Eestlase uurimus sumeri religioonist ja ideoloogiast

Vladimir Sazonov

Sumeri religiooni ja mütoloogia mõju hilisematele Vahemere regiooni kultustele ja religioonidele (hetiidi, assüüria-babüloonia religioon, zoroastrism, judaism, kristlus jne) on vägagi märgatav.        Peeter Espak, The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 284 lk.  Eesti orientalistika traditsioon on üllatavalt vana. Juba 1632. aastal, kui Tartus rajati Academia Gustaviana, hakati seal usuteaduskonnas õpetama ida keeli, eelkõige heebrea keelt. Orientalistika õitsengu alguseks Euroopas oli XIX sajand, mil tekkisid sellised teadusdistsipliinid nagu assürioloogia, egüptoloogia jne. Tublisti kasvas ka huvi Pärsia, araabia maade, Türgi, India ja Hiina vastu. 1802. aastal taasavas Tartu ülikooli keiser Aleksander I, siis hakati õpetama semitistikat, heebrea, araabia, pärsia ja muid ida keeli. XIX sajandi lõpus lisandus ka akkadi keel ja XX sajandi alguses hakati õpetama veel ka sumeri keelt.  

       

XX sajandil paistis silma teoloog, vana testamendi uurija Uku Masing, kes muu hulgas on tõlkinud eesti keelde sumerikeelse „Lugalbandaeepose”, mis ilmus alles 2005. aastal „Muinasaja kirjanduse antoloogias” (koostaja Amar Annus, kirjastus Varrak), ning avaldanud ka hulgaliselt artikleid Vana Lähis-Ida usundiloost,  ajaloost ja filoloogiast. Kuid Nõukogude okupatsiooni alguses pandi Tartu ülikooli usuteaduskond kinni ning võimalused viia läbi uuringuid muistse Lähis-Ida ajaloo, kultuuriloo, usundiloo ja filoloogia vallas olid Uku Masingu jaoks sealtpeale raskendatud, ta professuur suleti.       

Kuigi Tartus muistse Lähis-Ida uuringud peaaegu katkesid, siis idamaid – eelkõige Indiat, Hiinat – uuriti ka nõukogude ajal ning paljuski just tänu Linnart Mällile, kes taastas Eesti Orientaalseltsi ning tõlkis hulgaliselt  india, hiina, sanskriti jt tekste eesti keelde ning sisuliselt taastas eesti orientalistika pärast II maailmasõda. Mäll ning mõned ta õpilased nagu dr Märt Läänemets said rahvusvaheliselt tuntud teadlasteks. 1976. aastal tsiteeris Mälli oma teoses „Semiootika teooria” näiteks Umberto Eco.     

Neli doktorit     

Mälli kõrval tegutses araabia maade ja Iraani  ning Kesk-Aasia uurija Haljand Udam, kes tõlkis eesti keelde mitmeid teoseid pärsia, araabia jt keeltest ja ka koraani, mis ilmus siiski alles pärast tema surma 2007. aastal. Eesti orientalistika arengusse on suure panuse andnud Tartu ülikooli usuteaduskonna prof Tarmo Kulmar, dr Märt Läänemets, dr Amar Annus, Teet Toome ja teised. Egiptuse uuringute alal on rahvusvaheliselt tuntud ka egüptoloog Sergei Stadnikov, kes on palju tõlkinud ka Vana-Egiptuse kirjandust,  avaldanud artikleid ja monograafiad. Pärast seda kui 1991. aastal varises kokku NSVL ja Eesti sai taas iseseisvaks, taastati ka Tartu ülikooli usuteaduskond ning 1997. aastast hakati seal õpetama ka vanu Lähis-Ida keeli nagu sumeri, akkadi, hetiidi, ugariti, ka muistse Lähis-Ida arheoloogiat, usundilugu jne, kui siia saabus Saksamaalt professor Thomas Richard Kämmerer. 10–12 aastaga tekkis vana Lähis-Ida uurijate noor põlvkond. Dr Amar 

Annus avaldas 10 aasta jooksul mitme muistse Lähis-Ida eepose tõlked: „Enuma Eliš”, „Gilgameši eepos” jne. Ta on tõlkinud nii sumeri, akkadi kui ka araabia ja teistest ida keeltest, sh ka araabia luulet ja kirjandust. Araabia keelest on palju tõlkinud ja avaldanud ka usuteaduskonna emeriitprofessor Kalle Kasemaa. 2010. aasta lõpuks oli Eestis juba neli doktorikraadiga muistse Lähis-Ida uurijat.         

Mullu detsembris kaitsti Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö muistsest sumeri religioonist ja kuningavõimu ideoloogiast. Töö autor on Peeter Espak. Monograafia on inglise  keeles, selle eestikeelne pealkiri on „Jumal Enki Sumeri kuninglikus ideoloogias ja mütoloogias”. Tegu on üldse esimese doktoritööga sumeroloogia valdkonnas Eestis. Espaki tööst on saamas juba üks teedrajavamaid teoseid maailma assürioloogide ja sumeroloogide seas, aga laiemas mõttes on sel väga suur tähtsus ka vana testamendi ja muistse Lähis-Ida ajaloo uurijatele. Töö on pühendatud sumeri ja akkadi jumalale Enkile ehk Eale. Väga suurt  tunnustust on töö saanud retsensentide prof dr Vladimir V. Jemeljanovi (Peterburi Riiklik Ülikool) ja prof dr Annette Zgolli (Göttingeni Ülikool) arvustustes ning ka oponendi prof dr Vladimir V. Emeljanovi kõnes tulid esile selle töö väärtused ja tugevad pooled.     

Kõnealuse monograafia puhul, kus on üheksa peatükki, on tegemist muistse Sumeri religiooni ja mütoloogia ning kuningavõimu ideoloogia kujunemise ainulaadse ja väga põhjaliku uurimusega. Peatükid on järjestatud kronoloogiliselt. Esimene peatükk „Varadünastiline periood” on pühendatud Enki kultusele varadünastilise perioodi teisel poolel ehk alates ca 2500 kuni 2330 eKr. Autor analüüsib  Lagaši I dünastia valitsejate raidkirju nagu UrNanše, Eanatum jne ning samuti Umma, Uri, Uruki valitsejate tekste, uurib nende ajastu kuninglikku ideoloogiat, religiooni ja muidugi põhjalikult jumal Enki rolli sellel ajastul. Kogu varadünastilise ajastu jooksul valitses Sumeris püsiv linnriikide traditsioon (iga linn oli oma linnriigi pealinnaks) ning tasakaal nende linnade vahel, kuna kord domineeris üks linnriik, kord teine, kuid ükski linnriik ei saavutanud  päris selgelt domineerivat ülemvõimu kõikide teiste Sumeri linnade hulgas. Iga linn oli oma linnriigis nii poliitiline, kui majanduslik ja ka religioosne keskus, mille kõige kõrgemaks valitsejaks ja juhiks peeti kohalikku patroonjumalust. Näiteks Lagašis oli „Lagaši kuningaks” jumal Ningirsu või Uri linnas kuujumal Su`en. Just jumal või jumalanna, mitte valitseja oli inimeste silmis tõeline linnriigi isand, valitseja oli vaid jumala esindaja maa peal, jumalate ja  rahva vahendaja. 

Seda ajalooperioodi (2900/2800–2330 eKr) nimetatakse varadünastiliseks, sest juba olid olemas valitsejad ja hakkasid tekkima esimesed dünastiad, iseseisva institutsioonina hakkas välja kujunema ka valitseja administratsioon ning „palee, loss” (sumeri keeles É.GAL), mis üritas üha vähem sõltuda preesterkonnast ehk „templist” (sumeri keeles É). Kuid valitsejad ei olnud nähtavasti veel „ilmalikud” valitsejad (preester-valitseja sumeri keeles ensi, en) ja monarhid selle sõna otseses mõttes, pigem olid nad veel tihtipeale ikka oma linnriigi peapreestri ametis. Alles tunduvalt hiljem muutusid valitsejad „ilmalikumaks” ning see protsess oli väga pikaldane. Keskseks asutuseks linnriigis oli tavaliselt siiski tempel ning selles pühamus asuvat jumalust vaadeldi tavaliselt kui linnriigi valitsejat, reaalne linnavalitseja oli vaid jumaluse esindaja maa peal, peapreester, preestervalitseja.  Töö teises peatükis analüüsib Espak ka Akkadi dünastia aegseid tekste ja vaatleb Akkadi kuninga Naram-Su’eni, Adabi valitseja Lugal-giši ning Enki rolli Akkadi ajastul. Akkadi ajastu on väga tähtis periood kogu inimkonna ajaloos. Umbkaudu 2330 eKr haaravad idasemiidi hõimud ehk akkadlased võimu Mesopotaamias, vallutavad Sumeri (Lõuna-Iraagi alad), aga ka Põhja-Iraagi alad ja märgatava osa Süüriast ning loovad tugeva Akkadi suurriigi.  Akkadlase Sargon I loodud dünastia (Sargoniidid) ajal moodustus esimene despootlik suurriik maailma ajaloos. Pealinnaks oli Agade, mis asus suhteliselt lähedal Bagdadile. Sargoni dünastia kuningad viisid sisse isikukultuse, neid hakati jumalikustama. Akkadi kuningas NaramSu’en viis XXIII sajandil eKr oma kultuse sisse Agade linnas ja hakkas pretendeerima jumala staatusele. Impeerium saavutas oma võimsuse tippu. Sargoniidid võtavad linnriigid ja templid  oma kontrolli alla. Seejärel hakkab Akkadi riik nõrgenema ja tasapisi lagunema ning lõpuks hävibki ca XXII sajandi keskpaiku eKr. Kolmas peatükk on pühendatud pärast Akkadi impeeriumi hävingut Sumeris XXII sajandi keskel eKr võimule pääsenud Lagaši II dünastiale ja sh ka kuningas Gudeale, kes oli selle dünastia silmapaistvaim esindaja. Seejärel tuleb vaatluse alla üks huvitavamaid ning kirjalike allikate poolest ilmselt üks kõige rikkamaid  Mesopotaamia perioode – Ur III ajastu (2112–2004 eKr) ehk Uus-Sumeri ajastu, mil Sumeri kuningad Ur-Namma ja Šulgi lõid teise võimsa tsentraliseeritud suurriigi Mesopotaamias Lõuna-Iraagi aladel. Ur III ajastul hakatakse koostama hümne jumalikustatud kuningate ja jumalate auks, pannakse hulgaliselt kirja müüte, legende, eepilisi lugulaule („Gilgameš ja Akka”, eepiline tsükkel sumeri kangelaskuningatest Enmerkarist ja Lugalbandast jne) ja propagandistlik kroonikalaadne sumerikeelne tekst „Kuningate nimekiri”. Tekkis arusaam, et kuningavõim on aegade algul antud jumal Enlili poolt ja saadetud alla taevast ning läheb ühelt kuningalt teisele, ühelt linnalt üle teisele ja lõpuks jõuabki see Uri linna. Arvati, et valitsev kuningas on oma rahva esindaja jumalate ees, kuningas on karjus – samal ajal ka elav jumal maa peal, päikesejumala Utu poeg, kangelase Gilgameši vend, võimas mees üleloomulike  võimetega. Selles peatükis on Espak vaadelnud Enki rolli Uus-Sumeri ajastul ning töötanud läbi allikaid Uus-Sumeri kuningate kaupa.       

Tormiliste muutuste aeg       

Espaki uurimuse viies peatükk on pühendatud materjalile, mis on pärit Isini kuningate valitsemisajast. Nood pääsesid võimule Sumeri linnas Isinis 2017. aastal eKr, ning said sõltumatuks lagunevast Uus-Sumeri kuningriigist (Ur III), mis varsti ka hävis. Isini-Larsa ajastut dateeritakse ajavahemikku XXI sajandi lõpp – XVIII sajandi keskpaik eKr. See oli tormiliste muutuste ja kaose aeg. Oli palju sõdu mitmete Mesopotaamia linnriikide vahel, kes soovivad  domineerida, tugevamad neist olid Isin ja Larsa. Sel ajal tekib rida uusi iseseisvaid linnriike nagu Babülon, Kazallu, Isin, Larsa jne. Ajastu nimetus tuleneb sellest, et omavahel rivaalitsevad Isini ja Larsa riik olid teiste väiksemate kõrval selgelt domineerival positsioonil. Ajastu lõpeb Larsa vallutamisega Babüloni kuninga Hammurapi poolt aastal 1763 ning Babüloni domineerimise kehtestamisega üle terve Lõuna-Iraagi ja osaliselt ka Süüria aladel. Kuuendas peatükis „Larsa  dünastia” analüüsib autor kuninglikke raidkirju ja muid tekste Isin-Larsa perioodist, aga mitte Isinist, vaid hoopis Larsa kuningriigist.   

Seitsmendas peatükis „Babüloni I dünastia” vaatleb Espak Hammurapi eelkäijate Babüloni kuningate tekste, seejärel ka Hammurapi ja tema järglaste tekste. Kaheksas peatükk „Enki (Ea) loomismütoloogias” on üks põnevamaid töö osi, kuna siin autor ei uuri enam ajastute kaupa ehk kronoloogiliselt, vaid analüüsib  jumal Enki (Ea) rolli loomismüütides, Enkit kui inimkonna loojat jne. Samuti võrdleb autor omavahel muistseid Lähis-Ida loomismüüte nagu „Enki ja Ninmah”, „Atrahasis”, „Enuma Eliš” ning toob paralleele vana testamendi genesis’est. Espaki arvates ei peegeldu sumeri Enkiga seotud mütoloogilised motiivid, mis on pärit III eelkristlikust aastatuhandest, mitte ainult muistses akkadikeelses loomiseeposes „Atrahasisis” (ca XVII-XVI sajand eKr) või siis veelgi hilisemas Paabeli loomiseeposes „Enuma Eliš” (ca XI-X sajand eKr), aga võimalik, et ka vana testamendi genesis’e raamatu lõigus 4,1. Oma töö eestikeelses kokkuvõttes (lk 272) märgib Espak tabavalt, et „jumal Enkiga seotud müüdid ja teoloogia on kogu Lähis-Ida ajaloo jooksul ühed kõige mõjukamad ning läbi mitmete aastatuhandete pikkuse arengu jõuavad mitmed Sumeri mütoloogias kajastuvad motiivid ka heebrea Vana Testamendi Genesise raamatu  loomislugudesse. Eriti kajastuvad need sumeri mütoloogilised ja kirjanduslikud mõjud just inimeseloomise lugudes. Läbi nende Vana Testamendi loomislugude on muistsest sumerikeelsest jumal Enki mütoloogiast saanud ka kogu tänapäevase kristluse mõjutatud läänemaailma kultuuri ja kollektiivse mälu osa”.       

Polegi kahtlust, et Enki kultus, aga laiemas mõttes ka kogu sumeri religiooni ja mütoloogia  mõju hilisematele Vahemere regiooni kultustele ja religioonidele (hetiidi, assüüria-babüloonia religioon, zoroastrism, judaism, kristlus jne) on vägagi märgatav. Viimane peatükk „Enki ja arhailine sumeri religioon: Enki ja Enlili teoloogia riigivalitsemine” on pühendatud varem peaaegu uurimata temaatikale: sumeri tähtsamate jumalate Enki ja Enlili teoloogiakoolkonna rivaalitsemisele ehk kuidas Nippuri traditsioon (Enlili  preestrid) ja Eridu traditsioon (Enki preestrid) omavahel võistlesid ja kuidas lõpuks Sumeris sai Enlili traditsioon tähtsamakas just riikliku ja kuningliku ideoloogiana. Mitmed uurijad on pikka aega väitnud, et nende kahe teoloogiakoolkonna ehk Nippuri ja Eridu vahel vältas pikalt rivaliteet, mille võitis lõpuks Enlil, saades peajumalaks. Espakil on aga õnnestunud näidata, et rivaliteeti jumalate preesterkonna vahel tõenäoliselt polnud. Espaki järgi pole  andmeid, mis kinnitaksid seesuguse võitluse olemasolu Sumeris III eelkristlikul aastatuhandel eKr. Autor kirjutab oma töö eestikeelses kokkuvõttes lk 278 järgmiselt: „Pigem peegeldavad müüdid kahe jumaluse teoloogiate harmoonilist kooseksisteerimist”. 

Eridu teoloogia koolkonna keskuseks oli Lõuna-Iraagi aladel asuv Eridu linn ning selle peajumalaks Enki. Inimkonna loojaks peetigi jumal Enkit. Ühes sumeri müüdis „Enki ja Ninmah” loovadki jumal Enki ja emajumalanna Ninmah esimesed inimesed. Sumeri Enki oli tarkuse, maagia jumalus, kes andis tsivilisatsioonile jõudu ja tarkust. Enki oli eepostes ja müütides alati lahke inimkonna vastu ja toetas inimesi. Kui müüdi kohaselt sumeri jumalad otsustasid hävitada maailma ja korraldada suure veeuputuse, siis Enki andis sellest otsusest teada oma lemmikule Ziusudrale ja Ziusudra pääses koos oma perega laeval (piibli Noa prototüüp). Teiseks tähtsaks kohaks oli  Nippur, millest sai aegamööda tähtsam keskus kui Eridu ja üleüldse kõige tähtsam Sumeri religioosne keskus. Nippuri teoloogia kohaselt peeti maailma loojaks hoopis jumal Enlilit. Juba III eelkristliku aastatuhande keskpaigas saab Nippuri linnast sumerlaste kõige püham linn, teisisõnu „sumerlaste Vatikan”. Selleks ajaks oli Enlilist saanud juba terve Sumeri peajumal ning ka kuningavõimu patroon.       

Kiitust väärivad ka raamatu sumeri ja akkadi keelest tehtud müütide, hümnide, raidkirjade ja muude tekstide tõlked, mis on filoloogiliselt täpsed. Pole kahtlustki, et kõikide nende uurijate jaoks, kelle alaks on muistne Lähis-Ida  mütoloogia, usundilugu, arheoloogia ja ajalugu, ning ka tulevaste uurijate põlvkondade jaoks, kes kavatsevad pühenduda sumeri ja akkadi religiooni või Mesopotaamia riikliku ideoloogia uurimisele, on Peeter Espaki monograafia väga vajalik teos.