Eesti mõõdetakse kandiliseks

Täppispoliitika kujundamise aluseks saavad vallast väiksemad ruumiüksused.

KAAREL TARAND

Nomen est omen – nimi kõneleb iseenda eest! Kui asja on kuidagi nimetatud, siis tähendab see, et olemas on ka asi ja seda on olnud põhjust nimetada. Tuhat aastat elasime siin maal teadmises, et kui ütleme „maakond“, siis teame ka, mis see on, oskame seda kirjeldada ja lisa­nimega teistest samalaadsetest eristada. Enam ei tea. Nõukogude võim pani katkestusele aluse, muutes põliseid jooni kaardil, nimetades maakonnad ümber rajoonideks ning tsoneerides põgusaks hetkeks Eesti ka kolmeks oblastiks. Kui rajoonid iseseisvuse taastamise käigus maakondadeks tagasi nimetati, ei tihanud üleminekuvõim rajoonipiire muuta, mistõttu tekkisid ajaloolises kontekstis ebamaakonnad Rapla ja Põlva kihelkonnakeskuste ning Jõgeva raudteejaama ümber.

Mullu lõppenud haldusterritoriaalne reform võttis maakonnalt haldus- või geograafilise üksusena viimase sisu. Nii mõneski seaduses on „maakond“ märksõnana veel leitav, kuid täiesti sisutühi. Näiteks on Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusesse jäänud §2, mille esimeses lõikes jaotatakse Eesti territoorium maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Valdade ja linnadega on asi selge. Need on omavalitsused, mis katavad üheskoos kogu riigi territooriumi. Milleks selles loendis veel maakonnad, mis ei ole võrdsed ega ka omavalitsuste suhtes ülemad?

Maakonda kehastanud haldusaparaat maavalitsuse kujul on kadunud ning keegi ei hakka iial ühtki rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna kohalikku bürood pidama maakonnavõimuks, mille toel endale ka identiteet luua. Juba kaua kehtiv harukondlik valitsemismudel on jätnud igale ministeeriumile vabaduse jaotada Eesti territoorium tükkideks otstarbekohasuse järgi. Riigikaitses, sisejulgeolekus, meditsiinis ega metsanduses ei järgita enam ammu maakondlikku jaotust.

Ainsana elab maakond edasi planeerimisprotsessis. Viimane suurem maakonnaplaneeringute uuendamine algas 2013. aastal ja selle produktid võivad vaikselt oma elu elada veel 10–15 aastat, kui riigivõim ei peaks enne uut planeeringuringi ette võtma. Maakond on planeerimisüksusena iseenesest ammu kõlbmatu, sest reaalne inimtegevus Eesti igas nurgas ei käi nende piiride järgi. Inimgeograafid juhtisid sellele tähelepanu juba sajandivahetusel, kui toonane Mart Laari valitsus püüdis kehtivat halduskorda muuta, kuid selles läbi kukkus.

Lääne-Harju valla kandid ja palgatöötajate 2017. aasta brutotulu erinevused seal (tumedam tähistab kõrgemat palka).

Allikas: Statistikaamet

Eksperdid soovitasid vaadelda ja kirjeldada Eestit toimepiirkondade ja asustussüsteemina, mille piirid ei kattunud ka 20 aasta eest maakonnapiiridega. Inimeste liikuvuse kasvu, linnastumise ja autostumise tagajärjel on kattuvus tänaseks veelgi vähenenud. Eesti toimepiirkondade kaart näeb välja väga teistsugune kui maakondade kaart. Tallinna toimepiirkond sirutus juba kümnendi eest läänes Virtsuni ja lõunas Türi taha. Tartu kontrolli all on põhjas pool Jõgevamaad ja koos Võruga on omavahel ära jagatud suurem osa Põlvamaast. Kui riik tulevikus peaks visalt jätkama maakondlikku planeerimist, siis on see elukauge tühi töö.

Maakondlikkusele andis nii mõnelgi pool hoobi maaomavalitsuste liitmine 2017. aastal: Saaremaa on üks vald, Võrumaa sai idaservas Põlvamaalt suure tüki juurde. On vara öelda, kas riigi halduskaardi ümberjoonistamine ka pika aja jooksul mingit uut identiteeti toodab. Kohtades, mis said endale täiesti uue nime, ei tundu see tõenäoline. Eesti lääneosas külgnevad üksteisega Lääne-Harju, Lääne-Nigula ja Lääneranna vald, kuid ainult üks neist asub endisel Läänemaal. Kas aga neil aladel püsivalt elavad inimesed end ka valla nime järgi identifitseerima hakkavad? Miks nad peaksid? Mis pistmist on Dirhami elanikul Lääne-Nigulaga või põhjaranniku Laulasmaa pooltallinlasel läänekaarega? Palju hõlpsam on end siduda mõne kohanimega seal, kus jäi vallanimena kasutusse põline kihelkonna nimi. Kihelkond üksusena on vähemasti kahel puhul ka aktiivse tähendusega. Arheoloogid vaatlevad maastikku kihelkondadena ja kord viie aasta tagant saavad kihelkonnad tähtsaks ja tuntuks rahvarõivastena laulupeol.

Kuid tühja sest kohalikust identiteedist, hoopis olulisem on, et ühiskonnal oleks enda kohta piisavalt teavet, andmeid, mille alusel saab riigivõim kodanike elukorraldust toetada. Uued suurvallad ühikuna täpset andmestikku ei anna, aga ei andnud ka liitumiseelsed väiksemad. Seda teades pakkusid statistikud juba aastate eest täpsemate tulemuste saamiseks välja geograafilise ruumiüksuse „kant“. Regionaalministri otsusega kirjutati kandipõhine mõõtmine 2013. aastal sisse juhendisse toimepiirkondade käsitlemiseks maakonnaplaneeringutes. Statistikaameti juhtimisel jaotati Eesti 847ks kandiks. Definitsiooni järgi on kant asustussüsteemi esmase (alama astme) funktsionaalselt terviklik või ühtne osa, mille moodustab asustusüksus või nende grupp.

Milleks kandi kaupa mõõtmine hea on, ilmnes selgelt veebruari alguses, kui statistikaamet avaldas palgatöötajate 2017. aasta brutotulu andmed kaardirakendusena. Sealt on selgelt näha, kui erinev võib olla inimeste toimetulek ühe suurvalla piires. Valimiste-eelses olukorras on see eriti oluline teave oma ringkonnas kihutustööd tegevatele saadikukandidaatidele. Näiteks Viljandi taga Õisu kandis oli palgatöötaja bruto­tulu 2017. aastal 940 eurot, sealsamas kõrval Päidre kandis aga 1528 eurot ehk peaaegu pealinna mõõtu. Maardu ja külgneva Äigrumäe kandi elanike tulu erinevus on 1,7-kordne. Kaks maailma, ehita või müür vahele. Selline erinevus tähendab ju oma toimetulekule ja riigielu kvaliteedile antud lahknevaid hinnanguid, mida suurvalla keskmist näitajat vaadates välja ei loe.

Kant on hea, kant on väärtuslik, kuid kahjuks ei ole kandikäsitlust piisavalt kohaldatud Eesti suurematele linnadele. Tallinn on küll jaotatud linnaosadeks, aga Tartu enam mitte. Raske on siiski pealinna ühe suure osa elanikke pidada ühtseks kogukonnaks, kellel on meie-tunne ja ühishuvid. Vanalinlase ja Keldrimäe elaniku ühishuvi võib esineda kujutelmana ainult linnaosavanema peas. Ka Tartus haigutab Emajõe-nimeline kuristik tammelinlase ja annelinlase mentaliteedi vahel. Seega peaks üleriigilist kandikäsitlust suuremates linnades avardama. See on lihtne, sest Tallinn on jaotatud asumiteks ning nii mõneski on tärganud tugev kogukondlik ühistunne.

Niisiis, arenguruumi on ja lootkem, et kandipõhiseid andmeid tekib peagi iga eluala kohta ning ka tagasiulatuvate aegridadena. Maakonna kadumist ei pea taga nutma, kui kanditaju muutub alusandmete toel üldiseks ja „kant“ mõistena elujõuliseks saab. Mingi ruumipunktiga tahab inimene hingeliselt seotud olla – ja miks siis mitte kuskilt kandist olla, kui muud võtta pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht