Ehitamine, maailma kalleim töö

Kaarel Tarand

Mädad on lood Eesti Kunstiakadeemia augus. Ei idane seal vundament, ei kasva rahapuu, mille saagi betooniks võiks vahetada või pistisena naabermajadesse toppida. Kõige kurvem on aga lugeda, kuulda ja näha kahjurõõmu ja parastamist, mis saadab iga akadeemia tulevikku puudutavat uudist. Eesti Kunstiakadeemia strateegia uue maja saamiseks, selgitustööst rääkimata, pole olnud täiuslik. Kuid inimlikud eksimused ja valearvestus ei võta põhja igati õigustatud soovilt pakkuda kõrgemat kunstiharidust Eestis maailmatasemel keskkonnas.

Ent, nagu tavatsesid öelda bolševikud, on ilmnenud asjaolusid. Põhiliselt ilmuvad need kuulujutu kujul, nagu need kaks naabermaja vaenulikku korteriomanikku (kes muidugi on kõigest käpiknukud kinnisvaramagnaadi kämbla otsas), kes ei tahtvat nende päikest varjavaks ehituseks nõusolekut anda. Või väide, et kui kohe ehitama ei saa hakata, siis ei saa ehituseks enam iial kasutada praegu akadeemiale lubatud Euroopa abiraha. Vägevamad kuulujutud esitavad meile mitmesuguseid vandenõuteooriaid selle kohta, kuidas juba on kuskil naabruse kõrghoonete taga varitsuses need tegelikud „ärihaid”, kes akadeemia krundi alla neelata soovivad ja praegu rektor Kivi viimasele vintsutusele on pannud ainult selleks, et kooliehitus lõpuni diskrediteerida ja seejärel peaaegu lunastajatena või äärelinna säästulahenduse pakkujana välja ilmuda. Kolmas kuulujutupakk sisaldab „majanduslikku” väidet, et selle raha eest seda maja niikuinii ei saaks, mistõttu iga ponnistus on luhtumisele määratud. Sõnaga, unustage oma utoopia ja andke krunt neile, kes oskavad majandada, kõlab ajupesumeistrite lõppjäreldus.

See kõik on müra, mis Eesti kunstnikkonnale ja kunstiharidusele kasuks ei tule. Ükskõik, mis küljest tekkinud probleemi ka ei vaataks, ikka tõuseb selle keskmesse hoopis ehitaja. Ta, ehitaja, ei taha muidugi praegu üldse tähelepanu keskmes olla. Ja lõpuks on tal ükskõik, mida kesklinna krundile ehitada, peaasi et maksimaalne maht oleks ära kasutatud ja et saaks aina ehitada ja ehitada, jämedast londist betooni löristada. Ehitaja püüab ammu enne ehituse algust mõjutada tulevast hinda endale soodsas suunas, teisisõnu, vältida avalikul vähempakkumisel kuludele vastava hinna kujunemist. Kahjuks on ehitusfirmade propaganda vilja kandnud. Eelmises Sirbis nendib arhitekt Raul Kotov Eesti Rahva Muuseumi ehituslootusi kommenteerides kapitulantlikult: „Nagu näha, on ruutmeetri maksumus vähenenud algselt kavandatuga võrreldes 25%, reaalne ehitamise hind masust hoolimata aga mitte. See on väga oluline vahe: 16 000 või 18 000 krooniga ruutmeetri kohta ei tee efektset konstruktiivset lahendust, avaraid õhuruume ega kasuta esinduslikke viimistlusmaterjale.“

Arvude kujunemise loogikat tundmata peame me nõnda jääma uskuma, et ehitamine ongi kallis ja suurte avalike projektide (no seal ei saa ju ometi kapitalisti moodi viimistluse pealt koonerdada) puhul veel eriti kallis. Vahet pole, kas ERM või EKA, võimatu on vältida küsimust, kuidas see ikka nii saab olla, et ehitushinnad turumajanduslikus Eestis, mille majandus sisuliselt kiilu alt läbi tõmmati, selle käigus ei langenud. Statistikaameti andmed on kõnekad. Ainuüksi hoonete ehitamise valdkonnas ulatus ehitusettevõtete puhaskasum 2006. ja 2007. aasta eest kokku 690 miljoni euroni. Neile järgneva kaksaastaku puhaskahjum ei küündinud aga saja miljoni euronigi. See tähendab, et kriisi põhjas oli varasemast hõlptulust kaotatud ainult seitsmendik.

Ei saa siiski öelda, et ehitamine üldse odavamaks poleks läinud. Ehitushinnaindeks langes kriisiaegses madalseisus varasemast tipust kümmekond protsenti, müügitulu kahanes tipuga võrreldes aga üle kahe korra. Need näitajad koos ei taha väga hästi Adam Smithi sõnastatud põhimõtetele alluda. Välja arvatud üks – et ahnus on suur motiveeriv jõud. Muus osas, peab kahtlustama, turg ei toimi. Pole kunagi toiminudki.

Kaudse järelduse praegu nõutavate hindade põhjendatuse kohta saame aga teha, kui mõtleme, et ka buumiaastatel 2006-2007 rääkisid poliitikud meile koos ehitusettevõtjatega, et oleme nüüd maailmaturu konkurentsis ja hinnad ongi sellised, sest odavalt ei püsi Eesti turul ei ehitajad ega materjalid. Ei läinud kaua, kui need jutud kinnisvaramullis lõhkesid. Edasine loogika on see, et kui kinnisvara oli õhku täis, siis samamoodi pidi seda ju olema ehitamine. Paljude hoonete ehitusmaksumus ületab praegu kaugelt nende müügiväärtuse. Languse ajal on öelnud ka valitsuse juhid, rääkimata siis finantsistidest ja teistest ekspertidest, et mulli ajal läksid kõik peast segi ja turg koos hindadega paigast mis paigast. Ehitushinnaindeks seisab aga praegu kenasti 2006.-2007. aasta tasemel ja ehitajad ootavad selle kerkimist. Küsigem siis: kas see, mis oli mullihind aastal 2007, ei ole sedasama aastal 2011?

Ei ERM i ega EKA maja pole inseneritehniliselt ennenägematud ja komplitseeritud ehitised, kaheksas maailmaime. Kui oleksid, siis ei tohiks küll ühtki Eesti ettevõtet nende ehitusele ligilähedalegi lasta, vähemasti Kumu ehitamise kogemuse põhjal. Esinduslikuks kavandatud on nad küll, ent globaalses mõõtkavas lihtsad hooned, mille ehitamiseks kõik vajalik on piltlikult öeldes poeriiulitel vabalt saada, seda nii materjalide kui ehitajate osas. Varem oli ehitajatel komme teha pakkumine avalikus eelarves ette nähtud summale ja pärast juurde küsida. Nüüd küsitakse juba ette eelarvega võrreldes kahekordset, ebamõistlikku tasu. Kuidas on see võimalik? Kartell? Korruptsioon? Meelehaigus?

Hooneid ehitanud ettevõtete aastase puhaskasumi eest oleks neli aastat tagasi viis ERM i ja viis EKAt ehitada saanud. Nüüd ei saa ühtegi, sest erinevalt majandusest on ehitajate ahnus kiiret kasvamist jätkanud ka läbi kitsamate aastate.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht