Elu naerab teaduse piiril

Marek Strandberg

Delfi oraakli juurde minekuga oleme 2000 aastat hiljaks jäänud. Eelmises Sirbis kritiseerisid Peeter Hõrak ja Mart Viikmaa Stuart Kauffmani ja Kalevi Kulli vestluses esitatud arusaamu ja seisukohti. Leidsin 23. aprillil 2012 Kauffmani avaldatud kirjutise (www.npr.org/blogs/13.7/) võrgupäevikust, kus Kauffman koos mõttekaaslastega elu ja teaduse asjus regulaarselt huvitava nurga alt sõna võtab. M. S. Pronksiajastu konfliktide ja kolina ning hellenistliku ilu keskel lõimivad Homerose imetabased lood mehed-naised ja pooljumalad-jumalad tervikuks nende ootamatutes ennustamatutes tegudes. Ei Zeus ega keegi teine osanud neis lugudes ennustada, mis toimub saatuste vastasseisus, vihas ja sõdalaste uhkuses. Mis siis imestada, et kreeklased käisid Delfi oraakli juures ennete ja ettekuulutuste järel. Pole ime, et nad püüdsid tulevikku ennustada ohverdatud kitse sisikonda vaadeldes. Newtonist ja füüsika triumfist saati, mille tulemuseks oli valgustusajastu ning nn põhjuste ajastu saabumine, oleme ikka kõikelubavalt muianud Delfi oraakli ennustuste üle ja teinud seda uskudes, et teadusest tuleneb teadmine ja see on pruugitav inimkonna parandamiseks. Teadmine on lõppude lõpuks siiski jõud ja võim. Usk teadusse, ja seda vaatamata suurele hulgale tehnoloogilistele tulemustele, on saanud teatava ilmaliku religiooni aluseks. Lubatagu nimetada usku, et teadus võimaldab meil kõike teada, saientismiks. Saientism kumab läbi Robert McNamara enesekindlusest, et pidas Vietnami sõda n-ö teaduslikult. Saientsim kumab läbi ka arusaamast, et arengu teadmiseks ja ettenägemiseks peaksime vaid teaduslikku teadmist ja põhimõtteid usinalt, arukalt ja hoolikalt rakendama.

Siinkohal paar näidet. Esmalt Bali veetemplitest, kust buda mungad on tuhandeid aastaid jaganud vett ümbritsevatele põldudele. See süsteem on kujunenud ja kasutuses olnud tõesti tuhandeid aastaid. Lokkava enesekindlusega on nüüdne keskvõim juurutanud uut veekorralduskava. Tagajärjeks on katastroof.

Katastroofiga lõppes ka Maroko keskvõimu ülalt alla juhitud uudne oaaside ümberkorraldus, mis lõi uppi tuhandeid aastaid toiminud traditsioonilise oaaside veevarustuse.

Mis neil kahel puhul siis tegelikult juhtus? Me ei saa küll täiesti kindlad olla, kuid üldjoontes on ehk nii, et tuhandete aastate kultuurilise evolutsiooni tulemus heideti kõrvale. Inimesed olid õppinud selle aja jooksul aru saama tahtlikest ja tahtmatutest tagajärgedest, mida nende otsused ja valikud esile kustuvad ning selliselt ka oma käitumist pisitasa kohandanud. Sel moel akumuleeritud teadmine on elujõuline – olgu selle parimaks kinnituseks näiteks juhtumipõhine Briti õigussüsteem, kus esile kerkinud ja kohtulahendi saanud juhtumid vormivad selle õigusruumi selgroogu.

Saientsim kannab endas vääramatut teadmise usku, mis ruttab ajast ette kõigi oma asjakohaste muutujate ja parameetritega, mida saavat mõistlikult optimeerida soovitud tulemuse saavutamiseks.

See on nii vale kui ka ohtlik.

Olen varemgi arutlenud meie võimetuse üle ennustada biosfääri arengut. Koos matemaatikute Longo ja Monteviliga oleme sel teemal kirjutanud ka artikli „No entailing laws, but enablement in the evolution of the biosphere” (http://arxiv.org/abs/1201.2069). Selle üldine järeldus on: me mitte ainult ei pruugi teada, mis juhtub, vaid me isegi ei ole suutelised teada saama, mis võib juhtuda.

Seega, kui me ei tea, mis võib juhtuda, ei saa me seda ka ühelgi moel põhjendada. Siinkohal saientism uskumusena meid eksitabki ja põrub täielikult läbi.

Pole siis imestada, et kreeklased nägid jumalaid, pooljumalaid ja inimesi lõimituna mingiks tervikuks, kus isegi jumalad ei teadnud valikute ja tegude tagajärgi. Homeros oli tõele lähemal kui meie saientism, mis on sageli ülemõeldud ja vale.

Oleme 2000 aastat hiljaks jäänud, et minna Delfi oraakli juurde kuulama mitmetähenduslikke ennustussõnu. Samal ajal on meil võimalus piirata saientismi, püüelda tõelise teaduse poole ning loobuda ideest, et teadus saab kõike teada.

Elu on teadusest rikkam.