Elu(loo) hind

Jaanus Adamson

Freudi ja tema lähikondsete ellujäämise eest ei ole me tänu võlgu mitte niivõrd Freudi kõrgetele eestkostjatele ja mõjukatele sõpradele, vaid eelkõige ikkagi ühele tavalisele natsile. David Cohen, Sigmund Freudi põgenemine. Tõlkinud Matti Piirimaa, toimetanud Mari Kolk. Kujundanud Villu Tammer. Tammerraamat, 2012. 240 lk. Paljudele on ilmselt tuttav Juri Lotmani kirjutis kirjanike ja suurmeeste „õigusest biograafiale”, nende õigusest olla fikseeritud kultuurimälus.* Õigustest rääkides kipub aga sageli varju või tagaplaanile jääma tõsiasi, et üldiselt või enamasti kaasnevad õigustega ka kohustused. Ja et vahel kipuvad kohustused õigustega võrreldes domineerima. Lugedes David Coheni teost „Sigmund Freudi põgenemine” ei saa seda tõsiasja kuidagi eirata. Kuigi Cohen seda otsesõnu välja ei ütle, on tema lähtekohaks kindel arusaam biograafiast kui teatavast (moraalsest) kohustusest. Ja tundub, et erilise sundivusega kohaldub see kohustus just nimelt eluloo-õiguse omajale (autorile), samuti tema lähedastele, vaimse pärandi haldajatele ja üldse kõigile teda tundnud isikutele. Biograafia kui kohustus Mis kohustus see siis täpsemalt on? Sisuliselt on tegu kohustusega paljastada kõike, rääkida kõigest, kuivõrd ülimaks sihiks, mille nimel seda kohustust täita tuleb, on autori täielik (lünkadeta) biograafia, tema (era)elu maksimaalne avalikustamine. Ühe isiku, autori, antud juhul Freudi „õigust biograafiale” tuleks siis samaaegselt käsitada ka kui kõigi teiste õigust tema eluloole ehk siis: autori elulooõiguse hinnaks on tema eraelu kuulumine kõigile („Nüüd kuulub Freud meile kõigile, isegi seksitööstusele,” kirjutab Cohen, lk 41). Ja kuigi siin võiks kehtida ka sündsalt mõõdukas põhimõte, et nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik, asub Cohen ajalisele distantsile apelleerides totaalse avalikustamise poolele: „Vaevalt et seitsekümmend aastat pärast Freudi surma oleks tema viimaste saladuste avalikuks tegemine kuidagi sündsusetu” (lk 24).

Freudi „viimaste saladuste” all peab Cohen eeskätt silmas US A kongressi raamatukogus säilitatavaid karpe Freudi märkmete, kirjavahetuse ja muude dokumentidega, millest kaheksa on määratud jääma avalikkusele igavesti suletuks. Millest meid küll ilma on jäetud?! Ja mis õigusega?! Juba praegu võib öelda, et sel kaheksal karbil on potentsiaal muutuda „müütilisteks” ihaobjektideks – need pakuvad meile igavese õigustuse moraalseks pahameeleks (meie õigusi autori elule on ju piiratud) ja igavese põhjuse fantaseerida mingi äärmiselt olulise või lõpliku, kuid seni veel teadma tõe olemasolust.

Millest selline huvi autori eraelu vastu? Miks ei piisa meile autori tekstidest, tema loomingust – kas ei ela see nagunii juba ammu omaenda elu? Huvi loojate isiksuse ja elu vastu ei ole Lotmani järgi sugugi juhuslik või arusaamatu; hoolimata kõigist värdjalikest avaldumisvormidest (Lotman tsiteerib Puškinit, kelle sõnul tunneb matsikari „oma alatuses rõõmu ülla alanduste, võimsa nõrkuste üle”), on sellise huvi puhul tegu „uusaja kirjandusprotsessi orgaanilise komponendiga”: kui loomingust saab individuaallooming (s.t kui vastutust loomingu tõesuse ja usaldusväärsuse eest ei saa enam veeretada jumalale, traditsioonidele, mõnele müütilisele või sakraalsele isikule jne), saab autori elust tema tekstide tõesust ja usaldusväärsust kinnitav või kummutav tekstilisa (eriti kehtib see muidugi kunstiliste, kuid ka humanitaarteaduslike tekstide puhul, kuivõrd viimaste lugemise psühholoogia on Lotmani sõnul lähedane kirjandustarbija psühholoogiale).

Autori loomingus või tekstides sisalduv tõde ei ole niisiis mitte kunagi, ka mitte uusajale eelnenud aegadel olnud kogu tõde või ainus tõde või eneseküllane tõde – lisaks oleme alati vajanud Jumalat, Traditsiooni, Muusat, Loodust või siis viimaste hämarusse vajumisel või diskvalifitseerumisel autori Isiksust ja tema Elu. Ja justkui iseenesest näib sellest tulenevat ka teatava (kultuurilis-psühholoogilise fenomenina mitte sugugi erandliku või ainulaadse) inversiooni võimendumine: sündsusetu, kahtlase või moraalselt küsitavana ei tajuta mitte niivõrd autori eraeluliste seikade paljastamist, vaid, vastupidi, nende varjamist. Kui Cohen viitab „detektiiviinstinktile”, mille äratab salatsemine ajaloolastes (lk 23), siis ta võib-olla ei annagi endale täit aru, et võrdsustades ajaloolase detektiiviga asetab ta ajaloolase uurimisobjekti (eluloo-õigust omava isiku) automaatselt kahtlusaluse positsiooni.

Eriti kõnekas on ses suhtes Coheni viide Leslie Adamsile, kes on leidnud, et Freudi perekonna „haiglane sõnakehvus” oma ajaloo suhtes peaks uurijaid ainult takka kihutama, kuivõrd too sõnakehvus saab olla vaid märk sellest, et „kõnealuse perekonnaloo varjus peitub mingi pettekujutusi lammutav tõde” (lk 17). Kuid tõed, milleni lõppkokkuvõttes jõutakse või mille mõistmiseni küünitakse, võivad autori loomingu (Freudi psühhoanalüüsi teooria vms) selgitamisel osutuda ka kaunis kasutuiks, pihku võib jääda midagi lihtsat, banaalset, „madalat” või siis nii-öelda üldinimlikku – näiteks Adamsi järgi ei olnud too „pettekujutusi lammutav tõde”, mida Freudid haiglaselt varjata olevat üritanud, mitte midagi muud kui nende vaesus, alandav aineline viletsus („Freudi lell ja poolvennad olevat olnud harjuskid, kes igasugust vana rämpsu (alte Sachen) müütades endal hädavaevu hinge sees hoidsid. Freudi hilisemat kuulsust arvestades ei kirjutanud tema esimesed biograafid neist vaestest aegadest midagi”, lk 30).

Lisaks alandavale vaesusele kummitas Freude midagi veelgi hullemat: lell Josefi ja Freudi poolvendade seotus Vene rublade võltsimise ja levitamisega, kusjuures lell pandi ka reaalselt istuma kui võltsimisäri võtmetegelane. Väidetavalt painas see Freudi tema elu lõpuni ja mõjutas ka tema vaimset tegevust: teda jäi saatma hirm mõjuda ka ise (vaimse) harjuskina, kes kaupleb võõra vanakraamiga (mujalt kokku loetud ideedega), hirm saada paljastatud kui võltsingute fabritseerija, millest võis omakorda tuleneda ka tema ähmasus detailide esitamisel jne. Freudi teooriate tõe- ja usaldusväärsuse probleemi lahendamiseks see siiski palju ei paku ja pealegi – kõiges, mis puudutab Freudi vaimutööd ehk siis seda, mille eest ta oma „õiguse biograafiale” nii-öelda välja on teeninud, käitub Cohen ka ise eelkõige harjuskina, s.t lähtub teistest autoritest, esitamata omalt poolt midagi uut või originaalset.

Elulugu kui toode

Kui mõtlesin lugemist lõpetades sellele, mis on Cohenit Freudist kirjutades kõige enam huvitanud, erutanud või intrigeerinud, siis kõigepealt ei tulnudki pähe muud, kui et – raha! Kahtlemata on Coheni teose puhul tegu „eluloo kui tootega”, tiheda ja kopsaka, kuid „ajakirjanduslikult” lobeda ja eklektilisusse kalduva hüpliku kirjutisega, milles on omajagu selgelt eristuvat täitematerjali ja nina krimpsutama panevaid kollaseid kohti. Seetõttu tekib lugedes vägisi tunne, et autor on teadlikult arvestanud meie kaasaja keskmise meediatarbija vastuvõtuharjumuste ja süvenemisvõimega (võiks öelda ka nii, et info on esitatud „postmodernistlikult” killustatud kujul).

Ometi pole Cohen letti ladunud lihtsalt veel üht Freudi biograafiat paljude teiste seas: kui enamikus Freudi elulugudest on Coheni sõnul keskendutud Freudi „läbimurretele” (jääb küll selgitamata, milles nood läbimurded seisnesid), siis tema fookuses on Freudi viimased eluaastad, täpsemalt, see, „kuidas Freudil õnnestus pärast paljusid kõhklusi lahkuda natside hõivatud Viinist” (lk 9). Tolle lahkumissaaga põhiintriigiks ongi aga just nimelt raha või, õigemini, raha puudumine, varjamine, hankimine jms: väljasõiduloa lunastamiseks tulnuks Freudil oma arvatava omandi väärtuselt (125 000 riigimarka) tasuda 25-protsendiline „põgenemismaks”, sellist rahahulka tal sulas aga polnud ja ta ei söandanud raha võtta ka oma väliskontodelt („Nüüdseks illegaalsete pangakontode avalikuks tuleku puhul oleksid nad [natsid] Freudi elu täielikuks põrguks muutnud”, lk 152). Rahaga seotud sahkermahkrist, kunagisest perekondlikust häbi ja alanduste allikast, oli Freudide elus saanud seega elujäämise küsimus – inimelul oli tõepoolest konkreetse summana väljendatav hind, mida kõigi eest välja käia ei õnnestunudki (näiteks Freudi neli õde jäidki rahapuudusel Viini ja hiljem muidugi mõrvati).

Loomulikult on Cohen teinud tubli tööd, sest Freudi rahaasjadele ja eriti salakontodega seotule (eristagem seda teosesse kokku kuhjatud täite- või lisamaterjalidest) keskendudes on tal õnnestunud täita üks lünkadest Freudi elu varasemates tutvustustes; ta on viidanud ka põhjustele, „miks keegi ei kirjutanud Freudi kontodest, ehkki nende olemasolu kinnitasid mõningad tõendid”: „Esiteks, silmatorkav rahale pühendumine oleks väärikat juuti häbistanud” (lk 80-81). Niisiis, kui aeg tolle lünga täitmiseks (silmatorkavaks rahale pühendumiseks) on olnud tõepoolest küps, siis mitte ainult seetõttu, et Cohen oli arhiivides tuhnides teistest visam või teistest õnnelikuma käega; või et Freud on juba ammu surnud; või et enam ei olda niivõrd tundlikud antisemiitlike eelarvamuste võimaliku õhutamise suhtes; või et käes ongi kaupmeeste ajastu vms – kas ei tuleks selles esiteks näha sümptomaatilist märki ajastust, mil häbi ja väärikus on devalveerunud, mil miski on neist rohkem väärt?

Cohen heidab valgust aga veel ühele segasele, õrnale ja seni maha vaikitud teemale, nimetaksin seda „hea natsi teemaks”, ja selgi teemal rääkides esineb ta taas teerajajana, lünkade täitjana, vihjates salapäraselt: „Mitmesugustel põhjustel ei meeldi freudistidel seda lugu uurida” (lk 15).

Hea nats Sauerwald

Jutt on Anton Sauerwaldist, kes teenis suurema osa sõjaajast Luftwaffes tehnikaeksperdina ja arreteeriti 1945. aastal süüdistatuna sõjakuritegudes (Cohen on kirja pannud kummalise lause: „Seda täiesti tavalist meest süüdistati sõjakuritegudes” (lk 12) – kas ei ole siis olemas banaalset kurjust, tavaliste mutrikeste kuritegusid?; kas sõjakuritegusid sooritasid tõesti vaid ebatavalised, deemonlikud natuurid?).

Süüdistuste kohaselt olevat Sauerwald 1938. aastal Freudi perekonna Kommissar’ina (ehk nende vara ülevaatajana) omastanud kogu nende raha, „samuti kõik väärtusliku, kaasa arvatud käsikirjad, kunstiteosed, raamatud ja palju muudki” (lk 14). Süüdistuse esitajaks oli aga Freudi nõbu Harry Freud, kellele teoses viidatakse korduvalt kui Freudide suguvõsa ainsale ebaintelligentsele liikmele.

Targemate ja pädevamate isikute (Freudi tütre Anna, Marie Bonaparte’i ja Alfred Indra) ütluste alusel Sauewald siiski vabastati. Nimelt selgus, et kriitilistel hetkedel ei käitunud Sauerwald mitte Freudide ahistaja ja paljaksröövijana, vaid, vastupidi, nende abistaja ja koguni päästjana („Pole usutav, et Sauerwaldi abita oleks Freudil, tema naisel, naiseõel, tütrel, pojal ja teistelgi, kokku kuueteistkümnel sugulasel, kaaslasel ja „teenijal” õnnestunud pääseda”, lk 15).

Tuleb siis välja, et Freudi ja tema lähikondsete ellujäämise eest ei ole me tänu võlgu mitte niivõrd Freudi kõrgetele eestkostjatele ja mõjukatele sõpradele, vaid eelkõige ikkagi ühele tavalisele natsile, kes saatuse tahtel juhtus olema õige mees õigel ajal ja õiges kohas: saanud haisu ninna Freudi salakontodest ja tema tegeliku varanduse suurusest (kuni 3 miljonit šillingit), oleks Sauerwald pidanud Freudi võimudele üles andma ja oma ametikohustuste kohaselt ta rahast võimalikult lagedaks tegema; Sauerwald pigistas aga silma kinni ja asus teenistusvalmilt Freudide ärasõitu organiseerima.

Juba tollal, Freudide Viinist lahkumise ajal, ei saanud asjaga kursis inimesed õieti aru, miks kunagine salanats ja põrandaalune pommimeister (s.t mitte lihtsalt mingi kaasajooksik või arg konjunkturist) oma algsest vaenulikkusest loobus ja Freude aidates isiklikku riski võttis. Cohen osutab Freudi sõnadele, et kriiside, sõdade jne ajal põimuvad inimestes mitmesugused motiivid („läbisegi ahnus, idealism, hirm ja humaansus”, lk 154). Hiljem püüdis Sauerwald küll selgeks teha, et tegutses vaid humaansusest lähtudes, kuid Cohen kirjutab, et „siis pidanuks olema ta pühak, kuid see ei paista siiski nõnda olevat” (lk 155).

Max Schur on näiteks leidnud, et Sauerwaldis, kes enne 1938. aastat ei paistnud kuidagi silma oma erilise kõlbelisuse poolest, arenes „aegamisi teatud süütunne ning ta püüdis südametunnistust lepitada, kui asjaolud seda vähegi võimaldasid” (lk 167). Igatahes näib Sauerwald olevat suurepärane illustratsioon Freudi väitele, et inimesed ei pruugi olla mitte ainult halvemad, kui me arvame, vaid ka paremad, kui me usume; kuid nii nagu me inimestele alati loota ei saa ja nende motiive läbinisti mõista ei suuda, tuleb meil nõustuda ka Coheni ütlusega: „Sauerwald jääb mõistatuslikuks” (lk 153).

Sauerwaldi käitumise üks intrigeeriv, kuid mõistagi lihtsustav selgitus võiks kõlada järgmiselt: Freudi elu päästsid tema raamatud, täpsemalt, see, et Sauerwald tema raamatuid luges. Pedantne Sauerwald, kelle ülesannete hulka kuulus muuhulgas ka Freudi kirjastuse (Internationaler Psychoanalytischer Verlag) administreerimine, pidas oma kohuseks läbi lugeda kõik kirjastuse väljaanded: „Need raamatud avaldasid talle erakordset mõju, Sauerwald mõistis, et tema natsidest ülemused ei tohi seda aimatagi. (…) Pärast Freudi raamatute lugemist ei avaldanud Sauerwald ülemustele, et Freudil on välismaal paljus salajasi pangakontosid” (lk 154-155).

Kõlaks ju tõesti vägevalt, kui saaks öelda, et Freudi elu hinnaks oli tõepoolest tema looming, et tema ellujäämise määras ära tema teoste erakordne mõjuvus, tarkus ja sügavus (nagu Šeherezade ellujäämise määras ära tema lugude köitvus ja mõtterikkus). Kuid olgu siis tõe huvides viidatud ka lugeja eeldustele: Sauerwald ei olnud mingi tuhm kuju, tegu oli doktorikraadi omava väga andeka keemikuga, kelle õpetaja professor Josef Herzig oli olnud Freudi hea sõber.

Coheni teos on tegelikult muidugi palju külluslikum, kui olen suutnud siinses kirjutises aimu anda (juttu tehakse näiteks Freudi varbaküünte pikkusest, tema armastusest juustu vastu, sellestki, millal ja miks ta hakkas ennast rohkem juudina tajuma jpm), eriti külluslikuna võib teos paista neile, kel puuduvad igasugused eelteadmised Freudi kohta. Ühele asjale juhin lõpetuseks veel tähelepanu. Coheni huvil Freudi pääsemise ja sellega seotud hämarate seikade vastu on olnud ka isiklikust perekonnaloost lähtuv impulss: ta on pühendanud teose oma onule, kes natside käest pääsenuna kuulus nagu Freudki ellujääjate hulka (temast on põgusalt juttu kui „edukast rahasmugeldajast”), ja mulle tundub, et sellise pühenduse olemasolu aitab meil paremini pihta saada ka Coheni teose peamisele voorusele või huviväärsusele: Freud ei esine selles mitte ainult või isegi mitte niivõrd kui eriline isiksus ja psühhoanalüüsi rajaja, vaid pigem kui keegi, kelle erakordne saatus kajastab ja aitab mõista väga paljude teiste saatuse erakordsust („nagu kõigil kesk-Euroopas elavatel juutidel tuli temalgi natsiohus ellujäämisvõimalusi leida”, lk 21) – olles inimesed, mõistame ju hästi, et ellujäämistes ja surmades ei ole ükski õnnelik saatus või perekondlik tragöödia kuidagi erilisem või tähelepanuväärsem kui mõni teine.

* Vt Juri Lotman, Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest. – Rmt: J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tõlkinud P. Lias, I. Soms, R. Veidemann. Olion, 1999.