Ettepanek Eesti demokraatia parandamiseks

Hasso Krull

Pöfil näidati tänavu Mali filmi „Faro – vete jumalanna”, kus keskmes ühe Lääne-Aafrika küla kombed. Juba filmi alguses ilmub ekraanile kortsulise näoga vanamemm, kes vaatab tõsise ja läbitungimatu pilguga jõele. Jõega seotud ootused ja hirmud käivitavad sündmuste rea ja toovad päevavalgele hulga kogukondlikke probleeme. Vanamemme käes on haralise otsaga kepp. See osutub hiljem teatavaks võimusümboliks.

Mulle oli filmi kõige huvitavam osa viimane kolmandik:  tekib olukord, kus küla naiste ja meeste arvamus lahkneb. Pärast pühakoja põlemist kogunetakse lagedale platsile, seesama kortsulise näoga memm laseb pealiku ajutiselt asendada ning naised väljendavad oma tahet. Kuigi enamasti arutab küla asju väike vanameeste kogu, ei saa sümboolne võim siiski toimida ilma naistelt saadud mandaadita. Naiste keskne autoriteet on kortsulise näoga nõid, selgeltnägija ja ennustaja, kelle käest ka pealik käib rasketel hetkedel nõu küsimas.

Antropoloogiliselt kütkestav materjal viib mõtted tihti sellele, kuidas võis kunagi Eestis toimida kogukondlik süsteem?  Kogumikus „Eesti aastal 1200” kirjutab Marika Mägi, et „Eesti, nagu ka Liivi ja Karjala 12. sajandi kalmete materjalis torkab silma rikkalikult panustega varustatud naisematuste esinemine jõukate mehematustega enam-vähem samal määral. Ka kivikalmetesse on maetud mehi-naisi tavaliselt võrdselt. 12. sajandi laibamatuste hulgas on naisi koguni rohkem” (lk 34). Siit järeldab ta, et naiste roll kogukonnas oli Eestis keskaja lävel nähtavasti olulisem kui Lääne-Euroopa maadel. „Eesti ja üldse läänemeresoome naiste suhteliselt kõrgele ühiskondlikule positsioonile vallutuseelsel ajal viitavad  mõningad nähtused folklooris, mis ei sobi kokku kristliku tugevasti patriarhaalse maailmakorraldusega ning võiks seetõttu olla jäänukid eelkristlikust ideoloogiast. Esmajoones võiks siin mainida tütre sünni tähtsust naise ühiskondliku positsiooni määratlemisel. Veel 20. sajandi Eestis peeti naist noorikuks kuni esimese tütre sünnini…” (lk 35). Mägi viitab ka läänemeresoome lauludele ja loitsudele, mis annavad aimu seksuaalkommete eripärast ja viitavad samuti naiste seisundi paremusele indoeurooplastest naabritega võrreldes.

Hiljuti vestlesin Argentina viiuldajaga, kes oli Eestis elanud  pool aastat. Küsisin, mis talle õieti Eestis meeldib? Kanges inglise keeles selgitas mees kõigepealt, et eesti inimesed olevat vaiksed ja rääkivat vähe, nii et alati saab omaette olla ja rahulikult ringi vaadata. See tähelepanek mind eriti ei üllatanud, ehkki olen kogenud, et eesti seltskond võib teatud tingimustes olla isegi väga lärmakas. Küll aga jahmatas mind argentiinlase järgmine väide: tema arvates valitsevat Eestis „matriarhaat”, sest paljusid küsimusi otsustavad naised ja naistel on ka piisavalt sõnaõigust. Kas ikka tõesti? Ehk on see lihtsalt petlik mulje, teatav „optiline efekt”, mis võib eestlaste käitumist jälgides tekkida vaid siis, kui sa nende keelt ei oska? Aga teisest küljest, kas ei avane just sellisest vaatepunktist mõned kohaliku mentaliteedi aspektid, mida tavaliselt ei märgatagi? Ehk oli macho-kultuurist saabunud argentiinlasel rohkem õigus, kui esialgu võiks arvata?

Tõenäoliselt ongi see nii. Mullegi on sageli tundunud, et eestlased on kirjust ajalookäigust hoolimata südamepõhjas ikka jäänud rõõmsaks ja avatud paganarahvaks. Monoteismi muserdav paine ei ole tuha all hõõguvat tuld kunagi täielikult summutanud. Sellele viitavad muuhulgas ka need alatasa  tekkivad segadused, kui eestlaste religioossust püütakse ühel või teisel viisil täpsemalt määratleda. Aga tõde ei saa kuidagi selgeks tehtud, ikka libiseb ta käest – mida eestlased õieti usuvad, mida nad teispoolsuse kohta kujutlevad jne. Sama imelik lugu on ka sugudevaheliste suhetega: Eesti ühiskond justkui oleks euroopalik postpatriarhaat, aga kui sisse tuuakse feministlikud ideed, peab neid alati hakkama meie oludele vastavalt ümber mõtestama. Midagi muistsest mentaliteedist on nähtavasti ikka veel alles ega kaogi kuhugi.

Moodsas demokraatias peetakse väga oluliseks seda, kui  palju on valitsemisse ja otsuste tegemisse hõlmatud naisi. Ometi pole vist kellelegi pähe tulnud mõte, et parlament ise võiks olla topeldatud – aga mitte nii nagu Inglismaal, vaid jagatuna kaheks võrdseks pooleks, meeste ja naiste parlamendiks. Iga seaduseelnõu tuleks siis menetleda kaks korda, ja kõik olulised küsimused vaadataks läbi niihästi meeste kui ka naiste vaatepunktist. Muidugi on olemas küsimusi, mis jäävad meeste või naiste kompetentsist väljapoole; nende puhul võib sõltumatult otsustada ka menetlusest loobumise kasuks. Kas pole see midagi hoopis enamat kui lihtsalt  üks „Eesti Nokia”? Kas pole see midagi, mida teised Euroopa liidumaad jälgiksid üllatuse ja imetlusega? Kas ei võiks Eesti demokraatia kord saada teistele eeskujuks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht