkinud ühiskonna klasside erineva majandusliku, haridusliku ja kultuurilise praktika ja huvide foonil. Suured rahvahulgad pole seepärast kunagi olnud selle „hea maitse” kandjateks. Kirjandusprotsessis kujundavad hea-halva kirjanduse piiri näiteks mõjukate toimetajate, kriitikute või kirjastusinimeste valik ja arvamused. See on kontrolliprintsiip ja praeguse juhtumi puhul tuleb sunnimehhanism muidugi eriti hästi esile: kultuuriminister valitsejate esindajana kui „hea maitse” määraja! Kuna eestlased oma riigivalitsejaid ei armasta ega hinda, siis muidugi tajutakse seda sundi eriti teravalt. Aga esteetika ei ole olemuselt kõigile ühtmoodi sobivate reeglite kogum, eriti kui tänapäeval kuulub sinna alla ka massikultuuri spetsiifiline stilistika ja kujundiloome. Kõige lihtsamalt öeldes on „hea kirjandus” see, mida õpetajatel koolis kästakse õpetada. Koomiline on muidugi see, et alles hiljuti käskis üks teine valitseja lugemise asemel hoopis „Star Wars’i” filmi vaadata. Seegi näitab, et vastandus ei ole kuidagi loomulikult kujunenud, vaid eri institutsioonide konstrueeritud või, nagu ütleb iroonilise Mihkel Muti üks tegelane: „Tõde on paremate meeste maitse”.

Madis Kõivu ühes näidendis ei läinud pähklid kaubaks, sest keegi ei teadnud, mis asjad need sellised üldse on. Padrunid või? Mina näen tekkinud olukorda just selle võrdpildi kaudu. Probleemi hakatakse lahendama kuskilt keskelt ja unustatakse ära põhjused. Kui koolis vähendatakse pidevalt keele- ja kirjandustunde ning õppekavad muutuvad sagedamini kui aastaajad, siis ei saa eeldada, et järgmine põlvkond üldse „väärtkirjanduse” vastu huvi tunneb. Minul ei ole koolisüsteemi suhtes küll mingeid illusioone. Kui kõigini ulatuvas meediakanalis, rahvustelevisioonis pole iganädalast tõsiseltvõetavat kirjandussaadet, siis kust see täiskasvanud inimene saab elementaarset juhatust tänapäeva ja ka vanema kirjanduse juurde, mis laialt levinud arvamuse järgi ei ole tegelikult ainult ropendamine. Kui lugeja ei tea, mis asi see kirjandus on, kuidas ta teab seda siis tahta? Praegune situatsioon on moepärast tehtud kultuuripoliitika ja turuentusiasmi omad vitsad, mis muud. Ma ei usu eriti keelamisse või käskimisse ja valik peaks jääma ikka raamatukogude enda teha. Kui selline direktiiv siiski kehtestatakse, siis ma ei usu, et sellel mingi suurem mõju on. Raamatukogus „käimine” iseenesest tänapäeval väga tähenduslik kultuuriakt enam ei ole. Ja teine asi: ajaviitekirjanduse eelistajad mingist teist tüüpi kirjandusest nagunii huvitatud ei ole, ajalugu kinnitab seda.

Ajaviitekirjanduse või nn žanrikirjanduse (romansid, krimi, ulme, fantasy jne) eelistamine on universaalne trend. Kuigi Eestis on see vist põhiliselt vanema põlvkonna eelistus, on mujal tegu sisuliselt kõiki vanuseastmeid puudutava suundumusega. Eestlased näiteks ei loe palju õuduskirjandust ega sci-fi’d, nt Stephen Kingi jt raamatuid, mis Ameerikas on peaaegu kirjanduse sünonüümiks saanud. Kui põhirõhk on turundusel, siis on eesmärgiks kasum. Nii on see olnud Euroopas juba XIX sajandist alates. Eesti kirjanduse lugemise ajaloos olid väga populaarsed nn Jenoveeva lood XIX sajandi keskpaigas. Meelelahutuse eest tuleb maksta ja turukapitalismis maksab tarbija. Kas riik ostab mulle jalgpallivõistluse pileti? Tuleb ikka endal osta …