ERM100: Meie head abilised

Liisi Toom, kommunikatsioonijuht, Sirje Madisson, ERMi Sõprade Seltsi tegevjuht

1000 inimest – 100 000-leheküljeline varamu Kui Eesti Rahva Muuseumi vaimne isa Jakob Hurt kutsus üles 1888. aastal oma töös „Paar palwid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” ja arvukates ajaleheartiklites meie suulist vanavara, rahvaluulet koguma, liitus ettevõtmisega üle 1000 inimese – noori ja vanu, linnast ja maalt.

Vabatahtliku töö tulemusena loodi rohkem kui 100 000-leheküljeline varamu, mis  on teadlastele ammendamatu uurimisallikas ka tänapäeval. Ilmselt ei oleks meil praegu „Setukeste laulude” kolme köidet ja ehk ka sarja „Monumenta Estoniae Antiquae” („Eesti muistsed mälestised”), mis meie rahvusliku suulise pärandi huvilistele on tuntud „Vana kandle” nime all – sellise materjalihulga kogumisega ei oleks vaid üks inimene toime tulnud. Rahva entusiasm ei raugenud ja kui paarikümne aasta pärast kutsus ERM üles koguma  hävimisohus materiaalset vanavara, koondus muuseumi ümber sadu inimesi nii Eestist kui mujalt. Esimese kümne aastaga toodi siia üle 19 000 eseme: rahvarõivaid, käsitööriistu ja tarbeesemeid.

Vabatahtlike abiliste entusiasm ei vaibunud ka edaspidi ja nii sai võimalikuks luua muuseumi juurde alaliselt tegutsev korrespondentide võrk, mille ülesandeks sai koguda teatmematerjali etnograafilisele arhiivile. Nüüdseks on korrespondendid oma  75. tegutsemisaastapäeva ammu ära pidanud ja muuseum on saanud vastused rohkem kui 200-le küsimustikule (esimene oli 1932. aastal Gustav Ränga koostatud „Kalastusest”). 1994. aasta maikuus loodi Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, mis tänaseks on aktiivselt tegutsenud, kosunud ja kasvanud juba 15 aastat. Selle aja jooksul on rohkem kui 1400 inimest Eestist, Austraaliast, Kanadast, Rootsist, Soomest, USA st, Venemaalt, Lätist ja  Leedust koondunud, et toetada ja populariseerida põhimõtteid, mida muuseum kehastab. On tähelepanuväärne, et ERM i elus keerulistel aegadel, mis üldjuhul kattuvad keeruliste aegadega ühiskonnas, liitub seltsiga rohkem inimesi, sest teisi toetades tuntakse ennastki kindlamalt. Sõbrad tulevad appi suuremate ürituste korraldamisel, teevad tasuta kaastööd seltsi trükistele, levitavad ja täidavad muuseumi koostatud küsimustikke ning täiendavad  muuseumi fonde annetustega. Kes kohale tulla ei saa, toetavad rahaliselt: ERM i uue hoone fondi on annetustena kogunenud juba üle 500 000 krooni. Kindlasti pole tegemist ühepoolselt kasuliku protsessiga. Muuseumiga koos töötades saadakse uusi teadmisi ja oskusi, õpitakse tähelepanu pöörama uutele väärtustele.       

Rahvusvaheline mõõde

Järjest sagedamini algatab muuseum ise vabatahtlikke projekte. Kirjasaatjatele on lisandunud pildisaatjate võrgustik, üha rohkem kaasatakse eri valdkondades tegutsevaid organisatsioone. Sellele kõigele on aga lisandunud ka rahvusvaheline mõõde. Alates 2009. aastast osaleb ERM Euroopa vabatahtlikus teenistuses, mille raames tegutseb Eestis üksteist kuud noor prantslanna, kes töötab külg külje kõrval teiste muuseumitöötajatega. Milleks on seda ERM ile vaja? Mida annab see vabatahtlikule? Praktiline vastus on ehk see, et iga töökäsi  kulub tänases majandussituatsioonis ära, kuid see on ainult pool tõde. Olla peaaegu terve aasta võõras riigis tähendab vabatahtlikule uue kultuuri tundmaõppimist ja muuseumitöötajatele kohanemist teisest kultuuriruumist pärit noorega. ERM on hea koht, kus omandada teadmisi eesti kultuuri kohta. Mujalt tulnud inimene annab muuseumile oma oskused, pealegi näeb ta asju värske pilguga ja saab nii anda tagasisidet muuseumi töö kohta. Üks huvitav  kommentaar meie vabatahtlikult Cindylt oli, et ta pole harjunud nägema, et inimesed teevad oma tööd rõõmuga ja heal meelel. ERM i ülesanne on koguda, säilitada ja levitada teadmisi eesti kultuurist. Vabatahtlike kaasamisega saab muuseum teha viimast ehk kõige paremini ja mõjusamalt. Abistades näituste ülespanemisel, dokumenteerides tähtsündmusi Eesti kultuuris, küsitledes inimesi nende eelistuste kohta vaba aja veetmisel, hangib  vabatahtlik teadmisi kohalikust kultuurist ja kogub olulist informatsiooni muuseumile. Minnes tagasi kodumaale või suheldes ka juba Eestis teiste vabatahtlike ning uute tuttavatega, annab ta need teadmised edasi. Fakt, et järjest rohkem välisriikide noori soovib osaleda selletaolises projektis, näitab nii Eesti tuntuse kasvu välisriikides kui ka seda, et muuseumil on midagi põnevat pakkuda. Järjest suureneb ka eestlastest vabatahtlike  huvi. Nii oli näiteks „Maailmafilmi” festivali korraldamisel oluline osa vabatahtlikel, keda oli lausa mitukümmend: need on erineva taustaga inimesed, kes tahavad kas töö või kooli kõrvalt end teostada. 

Rahvalt tulnud, rahvale tagasi

On loomulik, et rahval on soov ja võimalus panustada rahvamuuseumi tegevusse. See võib olla jutuke ühest oma päevast, see võib olla lehtede riisumine Raadi mõisapargis, see võib olla tekstide tõlkimine võõrkeelde, et ka välismaalastel oleks juurdepääs meie kultuurile – kõik, mis on inimesele meelepärane ja jõukohane.  ERM on üle saja aasta olnud ümbritsetud sõprade-mõttekaaslastega, kes on omast vabast tahtest panustanud muuseumi toimimisse: täiendanud kogusid, kogunud annetusi, toetanud sõna ja teoga. Need tublid abilised leiavad muuseumi jaoks aega ja vahendeid ajal, mil mõlemat napib, ja see on kuldaväärt. Võib öelda, et sajandi kestnud pideval vabatahtlike toetusel ei ole ehk olnud nii plahvatuslikult säravaid väljundeid nagu aktsioon „Teeme  ära!”, aga see on midagi, millele annab toetuda. Ka homme. 1916. aastal saadetud postkaardil on kirjas: „Koguge Museumile sõpru! Aidake Museumile asju korjata, maja ehitada, Museumi mõtet tuttavaks teha, liikmeid koguda!”. Meie muuseum on jätkuvalt meie kõigi teha.