Esseistlik valgustaja

Valle-Sten Maiste

Toomas Kiho: avaldame vaid neid tekste, mis ajas vastu peavad Akadeemia on jõudnud 200. numbrini. Miks te ennesõjaaegseid numbreid oma arvepidamisse ei ole kaasanud?

Akadeemia uue tulemise esimene number ilmus aprillis 1989, toimetus asus tööle sügisel 1988, eeltööd algasid veelgi varem. See kõik oli veel Vene aeg, mil sõjaeelse ajakirja taastamine ei tulnud kõne alla. Luba uuegi ajakirja avamiseks – mis juba iseenesest oli enneolematu asi! – tuli taotleda Moskvast. Kõik sellised otsused käisid Eesti NSV oludes läbi EKP Keskkomitee, nii pidid ka ajakirja asutajad Ain Kaalep ja Hando Runnel käima Vaino Väljase juures palvekäigul, kes avaldas siis oma mõju oma seltsimeestele Moskvas. See oli praegusega võrreldes hoopis teistmoodi aeg. Nii näiteks on hea meeles pidada, et esimestel aastatel läbis ka Akadeemia iga number tsensuuri.

Niisiis on paratamatu, et alustada tuli number ühest, sest vormiliselt oli tegu uue väljaandega, Eesti Kirjanike Liidu kuukirjaga. Ajakirja loojatel olid muidugi silme ees toosama sõjaeelne, demokraatlikku maailmavaadet kandnud Akadeemia. Sõja eel andis Akadeemiat välja alul Eesti Üliõpilasseltside Liit, hiljem Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude liit. Tolle Akadeemia seos Tartu ülikooliga oli paratamatu – rahvusülikool siis peaaegu võrdus emakeelse kõrgkultuuriga. Ning määrani, mil see tänapäevalgi nõnda on, on ka praegune Akadeemia TÜga seesmiselt seotud.  Aga numeratsiooni muutmist ühe järsu “kalendrireformiga” võiks vähemasti kaaluda küll.

Oluline osa teie tänasest toimetusest oli ka Akadeemia taassünni juures. Kas üleminekuaeg on tuntavalt muutnud ka Akadeemia toimetamisprintsiipe? Kõik muu Eestis on 15 aastaga ju tundmatuseni muutunud? Toimetamise tehniline külg on muutunud täiesti. Alustasime ikkagi tinalao ja poognatega, mida parandati käsitsi. Tsensuur, mis 1980. aastate lõpu Akadeemia puhul oli küll veel vaid formaalne, kadus koos Vene ajaga. Kokkuvõtted ja sisukorrad ilmusid siis ka vene keeles. Tohutult on edasi läinud paberi- ja trükikvaliteet.

Aga ka artiklite sisulises valikus on toimunud muudatusi, näiteks on kadunud vajadus taastrükkide järele, sest varem trükitud kultuuripärand on tervikuna avalik. Samas pole me toimetuses teinud hinnaalandust käsikirjade toimetamise ja viimistlemise juures. Iga käsikiri, mis numbrisse sisse läheb, toimetatakse sisuliselt, keeleliselt, autor saab mõistagi veerud ülevaatamiseks ja paranduste tegemiseks. Põhimõte on, et autor peaks täpselt teadma iga viimast kui sõna, mis tema nime all Akadeemias ilmub. Toimetamistöö sisulisse poolde on lisandunud mitmeid asju, mida alul polnud, näiteks tööde eelretsenseerimise võimalus.

 

Märt Väljataga on meenutanud seda nälga, millega neelati Avatud Eesti Fondi raamatusarja esimesi tõlkeid. Mäletan sellesarnast tunnet ka Akadeemiates avaldatud esimeste moodsa kirjandusteaduse tüvitekstide jms suhtes. Alustanud Akadeemias tundus olevat lausa sellist programmilist tühikutäidet erinevates valdkondades?

Pole ime, sest aeg Vene aja lõpul oligi täis tühikuid, nende täitmisele tuli ühiskondlike olude vabanedes ju kohe asuda. Suurim murrang, mis just 1990. aastate algul Akadeemia sisus aset leidis, on küllap just taastrükkide osakaalu järsk vähenemine ning nende lakkamine sootuks. Alul oli mõttekas tutvustada eesti kultuuris kunagi juba trükitud tekste, mis olid olulised ja võib-olla igavikulisedki, kuid nõukogude ajal kättesaamatud. Ega erifondid polnud ju veel lahti ega nende sisu tuttav. Alul oli isegi Akadeemia aasta koondsisukorras algupärandite ja tõlgete kõrval eraldi jaotis “Taastrükid”.

Järeltrükkide asemel hakkasime järjest suuremat rõhku panema huvipakkuvate arhiivimaterjalide avaldamisele, mille hulka kuulub ka praegu järjejutuna jooksev “Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid aastaist 1938 – 1940”. Siiski oleme püüdnud anda ka olulisi tüvitekste mitmetest valdkondadest, alates maailmamainega tekstide tõlgetest, mis seletavad maailma meie ümber (kaasaegseist nt Hawkingi “Aja lühilugu”, 1992/1993; Ridley “Genoom”, 2002; klassikast Macchiavelli, 1993, Max Weber, 1993/1994, Diderot, 2003 jt), ning lõpetades tekstidega meie kaasmaalastelt (Hennoste “Sissejuhatus suulisesse eesti keelde”, 2000/2001), kui siin juhuslikes näidetes piirduda üksnes pikemate, läbi mitme numbri ilmunud nn järjelugudega.

 

Nagu kogu eesti teaduses, on küllap ka Akadeemia toimetajate professionaalsuses, huvides ja silmaringis viimase 15 aastaga toimunud  murrang. Kuidas vaatate seda silmas pidades tagasi Akadeemia esimestele numbritele? On ka sellist, mis tagantjärele mööduvate moodide mõjune tundub jms?

Hiljuti vestlesin Ain Kaalepiga, kes ütles, et aeg-ajalt võtab ta tagantjärele kätte uuemaid ja vanemaid numbreid ning ta tähelepanu köidavad mitmed artiklid või terve numbri seesmise ülesehituse kokkukõla – mitmed asjad, mida ise töö sees olles pole tihti aega märgata. Ja õnneks hoopis vähem tundub ebaõnnestunud artikleid. Aga eks neid ole nii ammustes kui ka päris hiljutistes numbrites. Üldiselt võib siiski ütelda, et Akadeemia printsiip olla “Ajast sõltumatu ajakiri” on ennast õigustanud ja ka vastu pidanud. See põhimõte tähendab, et tekstid, mida avaldame, peavad pakkuma huvi ka millal tahes hiljem lugedes. Akadeemia puhul on tegu teatud mõttes tekstihoidlaga: meil avaldatud tekstid astuvad eesti kultuuriruumi ja jäävad siin kestma. Kui tuleb vajadus, saab nende poole pöörduda. Muide, õige mitmed tekstid, mis meil ilmunud, on kirjastused edaspidi  välja andnud omaette raamatute ja kordustrükkidena. See on muidugi ainult hea. Akadeemia-poolne tingimus on üldjuhul üksnes korrektne viide, et “varem ilmunud Akadeemia nr see-ja-see”. Ja mõne kahetsusväärse erandiga on sellest üldiselt ka kinni peetud.

 

Omaaegse programmilisusega võrreldes tundub tänane Akadeemia kohati kaootilinegi. Kuivõrd on Akadeemia eesti teaduselu peegel ja kuivõrd kujundab seda toimetuse joon?

Iga Akadeemia number on kokku pandud nelja eri osakonna materjalist: universalia, humaniora, socialia ja naturalia. Kuivõrd iga valdkond on juba ise avar ja igas numbris saab igaüks neist vaid piiratud arvu lehekülgi, aga tutvustamist vajaks “areng kõigil teadusaladel”, siis tulebki üldpilt sageli kirju. Nagu maailm meie ümber ongi. Oleme sellesse maailma mitmesusse püüdnud luua igas numbris teatud sisemise loogika, saavutada lugude järjestusega teatud kompositsiooni. Kuid eriti ilmne korrastatus ilmneb Akadeemia nn erinumbrites. Usutavasti tuleb toimetuse joon just piki neid kõige selgemini esile. Seesugustest erivihkudest ilmus viimati füüsika aasta puhul relatiivsusteooria eri (nr 7, 2005), olid numbrid rahast ja ajast, Euroopast ja Tartu ülikoolist. Jaanuaris 2006 tuleb Austria eri. Samas on meie lugejate hulgas nende numbrite vastaseid – ja eks neilgi ole õigus. Teatud mõttes võiks Akadeemia tugevus ollagi just selles, et moodustatav “juhumosaiik” annab tegelikult kokku tervikpildi. Või on vähemasti maailma terviktunnetuse tekkimisel abimeheks.

 

Kuivõrd vastab teadusvaldkondade proportsioon Akadeemias meie teaduselu proportsioonidele? Millised on need valdkonnad, mille tänapäevasel tasemel täitmisega ei ole toimetusel probleeme, ja milliste tekstide leidmisega tuleb kurja vaeva näha?

Ise laekuma kipub materjal eeskätt nendes valdkondades, kus meil on sisse kõnnitud oma rada. S.t ühelt poolt on autoreid, kes meile on aeg-ajalt oma erialalt kaastööd saatnud ja avaldamist leidnud (nt Toivo Meikari artiklid metsandusest või geograaf Ott Kursi kirjutised mitmel alal), või lihtsalt teemad, mis on just Akadeemia kaudu saanud eesti lugejale tuttava(ma)ks (nt analüütiline filosoofia oma peensustes). Üldise reeglina võib väita – ja see pole mingi üllatus –, et mida humanitaarsem on eriala, seda ohtramini kaastööd ise laekub, kuivõrd üldarusaadav eneseväljendus on nendel aladel kergemini käes ning ka esseistina on just humanitaaridel lihtsamad väljavaated. Samas on olemas päris palju häid kirjutajaid ka muudelt aladelt, aga neid tuleb sagedamini tagant utsitada.

 

Mis määrab tõlgete ja originaaluurimuste vahekorra ajakirjas? Vahel on kuulda olnud kurtmist, et Akadeemia tuleb liigselt vastu kohalike autorite ja tihti publitseerimisvajaduses n-ö kraaditaotlejate soovidele, kuna varem on rohkem olnud kvaliteetseid ja hästi kommenteeritud tõlkeid?

Originaali eelistamisel tõlgetele on toimetuses ainult üks kirjutamata reegel. Numbri avalooks oleme alati püüdnud panna originaalkäsitluse. On muidugi ka erandeid, ja käesolev, ümmargune 200. number on just üks niisugune erand. Aga kraaditaotlejate survet on mõnevõrra tunda küll. Ilmselt napib Eestis siiski publitseerimisruumi. Samas on see ka üks Akadeemia ülesanne, anda teadlas- ja mõtlejaskonnale ning selle järelkasvule võimalus end emakeeles väljendada. On ju väga hästi kirjutavaid autoreid, kes saavad piisavalt avaldamisruumi teaduslikes eriala-ajakirjades, aga meil kirjutavad nad just Eesti pärast. Näiteks 200. numbris esinev Toivo Maimets või mitu korda aasta parimaks autoriks tunnistatud Jüri Allik. Aga mis puutub eesti algupärandite ja tõlkelugude arvestusse, siis on nimetuste mõttes (aga artiklid võivad olla väga erineva pikkuse ja kaaluga) igal aastal olnud tihe rebimine, kus enamasti on originaalid korvpalliskooriga edestanud tõlkeid, näiteks 71:55 (1994) või 59:44 (2004). 

Milline on Akadeemias ise laekunud ja tellitud materjalide vahekord, kui hinnata neid, mis lõpuks avaldatud saavad?

Seda on isegi raske mõõta. Sest eks iselaekuvate lugudegi puhul on ju tihti nõnda, et kusagil seltskonnas, konverentsil, juhuslikul kohtumisel või mujal on visatud kaastöö mõte õhku ja kui autor paari aasta pärast tõesti kaastööga tuleb… On see siis tellitud artikkel või omaalgatuslik pakkumine? Teisalt on ka tellitud artiklite hulgas vahel selliseid, mida ei avaldatagi. Aga kui mingi hinnang siiski anda, siis usun, et alla poole on neid lugusid, mis on saabunud autori initsiatiivil.

 

Avatud Eesti Fondi raamatusarja koordineerijad on kurtnud, et raamatute valiku määravad ära tõlkijate huvid. Akadeemia on seadnud sihiks vahendada teadusharude tänapäevast taset.  Kui suur on lõhe selle ideaali ja Akadeemia kaastööliste potentsiaali vahel?

Tõlkijate huvide mõju Akadeemiale on siiski olnud vahest väiksem. Päris suur osa Akadeemias ilmunud tõlkeid pole mitte tõlkija initsiatiivist ilmunud, vaid toimetus on otsinud huvi pakkunud tekstile tõlkija. Selliseid kvaliteetseid tõlkijaid Eestis on, ning neid kuulub Akadeemiagi kaasautorite hulka. Sestap usun, et see mure, et tõlkijad kujundavad väljaande palge, pole Akadeemias nii suur kui “Avatud Eesti raamatu” puhul.

 

Millised on need maailma teadusvaldkondade ajakirjad ja infokanalid, kust Akadeemia toimetajad ise teavet ammutavad ja millest eeskuju võtavad? Kui operatiivselt ja hästi on vaid Akadeemia vahendusel teadusmaailmast üldpilti kujundav lugeja kursis maailma teaduses toimuvaga?

Eks see sõltu ainevallast. Oleme näiteks võtnud nõuks pealetulevate Nobeli preemia laureaatide tekste tutvustada, muidugi juhul kui nende pärandist on esseistlikumat materjali leida. Sest egas Akadeemia pole õige teadusajakiri – olgu see siin õiendatud – ning loodusteaduste poole peal kehtib see eriti selgesti, peame avaldama ikkagi üldarusaadavaid tekste, mitte teaduslikke publikatsioone. Eelteadmisi Akadeemia artiklite lugemiseks ei pea ideaalis olema rohkem kui gümnaasiumi lõpetajal-ülikooli astujal. Meie autorid ei avalda tekste mitte oma kolleegidele, vaid just muude erialade inimestele. See eristab meid olulisel määral teadusajakirjast. Ja asetab kultuuriajakirjade hulka. Meie toimetajate infokanalid on ikkagi needsamad, mis kättesaadavad teistelegi inimestele. Samas on toimetusel ka mõned konkreetsed koostöölepped, näiteks vahendab Prantsuse saatkond meile informatsiooni oma infoajakirja Label näol jne.

 

Meil on ju ka teisi emakeelseid teaduskanaleid. Millised niššid ja kelle poolt on meil sedavõrd hästi hoitud, et te Akadeemias võite selle arvelt väheke kokku tõmmata ja vaeslapse osas valdkondadele tähelepanu pöörata?

Nagu öeldud, Akadeemia ei ole eeskätt teaduslike publikatsioonide avaldamise koht. Küll on Akadeemia missioon pakkuda emakeelse teadusterminoloogia arendamise ja levitamise võimalust. Ja mis niisama oluline: Akadeemia on tribüün, kus esseistlikke materjale avaldada, nii algupärandeid kui tõlkeid maailmast. Esseistika on terves ühiskonnas taas moodi tulev žanr – nii nädala- kui viimasel ajal ka päevalehed on taas hakanud esseistikale ruumi leidma. 

Ning mis puutub võimalusse mõnest valdkonnast täiesti kõrvale hiilida, siis seda me siiski teha ei tahaks. Pigem on nii, et kui valdkonnas tegutseb mõni teinegi väljaanne, siis on sellel pisut teiselaadne profiil, meie aga ootame lugejat just teiselt erialalt. Muidugi on Akadeemia kõrvale ajaloolastel võtta Tuna, filoloogidel Keel ja Kirjandus jne, aga Akadeemiast võivad ajaloolane ja filoloog leida ka muid lugusid peale ajaloo ja filoloogia.  Ajakiri Akadeemia hoiab siiski kõrvale ajakirjanduslikkusest selle otseses mõttes: me ei avalda päevakajalist poleemikat, sündmuste kroonikat jne.

 

Teadusmaailmas on ikka kerkinud humanitaaride ja reaalteadlaste, pehme ja range lähenemise vastuolu. Akadeemiagi on avaldanud materjale nn Sokali afääri kohta jms. Kuidas Akadeemia loodusteadlased vaimu panijate “teaduslikkusega” rahul on ja vastupidi, kas humanitaarid treenivad ka oma reaalalade-alast võimekust? Kuivõrd üldse teineteise materjale loete ja neid omavahel arutate?

