Eesti humanitaarne tulevik

Rebekka Lotman

EHI 25. sünnipäevaüritusi kavandades tekkis arusaam, et praegu, mil kanda kinnitab seisukoht, et humanitaaria on parimal juhul luksus, halvimal tarbetu ning isegi ühiskonnale kahjulik raharaiskamine on aeg tõsisemaks aruteluks teemal „Eesti humanitaarne tulevik”. Novembris toimunud teemakohast konverentsi juhatas Marek Tamm.

Jaan Ross, üks humanitaaria esindajaid Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogus võrdles avaettekandes humanitaarteaduste praegust rahalist olukorda 1998. aasta omaga, mil teadusreformi käigus anti sihtfinantseeritavate teemade raha vastloodud Teaduskompetentsi Nõukogu kätte. Toona olid sihtfinantseerimiste eraldised 118 miljonit Eesti krooni ehk 7,5 miljonit eurot, 2014. aasta riigieelarve projektis on sihtfinantseeringute, institutsionaalsete uurimistoetuste ja taristuraha eraldised 30 miljonit eurot ehk neli korda rohkem. Võrdluseks tõi Ross, et keskmine palk on kasvanud napilt alla nelja korra. Mis puutub raha jagunemisse nelja suure valdkonna vahel (tehnika- ja täppisteadused, geo- ja bioteadused, terviseteadused, humanitaar- ja sotsiaalteadused), siis humanitaariale on läinud 16 protsenti.
Ühe miinusena märkis Ross institutsionaalsete uurimistoetuste (IUT) kuueaastast tsüklit. „Jakob Hurt omal ajal pani aluse sarjale Vana Kannel, mille idee oli koondada iga kihelkonna rahvalaulud eraldi köitesse. Eestis on umbes sada kihelkonda ja Vana Kannelt on praeguseks ilmunud umbes kümme köidet, mis tähendab, et projekt kestab eeldatavasti tuhat aastat,” seletas Ross. „See tuhat aastat on halvasti ühildatav kuueaastase tsükliga, mille poole liigub IUTde süsteem. Inimesed, kes koostavad Vana Kandle köiteid, peavad igaks kuueks aastaks välja mõtlema mingi konksu, mille taha seda projekti haakida.”
Samas humanitaarteaduses osalevate inimeste arv on aruande „Eesti kui äriparadiis” järgi kasvanud tervelt 49 protsenti, märkis Urmas Sutrop, seega jaguneb inflatsiooniga korrelatsioonis summa tunduvalt suurema rahvahulga vahel. Eesti suurusel riigil ei ole võimalik moodustada humanitaarseid uurimisgruppe, kus on juht ja viis postdoktorikraadiga põhitäitjat, kes kõik uurivad ühte ahtakest teemat. „Me ei saa mängida kaasa mängureeglitega, mille kohaselt meil peavad olema täismahulised teemad humanitaarias. Mudel, et meil peaksid olema IUTd suurtele gruppidele, on Eestile hävitav. Pigem vajavad humanitaarid palju personaalseid uurimistoetusi,” toonitas Sutrop.
Anne Lill pöördus riigi ja inimese üle mõtiskledes Aristotelese „Poliitika” poole. „Aristoteles küsib, mis teeb teatud paikkonnas elavast kogumist riigi. Kas need on majanduslikud tingimused või sõjaline võimsus? Kui võtta need kriteeriumid, siis oleks tegu kas majandusühenduse või sõjalise liiduga, aga peamine, mis kujundab riigi, on seal elavad kodanikud. Eeskujulik on riik siis, kui selle riigikorralduses osalevad kodanikud on eeskujulikud.” Emeriitprofessor leidis, et just humanitaarial ja humanitaarharidusel on peamine osa selles, et kodanikke võiks nimetada eeskujulikeks, sest teised teadusalad inimese ja inimese vaimsusega sel moel ei tegele. „Humanitaaria loob tervikliku mõtte ja just selle inimnäolise ühiskonna, kus ilmselt kõik tahaksid elada,” rääkis Lill. „Praegu võib tihti tunda, et humanitaarid surutakse üha sagedamini õuenarri staatusse. Nende peale vaadatakse paremal juhul heatahtliku pilguga ja kui otsustatakse n-ö tõsiseid asju, siis humanitaaril seal palju kaasa rääkida ei ole.” Krista Kodres tõi välja Wilhelm Dilthey saja aasta taguse eristuse: kui loodusteaduste eesmärk on asju seletada, siis vaimu- või humanitaarteadused püüavad neid mõista ning erinevus ei tohiks olla hierarhiseerimise aluseks. Samuti vahendas Kodres Erwin Panofsky 40 aasta taguseid tähelepanekuid loodus- ja humanitaarteaduste vahekorra kohta.
Marju Lauristin tõdes, et kuna me oleme kultuurrahvana väga noor rahvas, võime lausa nimepidi ütelda, kes on meie rahvuse n-ö konstrueerinud, ja need on kõik humanitaarid ning küsis: „Kas meid oleks praegu siin, kui poleks olnud Faehlmanni, Kreutzwaldi, Hurta, Jakobsoni, Aavikut, Suitsu, Tuglast jne? Kas oleks Eesti riikigi? Ei oleks, sest poleks olnud seda formuleeritud sihti, seda tahet, mis ikkagi sünnib kultuurist, humanitaarkultuurist. Kust need väärtused ja arusaamad tekivad, kui nende üle ei räägita ega arutella?” Hilisematest puhthumanitaarsetest tegudest, tekstitegudest, tõi Lauristin näiteks neljakümne kirja ja harta.
Tähtsaimaks praegusel ajal pidas Lauristin seda, et oleks piisav hulk inimesi, kes saavad kriitilises diskussioonis kaasa mõelda, mitte 2, 20 või 200. „Näeme järjest tulemas juurde uusi ja huvitavaid mõtlejaid, lood lähevad tuumakamaks, arutelud sügavamaks. Noored inimesed on saanud hariduse, mis ulatub üle Eesti piiride, ja arendavad eesti keeles seda edasi meie oma asjadest rääkides. Igast Vikerkaare numbrist loeme väga põnevaid mõtteid, aga kui küsin auditooriumis oma tudengitelt, kes teist loeb Vikerkaart, ja 70st tõstab käe kolm, siis on pilt kurb.” Ta lisas, et tuleb väsimatult valvata selle üle, kuidas ühiskond ise ennast tõlgendab, et ei satutaks müütide ja uute keeldude ja käskude lõksu, mis algul võivad tunduda lihtsad ja meeldivad, kuid pööravad lõpuks selle kultuuri ja ühiskonna vastu. Teadvustada, et ei ole ühtegi lõplikku, kõigutamatut, ainuvõimalikku tõde, sihti või reeglit -see ongi ju humanitaari roll.
Mart Kalm kritiseeris teravalt Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS), kus peegeldub loodusteadlaste enesekeskne mõtteviis ja dokumenti „Teadmistepõhine Eesti”. Dokumendi pealkirjas on „Eesti” liigne sõna, sest dokument tegeleb teadustega, mille puhul pole vahet, kas neid viljeldakse Tartus või mujal. „Mul ei ole midagi selle vastu, et seal Tartu äärelinnades need 1.1 vabrikud töötavad. Olgu tublid. Toogu Euroopa raha. Ma ei ole kade ja ma hindan nende tööd kõrgelt,” märkis Kalm. „Kuid ses dokumendis on ainult möödaminnes mainitud põhiseaduse preambulat, kus on öeldud, et rahvuskultuur on vaja säilitada. Miks meil on olemas rahvuskonfliktid? Miks inimesed tahavad ära minna? Miks me ei suuda oma ajalooga leppida? Miks võiks üldse olla hea Tartus elada? Neile küsimustele vastab humanitaarteaduste distsipliinide kompleks, aga see Tartu 1.1 vabrikuid ei huvita.” EHI üks asutajaid Ülar Ploom tõi välja, et tema ideaalülikoolis tohivad õppejõud lugeda vaid sellist kursust, mis seostub sellega, mida nad sel perioodil uurivad. „Selle kursuse kirjeldus ei saa olla ÕISis või kus iganes mingi lõpetatud kursusekirjeldus, sest probleem kursuse käigus alles omandab oma tegelikud mõõtmed. Ainult uuringupõhised kursused ja kõik muu, taustkursused jne lektüüripõhisteks. See on minu ettepanek homsele ülikoolile.”
Viimase ettekande pidas Mihhail Lotman, kes arvas, et mida rohkem teadust reguleeritakse, seda halvem teadusele ja mida kontsentreeritumalt seda tehakse, seda halvem mitte ainult teadusele, aga kogu ühiskonnale. „Teadmistepõhine Eesti” on Lotmani arvates Eestile kahjuliku strateegia suurepärane näide. Seal väljendub selgelt teaduse reguleerimise ja ressursside kontsentreerimise ideoloogia: „Me ei saa ressursse raisata, kontsentreerime need kolme valdkonda, milleks on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, biotehnoloogiad, materjalitehnoloogiad. Humanitaar- ja sotsiaalteadusi ei ole seal isegi mainitud, aga sõna „humanitaar” esineb kaks korda: tabelites, mis näitavad, kui palju on humanitaarteadlaste peale raisanud maksumaksja raha perioodil 1996–2004. Sotsiaaliaga on natuke paremad lood, aga ei ole sotsiaalteadusi, on samuti sotsiaalteadlased, kes raiskavad samamoodi raha, ja on igasugused asjad, mida tahetakse sotsiaalselt saavutada, põhiliselt sotsiaalmajanduslikud. On huvitav, et sotsiaalmajanduslikke tulemusi ja sotsiaalset sidusust tahetakse saavutada ilma sotsiaalteadlasi kaasamata – segavad teised”.
Ta tõi mitu näidet, kuidas selline kontsentratsioon eesmärgile vastu töötab.  2000. aastal vastu võetud Lissaboni programmi, mis pidi arendama Euroopa haridust ja teadust, üheks tõukemootoriks oli, et Euroopa ülikoolid jäävad häbiväärselt alla Ameerika ülikoolidele. Kümneaastase programmiga pidi lõhe ära kaduma. „Praegu on Wikipedias tagasihoidlikud märkused, et strateegia ei saavutanud eesmärke. Rootsi peaminister ütles, et see kukkus läbi. Aga mulle meenus, mida ütles Euroopa esibürokraat Barroso 2010. aastal: tööd on tehtud kõvasti ja tulemusi on – selle ajaga mahajäämus Ameerika ülikoolidest kahekordistus.” Lotman toonitas, et see ei juhtunud niisama, selleks on tehtud palju tööd ja kulutatud ressursse ja jõude, samas kui Ameerikas, millele me kogu aeg järele jõuda püüame, ei tuleks niisugune föderaalne programm kõne allagi. Ta tõi ka teisi näiteid teaduse kontsentreerimise hävitavatest tulemustest (islami kultuur XIII-XIV sajandil ja Jaapan 1980. aastatel) ning rõhutas, et kõige olulisemad revolutsioonid teaduses ja tehnikas said algimpulsi humanitaarvaldkonnast (Itaalia renessanss, Inglismaa XVII sajandil, küberneetika). Lotman kinnitas, et steriilne humanitaarteadus ei ole parem kui steriiline reaalteadus. „Ma poleks ei kirjandus- ega keeleteaduses saavutanud pooligi oma tulemusi, kui ma poleks ülikooli ajal õppinud matemaatikat. Matemaatilise hariduse puudumine on meie humanitaaria üks oluline puudus.

Konverentsil esinesid ka Rein Raud ja Tiina Kirss, kelle ettekandeid saab lugeda siitsamast Sirbist.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20348

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20347