Ei ühiselamule, jah demokraatiale

Mart Helme

Referendumi tagasilükkamine Prantsusmaal ja Hollandis vabastab Eesti käed, et teha seda, mis on tema riiklikes ja rahvuslikes huvides. Euroopa, mida meie poliitikud ja trenditeadlik ajakirjandus on aastaid visalt kujutanud Eesti tõotatud maana, on kriisis. Ja see kriis on olemuslik, mitte kriis uue põhiseaduse ümber. Selle kriisi tegelikuks tuumaks on euroeliidi aastaid kestnud ebademokraatlik superriigi loomisele suunatud omavoli rahvaste üle. Samavõrd aga ka nn vana Euroopa püüded laienenud Euroopas kõik poliitilised mehhanismid oma kontrolli all hoida. Nn uut Euroopat peibutatakse ohjeshoidmiseks lihtlabaselt rahaga. Ja muidugi ka illusiooniga, nagu võtaksid nendegi esindajad otsustamisest osa. Vürtsina lisatakse õudusjutte kõrvalehoidjate jäämisest isolatsiooni ja sattumisest Venemaa mõjusfääri ? kuni selleni välja, et prantslaste ja hollandlaste hirmutamiseks hoiatati ei-meelseid koguni uue Prantsuse-Saksa sõja puhkemisega!

Viimasele hoiatusele aplodeeriksid Hitler ja Goebbels hauast tõustes vaimustunult ja püsti seistes. Mitte selle pärast, et niisugune sõda tõepoolest puhkeda võiks. Euroopas, kus kaitsekulutused on viidud miinimumtasemele, kus rahvad hirmuäratava kiirusega vananevad ja globaliseeruv ning armastusparaade pidav noorsugu pakatab kõigest muust kui kaklushimust, on niisugune variant lihtsalt välistatud. Nad aplodeeriksid selle pärast, et ennast demokraatlikuks nimetavad poliitikud ja ajakirjandus esinevad antud juhul demagoogia niisugusel tasandil, mida XX sajandi Euroopas esindasid üksnes totalitaarsete riikide propagandamasinad.

Kahjuks, kuigi nõme, pole see üldse naljakas. Sest see annab meile veel kord aimu sellest, kui ebademokraatlikuks ähvardavad ka tegelikkuses kujuneda Euroopa Ühendriigid, kui nad peaksid sündima. Selle ebademokraatlikkuse aluseks on eelkõige muidugi fakt, et Euroopa Liidu juhtorganeid (kui mõjuvõimult üpriski piiratud Euroopa Parlament välja arvata) ei vali rahvas. Siis  on ka loomulik, et see omavaheliste soosingute, huvide ja kompromisside tulemusena sündinud bürokraatlik eliit ajab asju oma grupiloogikast lähtudes. Demokraatlikud protseduurid on selle juures üksnes kattevarjuks nende üha mastaapsematele ja tegelikkusest irdunumatele projektidele legitiimsuse garanteerimiseks.

Soovite näiteid? Palun. Iirimaa ?ei? Nizza lepingule tõi kaasa marulise poliitilise ja propagandistliku surve väikeriigile ning uue referendumi korraldamise, mille ajal iirlastelt sõna otseses mõttes peksti välja jah-sõna. Ja keegi Euroopa ladvikus ei kurtnud pärast jah-sõna kättesaamist, et teistkordsel referendumil osales vaid veidi üle kolmekümne protsendi iirlastest. Tegelikult võime sama öelda ka Eesti kohta, kus Euroopa Liidu ametnikud ja võõrriikide diplomaadid Viini diplomaatilist konventsiooni häbitult rikkudes sekkusid meie siseasjadesse, jõudes isegi nii kaugele, et ühinesid nendega, kes ähvardasid rahvast SRÜ ja Venemaaga. Praegu soovitavad  samade riikide diplomaadid meil millegipärast Venemaa suhtes leplikud ja suuremeelsed olla.

Et Iirimaal, meil või kusagil mujal peaks korraldama uue referendumi just madala osalusprotsendi pärast, see ei tule eurokraatidel muidugi pähegi.

Missugune on suhtumine aga Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumite tulemusse?

Kõigepealt, juba referendumite eel teatas Hollandi peaminister, et aktsepteerib ?eid? vaid juhul, kui osalusprotsent on üle kolmekümne. Teiseks. Masendavalt ülekaaluka ?ei? järel leidsid nii Prantsusmaa ja Hollandi kui Euroopa Liidu mitmesuguste võimuharude juhid üksmeelselt, et tegu oli eelkõige protestiga oma maade juhtkonna, mitte aga Euroopa Liidu vastu. Millest järeldub, et referendumid on vaja korraldada uuesti ? ilmselt siis senikaua, kuni tüdinud valijatelt õnnestub jah-sõna kätte saada. Demokraatiaga pole sel ajupesu-mängul päevselgelt midagi pistmist.

Paraku keelduvad Euroopa Liidu juhid arvestamast, et ?ei? Prantsusmaal ja Hollandis polnud mitte üle-euroopalise kriisi põhjuseks, vaid esimene tõsine sümptom. Probleem ise seisneb nn euroopaliku heaoluühiskonna mudeli kriisis, mis väljendub majanduse paigalseisus, demograafilises allakäigus, Euroopa erikaalu vähenemises maailmas, sotsiaalsete, rahvuslike ja rassiliste pingete teravnemises ja paljus muus. Euroeliit on kõiki ähvardava kriisi märke järjekindlalt eiranud, lootes kuhjuvatele probleemidele imerohtu küll idasuunalisest laienemisest (seega siis lahenduste leidmist endast vaesemate ja nõrgemate ärakasutamise abil), küll Euroopa Liidu tsentraliseerimisest. Siit ka palavikuline surve Euroopa Liidu uue põhiseaduse võimalikult kiireks rakendamiseks. Prantslased ja hollandlased, tüdinud eurokraatide omavahelistest sahkerdamistest, on sellele nüüd kriipsu peale tõmmanud. Ja kuigi Jaques Chirac ja Gerhard Schröder on üles kutsunud ratifitseerimist teistes riikides jätkama, on see juba rusikatega vehkimine pärast kaklust, sest brittide otsus põhiseadus kui mõttetuks muutunu ?sügavkülma panna? on võrreldav halastava pistodalöögiga surmavalt haavatu südamesse.

 

Referendumite äpardumine ja Eesti

 

Mida on meil sellest kõigest õppida? Esmalt seda, et on aeg otsustavalt lõpetada tülgastav vahutamine euroopalikest väärtustest, mida me kas või omaenda huvide ohverdamise hinnaga järgima peame. Lisaks sellele, et ükski nn vana Euroopa riik seesugusel altruistlikul moel ei käitu, tõestasid Prantsusmaa ja Holland, Euroopa Liidu tuumikriigid, äsja veenvalt, et kriiside ajal selliseid väärtusi lihtsalt pole.

Teiseks. Me vabaneme sellest skisofreeniast, mis on meid süvenevalt vaevanud Euroopa Liiduga läbirääkimiste alustamisest saadik 1997. aastal. Ehk teiste sõnadega, me võime avalikult ja häbenemata teha seda, mis on meie tegelikes huvides: orienteeruda poliitiliselt ja julgeolekuliselt reservatsioonideta USA-le ning liituda Euroopas avalikult nende postkommunistlike riikide rühmaga, kes ainsa reaalse kaitsevallina revan?ismimeelse Venemaa vastu näevad Ameerika Ühendriike.

Kolmandaks. Põhiseaduse tagasilükkamine suurendab paratamatult vajadust Euroopa senist kiirustavat poliitilise integratsiooni kurssi revideerida. See omakorda tähendab vajadust süvendada nn uue ja vana Euroopa majanduslikku integratsiooni. Aga just viimane peakski olema liidus Eesti prioriteet, mitte aga  idealistlikud kujutelmad ühisest kaitse- ja välispoliitikast.

Meie huvides on kindlasti ka see, et Euroopas tervikuna paneb Prantsusmaa ja Hollandi ?ei? piduri Euroopa eemaldumisele demokraatiast ning sunnib ülbet euroeliiti senisest rohkem arvestama, mida rahvas tegelikult tahab ja arvab.

Ja nagu näha, arvavad ka kõige euromeelsemad rahvad, et esialgu tahavad nad veel oma riiki, mitte mingit tuulist ja paabellikku ühiskodu, kus hea on üksnes nendel, kes elavad kõige kõrgemal korrusel ja liiklevad vaid katusel maanduvat helikopterit kasutades.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht