Euroopa teadus kasvatab enesekindlust

Arko Olesk

Euroopa Teadusnõukogu – Euroopa eesliiniteaduse toetaja – asutamine võttis vaatamata selle ilmsele vajadusele aega põhjendamatult kaua. Seda paljuski otsitud põhjusel, et Euroopa Liidu alusleppe põhifookus on suunatud tööstusele ja majandusele, mistõttu justkui olnuks põhjendatud vaid teaduse rakendamise, mitte niivõrd alusteaduse rahaline toetamine Euroopa ühisest rahakatlast. 2006. aastal toimus Berliinis Euroopa Teadusnõukogu käivituskoosolek ning sealsed osalejadkõnelejad avaldasid lootust, et Euroopa teadus astub uude ajastusse. Euroopa Teadusnõukogu liikmed on nimetatud Euroopa komisjoni poolt 2005. aastal ning tegemist on 22 nimeka ja mõistagi võimeka teadlasega. Teiste hulgas kuulub Euroopa Teadusnõukogu juhtkonna hulka ka professor Mart Saarma. Sirbi palvel intervjueeris Euroopa Teadusnõukogu peasekretäri Donald Dingwelli Arko Olesk.M.S. Arko Olesk: Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) tähistas hiljuti viiendat aastapäeva. Millised on ERC eesmärgid ja mida on nende viie aastaga saavutatud? Donald Dingwell: Olete kindlasti kuulnud paljudest institutsioonidest, mille nimes on sõnad „teadus” ja „Euroopa”. Kuid ERC on midagi erilist, sel on lihtne ethos ja lihtne rahastusmehhanism. See erineb kõigist teistest ELi institutsioonidest ja tegevustest kahel olulisel moel. Esmalt, ERC toetab „eesliiniteadust”, nagu me seda nimetame. Toetame individuaalseid teadlasi ja ühe autori poolt kirjutatud taotlusi. Tegutseme oivalisuse põhimõttel. See tähendab, et rahastame tänu meie ainulaadsele retsensioonisüsteemile ainult oivalisi teadlasi. Taotlusi hinnatakse paljude inimeste poolt väga rangelt, kahes etapis.

Teiseks, süsteem on jagatud kaheks peamiseks skeemiks: karjääri alguses olevate teadlastele (Starting Grant) ja juba tippu jõudnud teadlastele (Advanced Grant). Iga toetuse saaja annab oma rühmas tööd veel mitmele teadlasele. Keskmine grandi suurus on 2,5 ja 3,5 miljoni euro vahel. Seni oleme toetanud umbes 2600 projekti.

ERC kogu eelarve aastateks 2007 kuni 2013 on 7,5 miljardit eurot. Euroopa Komisjon tegi mullu novembris ettepaneku suurendada seda järgmise raamprogrammi, 2014–2020 kestva „Horisont 2020” raames 77 protsendi võrra.

Milline on tasakaal alus- ja rakendusuuringute vahel?

Paljud teadlased kasutavad neid termineid. Meie mitte. Meie rahastame eesliiniteadust, seega ei saa ma selles osas statistikat jagada.

Enne ERC peasekretäriks saamist olite saanud ka ise ERClt grandi. Kirjeldage palun grandi taotlemise ja läbiviimise kogemust.

Tõsi, sain ERC peasekretäriks 2011. aasta septembris. Olen Kanadast pärit maateadlane, alates 1987. aastast olen teadust teinud Saksamaal Münchenis, Ludwig Maximiliani ülikoolis. Mul on tõesti mitmekülgseid kogemusi, mis on praegusel ametikohal suureks abiks, sest olen olnud nii retsensioonikogu liige kui ka toetuse saaja. Tunnen ERCd läbi ja lõhki.

Grandi taotlemisel teadsin, et see võib olla pöördeline kogemus ja seda see ka oli. Vabadus keskenduda tähtsatele probleemidele piisavate ressurssidega on teadlaste jaoks eluliselt oluline.

Viimastel kuudel olete palju ringi reisinud, tutvustades ERCd Kanadas, Lõuna-Aafrikas ja mujal. Mis on ERC ülemaailmse kampaania tagamõte? Raha pärineb ju ometi Euroopa maksumaksjatelt.

Inimesed teavad ERCd liiga vähe. Kahtlustasime, et nii on lood ja saime sellele kinnitust veebruaris AAASi (American Association for the Advancement of Science) aastakonverentsil Kanadas Vancouveris, kui andsime avapaugu „ERC läheb globaalseks” kampaaniale. Külastasime Kanadat ja Lõuna-Aafrikat, selgitades võimalikele taotlejatele, et neil on võimalus viieks aastaks saada 3,5 miljonit eurot, veetes 50 protsenti tööajast mõnes Euroopa ülikoolis või teadusasutuses – see on teadlase jaoks väga paindlik. Selle grandi puhul maksad endale ise palka ja värbad kaastöölised. Teadlaste reaktsioon pärast sellest teada saamist on olnud tähelepanuväärne. Just selle pärast me seda kampaaniat teemegi.

ERC on avatud igaühele, sõltumata rahvusest, riigist või valdkonnast. Me soovime lihtsalt näidata, et Euroopa on atraktiivne ja suuteline tooma teadlasi Euroopasse tööle, tingimusel, et teistest teadlastest koosnev nõukogu hindab nende teadustööd vääriliseks. Siiski on palju veel vaja ära teha, seni oleme väljastpoolt Euroopat pärit teadlastele jaganud alla saja grandi. Meie eesmärk on seega tõsta teadlikkust ERC rahastamisvõimalustest, aga ka anda hoogu ajude ringlusele maailmajagude vahel. Mina leian, et mäng on küünlaid väärt.

Mil moel?

Euroopa Teadusnõukogu mängib rahvusvahelise teaduse talentide meistriliiga tipus. See paneb mind arvama, et Euroopa nopib teaduse ja innovatsiooni rahastamise vilju, sest see on üks väheseid vahendeid, mille abil tõugata Euroopa praeguses majandusolukorras tagant majanduskasvu ja töökohtade loomist.

ERC grandi on saanud vaid neli eestlast (kellest kaks töötavad Suurbritannias). Paljude teiste ELi uute liikmesriikide teadlastele on jagunud samuti vähem kui kümme granti. Statistikat vaadates näeme, et suur osa toetustest läheb n-ö vanadele liikmesriikidele. Kas see peegeldab teaduse taset neis riikides või pigem kallutatust valikuprotseduurides tuntumate institutsioonide kasuks?

On tõsi, et grandid kontsentreeruvad mõnedesse ELi liikmesriikidesse ja me kahjatseme seda. Ma ei leia siiski, et see tuleneks kallutatusest valikuprotsessis. ERC valik on kindlasti väga võistluslik, kuid see tugineb väga tõsisele retsensioonisüsteemile, mis on saanud mõõdupuuks paljudele rahvuslikele teadussüsteemidele. Näiteks teen ma kõigile retsensioonikogu liikmetele selgeks, et nad peavad eristama taotleja kvaliteeti ja tema institutsioonilist tausta. See on prioriteet, kui soovime vältida kallutatust valikuprotsessis. Teisalt teeme tugevat koostööd ka meie partneritega uusimates liikmesmaades (rahvuslike teadusagentuuridega, ülikoolidega jne), et olukorda muuta.

Tihti räägitakse, et Euroopa probleem pole mitte tehtava teaduse kvaliteet, vaid selle vormistamine patentideks ja toodeteks. Miks siis ikkagi selline eriline rõhk eesliiniteadusele?

ERC peamine missioon ei ole seotud tööstuslike rakenduste, patentide ega toodetega. Me rahastame fundamentaal- või alusuuringuid ja ootame, et ERC grandid aitaks kaasa tuua uusi ja ennustamatuid teaduslikke ning tehnoloogilisi avastusi – selliseid, mis võivad tulevikus panna aluse uutele tööstusharudele, turgudele või laiematele sotsiaalsetele innovatsioonidele.

2011. aastal algatatud kontseptsiooni toimivuse (Proof of Concept) skeem katab tegevust, mis on seotud intellektuaalse omandiõiguse, äriliste võimaluste uurimise või tehnilise valideerimisega. Rahalise toetuse mõttes on see imepisike pakett (150 000 eurot projekti kohta), kuid heidab välja laia võrgu. Rahastusskeem on suunatud olemasolevatele ERC toetusesaajatele, kui nad soovivad katsetada potentsiaalse toote turustatavust. Kokku on välja jagatud 52 kontseptsiooni toimivuse toetust. Kandideerima on kutsutud kõiki. Kuigi see ei ole ERC peamine eesmärk, usume, et tegu on väikese müksuga turu suunas.

ELi teaduse raamprogrammides on mitmeid teisi võimalusi innovatsiooni rahastamiseks, teiste seas Euroopa Tehnoloogiainstituut, mis ongi keskendunud teaduse ja innovatsiooni varaste staadiumite vahelise lõhe ületamisele. Mul on mulje, et järgmine raamprogramm „Horisont 2020” on selle probleemiga tegelemiseks suhteliselt hästi varustatud, kuid see pole teema, mille ERC per se esiplaanile tõstab.

Seitsmes raamprogramm ja sellega koos praegune ERC rahastus lõpeb tuleval aastal. Kui kindel on tulevane rahastus?

Oleme selles osas optimistlikud. 2011. aasta novembris, mil Euroopa rahandusolukord oli väga morn, tegi Euroopa Komisjon ettepaneku ERC eelarvet [„Horisont 2020” raames võrreldes 7. raamprogrammiga – A. O.] peaaegu kahekordistada. Nagu teate, peavad komisjoni ettepanekud enne kinnitamist läbi käima ka Euroopa Parlamendist ja ELi Ministrite Nõukogust. Ootame ja vaatame, mida sel aastal arutelud toovad. Oleme kindlad, et meil on olemas laskemoon sellise tõusu kaitsmiseks ning tunneme ka enneolematut toetust kogu Euroopa teadlaskonnalt.

Miks jõudis Euroopa ERC tüüpi teadusagentuur loomiseni alles viie aasta eest?

Tol ajal ma Brüsselis ei olnud, seega võin ainult oletada. Viis aastat tagasi alustasime olukorras, kus Euroopas olid ainult rahvuslikud teadusagentuurid. Kõik nad olid tõesti veendunud, et teevad parimat võimalikku tööd ja mõnel juhul oli see tõele ka väga lähedal. Siiski nappis omalaadset Euroopa integratsiooni. Euroopa täitis rahvuslike agentuuride kõrval täiendavat rolli ning aitas tugevdada ja vormida Euroopa teadusruumi (European Research Area).

Nüüd näen Euroopas valitsemas uut meelsust. Eurooplased on teaduses enesekindlamad ning üksikud teadlased julgevad üha enam tänu ERC-sarnastele toetustele astuda üle seniste teadmiste piiri. Oleksime võinud jõuda sinna varem, kuid, nagu teate, on jutt Euroopa täielikust integratsioonist tundlik teema.