Muidugi on akadeemilises ilmas käimas humanitaar- ja reaalteadlaste vahel kõva heitlus, aga see käib põhiliselt teadusraha jaotamise ümber. Akadeemia pandi kokku, lähtudes üllast akadeemia printsiibist – et kaetud oleksid tõesti mõlemad pooled. Ning see taotlus teeb meid mõnevõrra erandlikuks ka laiemas plaanis kui ainult kodus. See annab võimaluse samade kaante vahelt leida mõlemat. Siin võib inimene jõuda millenigi, mis on talle avastuslik. See on üks akadeemia tugevusi. See, teaduskondade läbikäimine, võimalus võtta kursusi teisest teaduskonnast, on ju ka ülikooli täielikkuse märk. Ning mis veel kõige marudam: kõige paremad artiklid kipuvad Akadeemias olema just need, mis eriti selgesti platseeruvad meie mitme osakonna vahele, millele on keeruline määrata “juhtivat toimetajat” – on see siis humaniora, socialia, naturalia või universalia?

Aga küsimuse teise poole juurde: humanitaarid treenivad oma võimekust reaalaladel küll; ka meie füüsika erinumbrist on nii mõnigi paduhumanitaar end läbi närinud. Ja teisipidi, reaalteadlastel humanitaaria asju lugeda on tavaliselt veelgi lihtsam. Omavahelised mõttevahetused avaldatud artiklite üle tipnevad iga-aastasel aastalaureaatide austamisseminaril, kus iga osakonna parimaks tunnistatud autorid oma kaastööde ainetel publiku ees sõna võtavad.

 

Kuidas olete rahul Akadeemia resonantsiga ühiskonnas? Tiraažiga? Millised on olnud positiivseimad mõjud teaduselule ja väljapoole seda?

Eesti kultuuriajakirjanduse trükiarv üldse näitab, et eestlasele on oma kultuur tähtis. See näitab ühtlasi ka seda, et Eesti kultuur on maailmakultuur: siin on eneseväljendus olemas kõikideks eluavaldusteks. Siin on oma koht traditsioonilisel ja tänapäevasel kõrgkultuuril. Head meelt teeb, et “interdistsiplinaarne” Akadeemia oma 2220-lise trükiarvuga pole mitte vähem, vaid pigem enam loetud kultuuriajakirjade seas.

Akadeemia resonants ühiskonnas võiks olla aga suurem küll. Peaksime oskama suurema “plärtsuga” vette kukkuda, et äratada rohkem tähelepanu. Praegu oleme nagu rohkem pelga varamu seisukorras, et ah jaa! see-või-see on Akadeemias ilmunud, see on nüüd alati võtta, ja sellega see lõpeb. Ilmumine ise, ühe või teise olulise artikli avaldamine ei tekita tõepoolest piisavat vastukaja.

 

Kuidas hindate Akadeemia mõju ühiskonnale meie üleminekuajal? Kuidas on ajakiri oma rolli täitnud?

Endalegi üllatusena avastan end arvamast, et üleminekuajast saadik on Akadeemia olnud ühiskonnas umbes ühes ja samas rollis. See on meil olemas ja see ongi olnud kõige tähtsam. Et olemasolu õigustada, tuleb ühelt poolt tutvustada maailmaklassika ja tänapäeva mõtlejate tekste ning teiselt poolt pakkuda Eesti tänapäevastele esseistidele ja teadusest kirjutajatele tribüüni. Ja see töö ei lõpe – muutub ainult sedavõrd, kuivõrd muutub ühiskond: nii muutuvad rõhuasetused; ja muutub muidugi ka sedavõrd, kuidas areneb tehnika (e-ilm jms). 

 

Akadeemia ilukirjanduslik ja kujutava kunsti osa on olnud oma selge eri- ja omapäraga. Millest lähtuvalt on tehtud ja tehakse valikud siin?

Ilukirjanduslike palade valiku taga on enamasti olnud meie toimetaja Mart Orav ning kujutavat kunsti on valinud Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude, kes oma tagasihoidlikul moel seda päris olulist rubriiki veab ja täidab. Muide, valik Akadeemias ilmunud joonistusi ja graafikat on alates 8. novembrist väljas näitusel Tartu Kirjanduse Majas. Huvitav on, et Akadeemia taasasutamise aruteludes aastal 1988 oli üheks tulisemaks vaidluskohaks see, kas kujutavat kunsti Akadeemia veergudele lubada või mitte. Ja kui jah, siis igatahes mitte “paljaste naiste pilte”, aga tulge näitusele ja võite veenduda pigem vastupidises…