Eesti keel ja eesti teadus – lahutatud!

Rein Raud, Tallinna ülikool

Alati, kui minu käest küsitakse arvamust eesti keele tuleviku kohta teaduskeelena, olen pidanud andma korraga kaks vastust. Jah, ma arvan, et eesti keeles peab saama suhelda kõigil võimalikel teemadel, kaasa arvatud teaduslikel. Aga ei, ma ei arva, et eesti keeles on mõtet kirjutada ja avaldada teadusartikleid, väitekirju ja muid erialaseid raamatuid enamikul teadusaladel tuumafüüsikast sotsioloogiani. Sellistel tekstidel oleks  väga vähe kompetentseid ja huvitatud lugejaid – halvimal juhul lisaks autorile vaid tema akadeemiline juhendaja (asjatundlikku oponentigi võib olla juba raske leida) ja parimal ehk mõnikümmend inimest, kes kõik võiksid sama hästi lugeda ka inglise keeles. Inglise keeles avaldamisel lisanduks aga potentsiaalsete adressaatide hulka terve üleilmne akadeemiline kogukond. Kohati tundub koguni, et eesti keele lipu kõrgel hoidmise  ülla loosungi taga peitub mõne tegija puhul hoopis hirm oma toodangut laiemale üldsusele näidata. Samuti pole mu meelest mõtet viljelda eesti keelt, mis koosneb arusaamatutest uudissõnadest või kus eesti keele osakaal piirdub käände- ja pöördelõppudega – orgaanilise substraadi adsorptsiooni modelleerimisest (TTÜ magistritöö näidisteema) oleks kindlasti mõistlik kirjutada algusest peale inglise keeles.   

Share this...

Facebook

Twitter

Ent sellegipoolest peaks eesti teadlaste töö tunduvalt laiemalt olema kättesaadav haritud publikule, näiteks populaarsemas vormis artiklitena, ja loomulikult peaks selleks  vajalik terminoloogia olema mitte üksnes olemas, vaid ka vähemalt gümnaasiumi haridusega huvilisele tuttav ja mõistetav. Seega: tippteadust on vaja teha keeles, mida valdab selle valdkonna tippteadlaste enamus, kuid tipp peab toetuma püramiidile, mis tema tööd laiema kultuurikontekstiga seostab.     

Ometi, on olemas ka mõned teadusalad, kus just nimelt eesti keel on see, mida tippteadlased peavad oma töös valdama. Need on eesti kirjandus, ajalugu, mõttelugu ja kõik sellega seonduv. Tõenäoliselt on Jaan Krossi praeguseks juba nii palju maailma suurkeeltesse tõlgitud, et mõni välismaine uurija  võib tema loomingu ühe alateemana oma uurimusse kaasata ka eesti keelt oskamata, kuid ka sel juhul jääks talle kättesaamatuks Krossi-uurimuste enamik ja paremik, ning enamiku teiste eesti kirjanike puhul see nii kergesti ei õnnestuks. Võrdluseks: aastast 1849 ilmuv Bibliotheca Teubneriana, üks hinnatuimaid kreeka ja ladina klassikute väljaandeid, avaldab tekstide kõik eessõnad ja kommentaarid ladina keeles, sest seda peab  ju iga klassikaline filoloog oskama. Sestap on ka igati normaalne, et eesti kirjanduse või mõtteloo teemadel käib ka akadeemiline arutelu peaasjalikult eesti keeles. Pealegi on siin sõel tihedam. Artikkel, kus kõigepealt jutustataks kolmel-neljal leheküljel ümber gümnaasiumi ajalooõpiku Eesti XX sajandi osa, seejärel tutvustataks lugejale mõnd hiljutist kultuurisündmust ning lisataks siis tagasihoidlik analüüs, arvatavasti  meie kohalikes teadusajakirjades trükki ei pääseks, kuid rahvusvahelisel turul võiks sel küll šansse olla –materjal on ju ingliskeelses maailmas suhteliselt uudne ja huvitav. Veel hiljuti moodustasid eesti kirjanduse teemalistest ETISes registreeritud kõrgeima 1.1. klassifikatsiooniga publikatsioonidest olulise osa ajakirjas World Literature Today ilmuvad umbes sajasõnalised eesti uudiskirjanduse tutvustused. Praeguseks on need tagaplaanile  tõrjutud paari Eestis ilmuva indekseeritud väljaande (Interlitteraria ja Folklore) poolt, mis on küll jumaldatud andmebaasi jõudnud, kuid mitte tingimata olulisemad foorumid kui Loomingu või Vikerkaare tagumine osa, Akadeemiast rääkimata.

Kas eesti kirjandusest on siis vaja inglise keeles kirjutada? Jah, tingimata. Kusjuures viisil, mis oleks nii teaduslikult innovatiivne kui rahvusvaheliselt huvitav. Kuid inglise  keeles avaldamist ei ole vaja pidada eesti kirjanduse uurija elu eesmärgiks. Sama peatoimetaja ja võrdväärse rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga Mäetagused on Eesti teadusnomenklatuuris ometi tunnistatud järgu võrra kehvemaks ajakirjaks kui Folklore. Ning eestikeelsete raamatute ilmutamisel puudub ülepea mõte, sest ükski Eesti kirjastus ei kvalifitseeru teaduslikuks. Seetõttu kõlavad igasugused jutud vajadusest ülikoole tihedamini  ühiskonnaga integreerida variserlikena, kuni teaduspoliitiliselt on vastunäidustatud suur osa teadustegevusest, mida ühiskond enesena kestmiseks tegelikult vajab.