ERM võiks olla ülikooli ehe

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Kõige raevukamad Eesti Rahva Muuseumi ja sellele uue hoone ehitamise anonüümsed vastased kujutavad endast kõige kangemat tõestust ERMi olemasolu ja heade tegutsemistingimuste vältimatusele. ERM on ju muu hulgas ka rahva käitumuslike kurioosumite koguja ja uurija, mitte ainult sujuva peavoolu kirjeldaja. Vastaliste raev näitab ka hästi kätte, millist korvamatut kahju teeb ühele uurimisasutusele see, kui ei õnnestu oma tegevuse saadusi eksponeerida ehk tarbijale kättesaadavaks teha. Kummalisel kombel on ühiskonna teises otsas, seal, kus koguneb seadusandja, samuti ainult pool rehkendust ära tehtud. Muuseumiseadusesse kirjapandu järgi „muuseum kogub, uurib ja säilitab inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega asju teatud ainevaldkonnas ning korraldab nende üldsusele vahendamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel”. Pange tähele – asju! Selline definitsioon ei oleks juba Aleksandria Ptolemaiose juures läbi läinud, sest tema arvates tähendas Museion lisaks kunstimuusade kummardamise kojale ka suurt raamatukogu ning filosoofia, astronoomia ja anatoomia harrastamist, seega mitte esemete ladu ja ilmarahvale näitamist, vaid teadus- ja haridusasutust, pigem midagi tänapäevase ülikooli sarnast. Niisiis, seaduse järgi pole ERMil mingit pistmist kultuuri mitte-ainelise osaga, milleta oleks aga esemete kogumine ja vahtimine üsna mõttetu. Kultuuriministri kinnitatud muuseumi põhimäärus pisut leevendab olukorda, kui märgib, et ERMi ülesandeks on „eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumine, säilitamine, uurimine ning üldsusele vahendamine, samuti etnoloogia- ja museoloogiaalase töö edendamine”, kuid seaduse ja määruse vastuolu puhul kehtib seadus.

Oleks imelik, kui regulatsioonist vastu vaatav otsustajate teadmiste puudulikkus kuidagi ei mõjutaks ERMi igapäevast elu. Kui tegu pole seaduse järgi teadusasutusega, on raskendatud juurdepääs teadusrahale. Avalikus vaates asutuse toimetulekule loeb külastuste arv, mitte publikatsioonide hulk, loeb pakutav meelelahutus (mille ju märksõna „muuseum” esmalt meelde toob ühtviisi nii Rocca al Mares kui Karilatsis, nii Kuressaare kui ka Narva kindluseõuel). Seaduse järgi on ERM meelelahutusasutus, ilmselt maailmas ainuke, mis üritab oma ülesannet täita etnoloogilist uurimistööd tehes. Ja saab siis veel ka maksumaksjalt nahutada, et omatulusid pole. Seda, et etnoloogia pole suurem asi meelelahutusäri, ütlesid Eesti valitsusele lõpuks ka Brüsseli ametnikud, kellele ERM valitsuse käsul muudkui rahataotlusi saatis. Püüd Euroopast raha välja meelitada sundis aga ERMi ka kodumaises kommunikatsioonis kasutama rõhuasetusi, mis aga kibedasti kätte tasuvad. Ka potentsiaalne publik opereerib nüüd oletatava külastuste arvuga kui tähtsaima näitajaga muuseumi tegevuses.

Mida kauem on ERMi uue hoone ehitamise alguse kohal küsimärke, seda kahjulikumalt see talle mõjub. Pööbli vaenukoorile lisandub ka mõni kitsarinnaline ja vaimupime poliitik (ja eriti kurb on, et need on endale kaaperdanud erakonna, mis oli aastaid ERMi häälekaim poliitiline eestkõneleja). Kuna teadusasutus pakkuvat rahvale halba meelelahutust, siis pandagu parem kinni (ka riigi maksebilanss näeb kohe ilusam välja). Pakuks ju head ka, aga selleks pole tingimusi. Tingimuste loomiseks ei anta aga raha. Nokk kinni, saba lahti.

Õigusruumi ebakohasus teadusmuuseumi tegutsemiseks on pool ERMi õnnetusest. Teine pool peitub riigi rumalas valitsemiskorralduses, mille tõttu teadusasutus on oma ajaloolise nime iseärasuse järgi muuseumina kultuuriministeeriumi alluvusse langenud. Seal aga teatavasti teaduse valitsemisega ei tegelda ega isegi mõelda sellest, mis asi teadus võiks olla – muuseumiseaduse mõttes asi või ese see igal juhul pole. Kultuuri- ja haridusministeeriumi tagasilahutamine aastast 1996 on nõnda tekitanud järjekordse ohvri. Võib öelda, et selles kõiges on ERMi asutajad ise süüdi (vähemasti postuumselt). Kui neil oleks olnud kannatlikkust kümme aastat oodata, siis oleks kõik teisiti läinud. Aastal 1909 ei kuulunud eesti rahvusteadused keiserliku Tartu ülikooli tegevusvälja hulka, kümme aastat hiljem sellest ümber kujundatud Tartu ülikoolile oli just Eesti- ja eestlastekeskne uurimistöö esmatähtis. Kui ERMi poleks selleks ajaks iseseisva ja tähtsana juba olemas olnud, võinuks sellest vabalt saada ülikooli juurde kuuluv teadusmuuseum, selline, nagu on tänaseni teadusasutusena tegutsev ülikooli loodusmuuseum. Ülikooli kaudu oleks siis ERM ka haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas ning praeguste muredeta.

Kuid kunagi pole liiga hilja. Mõistuspärase olukorra loomiseks on parlamendil lihtne taasühendada kaks ministeeriumi, millest väiksemal ju niikuinii ammu mingeid mõistlikke valitsemisülesandeid pole, rääkimata siis õigusloomest, mida kultuuriministeeriumis peaaegu et ette ei tulegi.

Teine variant on mitte oodata aeglast „poliitilist” otsust, mis võib alati juhusliku ilmamuutuse tõttu ka ära jääda, vaid püüda poolte kokkuleppel lihtsalt nihutada ERM Tartu ülikooli asutuste ritta kõrvuti seal juba tegutsevate teadusmuuseumidega. Praegu oleks selliseks manöövriks sobiv aeg, sest kuna ees seisab järgmise rektori valimine, on võimalik selle raames ka teema laiemalt läbi rääkida ja otsustuskogudes hääletada. Muidugi pole see ainult kiire tehing paberil, vaid pikem protsess, mille käigus ei saaks kahju keegi. Kui kord Eesti teaduskorralduse põhimõtteks on, et teadust tehakse ülikoolide juures, ei ole ERMi erand millegagi õigustatud. Rääkimata siis sellest, et valitsemisala vahetus tähendab kultuuriasutusele automaatselt rahalist võitu ehk pääsemist absoluutsest vaesusest vähemasti suhtelisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht