Eestlastest, kes ehitasid taevani ulatuvat torni (aga ei saanud valmis)

Ilmar Raag

Kui esitada küsimus Eesti hakkamasaamise kohta 20 kordusiseseisvusaja jooksul, siis kukub selline sage küsimus üheaegselt uhkuse ja pettumuse maailma. Kuidas muidu oleks võimalik, et ajakirjanduses on esitatud küsimus „Kas elu nõukogude ajal oli parem?”? Ma olen näinud seda küsimust rohkem kui korra ja selle retoorika on tähenduslik. Sealt ühele poole jäävad paraadtekstidele iseloomulikud argumendid Eestist kui läände integreeritud edukast riigist ja IT-imemaast, samal ajal kui küllaga on ka neid kultuuriheeroldeid, kelle silmis väreleb igavikuline murejanu ja kes räägivad eestlaste emigratsioonist välismaale. Igal  juhul on selge, et vabariigi tähtpäeva künnisel otsitakse ju „hea-halb” kategooriaid. Tõepoolest, miks püüeldagi objektiivsuse poole, kui ka iga teaduse empiiriline tõdemus päädib varem või hiljem sellega, et selle teadmisega on vaja midagi peale hakata. 

      

Iseenesest on kõik lihtne. Vastus küsimusele, kuidas Eestil on läinud, sõltub eelkõige taustsüsteemist. Taustsüsteemi valik on aga alati subjektiivne. Mingi riigi edusammudel ei ole objektiivset mõõdet, vaid see suhestub alati esimesena püstitatud eesmärkidega. Või vähemalt kirjutamata lootustega. Seega oleks esimene hindamisvektor just nimelt meie hingeseisundi ajaloo kirjeldamine. Teine telg  selles kordinaatteljestikus võiks olla aga samasuguste objektiivsete näitajatega riikide areng. Sõltumata uljastest poliitilistest loosungitest on igal riigil ju ka mingit reaalsed piirid. Olgu selleks kas või maksumaksjate arv või koduturu suurus, mis seletab sisetarbimise potentsiaali. Millise subjektiivsusega alustada? Milliste lootustega saabus 1991. aasta iseseisvus? Sage viga on seda käsitleda ühtse rahvusliku jõupingutusena, kuigi tegelikult olid inimestel  vägagi erinevad motiivid. Kui läänest vaadata, oli tegemist vabadust ihkavate rahvaste liikumisega demokraatia poole. See element oli kahtlemata olemas, kuid samavõrd oli Eestis tegemist ka rahvusluse reaktsiooniga venestamisele ja seejärel soov elatustaset tõsta. Seega oli uue Eesti vabariigi tegelikuks deviisiks 20 aastat tagasi „Rikkust, rahvuslust ja vabadust!”. Ei ole sugugi ootamatu, et aastatega on läbinud ühiskonda möödapääsmatud meeleolu muutused.  Kuna iga revolutsiooni juurde kuulub pohmelus, siis oli ka pettumus tegelikult riigi arengusse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Seda oli võimatu vältida, kuna deviisis üles seatud väärtusteni jõudmine on tegelikult ilma õnneliku lõputa. 

Rikkus 

Nõukogudeaegsesse maailma kuulusid jutud, kui palju venelased on vaesemad kui eestlased. Seejärel lisandusid sinna lood Rootsis või Kanadas heale järjele jõudnud sugulastest, kes saatsid aeg-ajalt kodu-Eestisse üldiseks kadeduseks teksaseid ja viltpliiatseid. Vähemalt seal  hoovis, kus mina lapsena mängisin, kadestati väliseestlasi just nimelt nende rikkuse tõttu. Ja lõpuks ei pidanud elama Tallinnas, et teada Soome televisioonis näidatavaid reklaame. Omal moel tähendas poolehoid taassündivale Eesti Vabariigile soovi otsekui astuda Soome reklaami, et elada nii nagu kodueestlaste ettekujutuses elasid väliseestlased. Selle unistuse väljenduseks on olnud ka majandusnäitajate mantra. Kummatigi väljendub kohustuslik pettumus siin kognitiivses dissonantsis: elame ju kapitalismis, peaksime juba olema sama õnnelikud nagu inimesed soome telereklaamides, aga tegelikult me seda ei koge. Õli valavad tulle regulaarsed valimiskampaaniad, kus lubatakse statistilise tõenäosuse põhjal ebatõenäolisi tulevikustsenaariume.         

Ei ole aga ka üles leitud ühtegi riiki, kes oleks alustanud umbes samast seisust, kust alustas Eesti, ja oleks olnud silmapaistvalt edukam oma majandusnäitajate poolest. Probleem ei ole Eestis mitte vähe tõusnud  elatustase, vaid see, et me pole soovinud olla teadlikud oma reaalsetest võimalustest. Eesti majanduse mootoriks on olnud madalamad palgad kui läänes, mis on võimaldanud allhankeid, Eestit läbiv transiit ja laenud. Neist viimane ilmselt ei saavuta enam lähiajal sama ulatust, väiksemate palkade argument määrab meid juba iseenesest väljapoole võrdsustumist Skandinaaviaga. Kõik, mis edasi tuleb, on vaid dünaamiline protsess, mille käigus, kuni meil  on madalamad palgad, investeeritakse Eestisse ja meie majandus tõuseb, kuid kui koos sellega tõusevad palgad, viiakse tootmine Eestist mujale ja palgad langevad jälle seni, kuni muutuvad konkurentsivõimeliseks. Hetkel meil ei ole teist töötavat mudelit, ehkki visionäärid nõuavad nii nagu ka kogu ülejäänud lääne maailm teadmistepõhist majandust ja ajude ligimeelitamist. Ometi oleks seniste trendide põhjal aus ütelda, et võib-olla me ei  saa iial palju rikkamaks kui täna. See ei tulene sugugi sellest, et meie riik või tema inimesed on ebaefektiivsed, vaid see on meie siseturu suuruse, rahvusriigi eripära ja geograafilise asukoha tegeliku potentsiaali summa. Diskursiivsel tasandil on nn väljarände teema otseselt seotud nimelt unistusega soome reklaamist. Ainsaks lohutuseks võib olla see, et demograafiline areng viib kuuldavasti ka kogu ülejäänud Euroopa heaoluriigid kriisi.   

Rahvuslus     

Kummatigi ei ole eestlaste väljaränne Eestist olnud nii suur kui mõnes teises riigis. Siiajäämise motivatsioon tuleb teistest väärtustest ja nende hulgas on tähtsamaid seni olnud rahvuskultuur. Ma ei pea siinkohal silmas poliitilises mõttes äärmuslikumaid rahvuslasi, vaid kõige lihtsamat arusaamist, et oma kultuur on  turvaline. Rahvusluse areng on samuti olnud huvitav just erinevate postrevolutsioonijärgsete teooriate valguses.   

Kui riiki ähvardab väline oht, siis võib revolutsioon radikaliseeruda, nii nagu see juhtus tihti külma sõja aegsete Kolmanda Maailma riigipööretega. Pärast Berliini müüri langemist  on enamikku revolutsioone iseloomustanud umbes viis aastat kestev poliitiline segadus, mille vältel revolutsioon sööb oma lapsed. Seejärel kinnistuvad aga võimule keskteele suunatud pragmaatikud. Ka Eestis kadusid areenilt käredamad rahvuslikud jõud, et ruumi anda majanduspragmaatikutele, mis ilmselt iseloomustas teatud etapil eestlaste eelistusi. Kuid selle eest oli kogu meie poliitiline areng asetatud vägagi eksklusiivselt rahvuslikule vundamendile.  Ka Eestis oli olemas teoreetiline võimalus lihtsalt alustada uue demokraatliku riigiga, kuid suund võeti Eesti restauratsioonile, millega arvati kodanike hulgast välja siinsed venelastest migrandid. Ka hiljem on eesti poliitika peavoolu pragmaatikat alati iseloomustanud vastandumine „Vene ohule”. Nii „Euroopa Liidu” kui NATO taga on alati olnud julgeoleku argument. Meie identiteedi üheks alusdiskursuseks on vastandumine Venemaaga. Hirmuäratav on isegi mõelda, mis saaks eestlusest, kui venelasi ei oleks. Nüüd aga on meie integreerumine lääne kultuuriruumi impordina kaasa toonud ka vastandumise islamile, ehkki seda migratsiooniprobleemi Eestis veel tegelikult ei ole. Igal juhul võib arvata, et rahvuslus jääb, kuna kõik muud sotsiaalsed probleemid taandatakse kriisihetkel meil rahvuslikuks surutiseks.         

Vabadus       

See demokraatia loosung on ühtepidi täielikult teostunud ja teistpidi oleme oma arengus  jõudnud kõikide arenenud demokraatlike riikide kriisideni. Mida rohkem meie riik areneb, seda keerulisemaks ja arusaamatumaks muutub ta lihtsa kodaniku jaoks. Samal ajal rõhub kultuur individualismile, mille tulemuseks on samuti ühisosa tahte vähenemine. Mitte kusagil maailmas ei saada mööda vaadata poliitika võõrandumise paradoksidest. Kuivõrd räägitakse Hiina või India mõjuvõimu kasvamisest, võiksime ka vabaduse puhul ütelda, et ilmselt  ei saa Eestis iial olema suuremat demokraatiat kui see, mida me oleme juba kogenud. Ehk oleks suurim poliitilise demokraatia väljakutse veel viimaste kodakondsuseta venelaste lülitamine nominaalsesse demokraatiamasinasse, aga tegelikult ei tooks ju seegi kaasa mingeid olulisi muudatusi.     

Need trendid näitavad mulle, et Eesti riigi  senise arengu põhjal oleme jätkuvalt suure maailma tõmbekeskuste perifeerias ja eespool ei ole paistmas käänakut, mis arengu teiseks pööraks. Aga meie identiteet ei ole sugugi lahustumas. Ta võtab vaid uusi vorme nagu nende kohalike venelaste puhul, kes ennast eestlasteks nimetavad. Ja sellisena on jätkuvalt nõudlust oma riigi järele. Kõik muu on juba filosoofiline küsimus. Miks inimesed ei nõustu, et ainus, mis on ajas muutumatu, on kurbus  ja rahulolematus? Ei ole ühtegi tulevikku ilma nendeta. Kuidas seletada kodanikele, et alati jääb lõhe tõenäolise ja soovitu vahele? Arvan endiselt, et Eestis on hea elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht