Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia

 

Kolmandat korda annavad Eesti Raudtee ja Sirp välja kirjanduspreemia aasta elusaimale originaalkirjandusteosele. Laureaate on seegi kord kaks: Kristiina Kass lasteraamatuga “Kasper ja viis tarka kassi“ ning Olavi Ruitlane romaaniga “Kroonu“.  

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Erakogu / Jaan Klõšeiko

Kristiina Kassi teavad kindlasti Hea Lapse ja Tähekese andunud lugejad, nüüd siis on ta jõudnud omaette raamatuni, kogunisti oma piltidega. See on lööv kooslus, eesti lastekirjandus parimal kujul: üks vahva ja muinasjutuline seiklus, milles on nõiatempe, pärismaailma kalki hõngu ja kamaluga helgust ning lootust. Muidugi on siin palju kasse, peamiselt viis, aga lisaks veel need, kes varjupaigas… ja õigupoolest nood viis on ju tegelikult nõiutud lapsed.

Eesti lastekirjanduses sajab praegu pärle, tõsiselt! Ning Kristiina Kass on selle lastekirjanduse üks praegusi ja tulevasi lipulaevu, muinasjutuvestja andega (loomaks pinget) ning väikese lapse fantaasiaga, mis laseb ümbritsevast (ka sellest, mis võiks olla hall ja hirmutav) välja võluda loo. See auhind läheb talle, sest mine sa tea, mitu last Kass juba on lugudele ja lugemisele tagasi võitnud, ja mine sa tea, palju neid veel tuleb.

Jürgen Rooste

 

Ruitlase “Kroonu” on tervemõistuslik ja teraapiline teos. Ja tarvilik. Õigupoolest on kummaline, et riigis, kus kuus isaskodanikku kümnest hakkab pärast kuuendat õlut vene kroonu kogemusi võrdlema, pole seni toodetud ühtki vähegi adekvaatset kirjandusteost antud teemal. Kas tõesti õnnestus kõigil kirjaoskajatel sõjaväest kõrvale hiilida? Või häbenetakse teemat, on asi veel liig värske? No mine tea. Igatahes siin ta on ja julgustab ehk teisigi kirjutajaid uutele võitudele. Kusjuures tegu pole mitte lartsuva följetoni ega tõsipoliitilise parastamisega, vaid selgelt elusa kirjandusteosega. On eredad isikud, on kogu koletuse kohutav koomika ja seesmine tühisus, on armumisi ja hirmumisi, on ronge ja raudteed. Ja tagaplaanil tuksuv Eesti Asi. Ja kuigi ainevald ju suur ja lai kui maa, mis oli nende kodu, oskab Ruitlane hetki valida, ei püüa hoomata hoomamatut. Ühesõnaga, ei tõmba naba paigast, teab kõrgust, kuhu latt seada, ja ületab selle sujuvalt. Ning avab järgmise õlle, süüdlaslik naeratus näol ja kelm kurat silma taganurgas itsitamas.

Karl Martin Sinijärv

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht