Eesti eetika

Tiit Hennoste

Eetika on suuresti universaalne ja individuaalne asi ja eetikaraamatud rahvusest kõnelda ei taha. Aga rahvus on olemas. Veel enam, mu arust on olemas ka rahvuslik eetika. Mis asi see on?

Ta toetub universaalsetele eetikaprintsiipidele, hierarhiseerides ja modifitseerides neid omamoodi. Ta ühendab sama rahvuse üksikinimeste ja ühiskonnarühmade ühised printsiibid. Muidugi on igal inimesel eetikatõdesid, mis ei klapi rahvuslikega kokku. Kindlasti võib mõni printsiip, mida rahvus x omaks peab, olla oluline ka rahvusele y. Aga see ei tühista rahvuse eetikat. Mis on eesti eetika?

Eetika küsib alati: mis on keskne väärtuse kandja, kas tegu või teo tagajärjed? Eesti eetika on selgelt tagajärje-eetika. Miks? Teokesksus nõuab teo määratlemist õigeks või vääraks. See aga tahab absoluutset määrajat. Selline on näiteks Jumal. Eestlane pole kunagi olnud läbi ja lõhki kristlane vaid pigem ebausklik poolpagan. Teokesksus eeldab tegude vabatahtlikkust, vaba tahet. Eestlase kogemus ütleb midagi muud: meil selles maailmas just palju valida lastud.

Eetika küsib alati: mis on moraali eesmärgid? Õpik vastab: jagada kiitust ja laitust, leevendada inimkannatusi, soodustada inimõitsengut, lahendada huvide konflikte õiglaselt ja mõistlikult, hoida ühiskonda koos. Eesti eetika keskne eesmärk on viimase modifikatsioon. Selle nimi on rahvusühtsus: kõigi eestilike jõudude ühendamine, ühtekuuluvustunne, koostöö, rahvuslik solidaarsus, rahvakihtide lepitamine, klassivõitluse ületamine jms. Kokkuvõttes, hoida eestlasi kui rahvust koost lagunemast. Seda kuulutas Tõnisson. Seda kuulutasid Päts ja Eenpalu. Seda kuulutab, kuigi rahvuse asemel demagoogiliselt meie-sõna pruukides suurem osa tänapäeva eesti poliitikuid presidendiga eesotsas.

Mis sellest tuleneb? Väga oluline arusaam, et rahvusühtsuse hülgaja on rahvuslik reetur, eriti tõelistel või poliitikute poolt välja mõeldud ohuhetkedel. Isegi Tuglas kirjutas aastal 1935: näib olevat karta rahvusvahelisi hädaohte ja siis ei tahaks meist keegi kodurahu rikkuda ega seda väga ebamäärast rahvusterviklikkuse juttu segada. Aga viimase aja ilunäide on kindlasti pronkssõdur.

Eetilised ideaalid sõnastatakse tihti negatiivses vormis (sina ei pea mitte…). Aga nendest mõtlemise lähtekohaks on positiivne ideaal, mille inimene vähemalt osa filosoofide arvates intuitiivselt ära tunneb. Eesti moraali lähtekoht on midagi muud. See on keegi või miski, kes on kindlalt mitte-eetiline, absoluutne negatiivne väärtus, mis loomulikult asub kusagil väljaspool eestlast ennast. See ei tähenda, et eestlane käitub selle negatiivse väärtuse järgi. Vastupidi, sellest tuleneb maksiim: kui mina käitun negatiivsuse etalonist erinevalt, siis ma olen rahvuslikult eetiline. Venemaa käitub alati ebamoraalselt, kui mina käitun teisiti, siis olen eetiline. Kui ka meie sõbrad pole kõige õigemad, siis vähemalt vaenlane on õige. Pearuga kahasse on alati kallim. See sobib hästi kokku kahe eelmise põhimõttega: aitab hoida rahvusühtsust koos ega nõua, et kaaluda tuleks tegu ennast. Aga olulisem on see, et selline lähenemine ei ütle midagi käituja positiivsete eetiliste väärtuste kohta, see on ühtsus eituses.

Teeme kokkuvõtte: eesti rahvusliku eetika kolm ideed on tagajärjekesksus, lähtumine negatiivsest eetilisest absoluudist, mis paikneb eestlasest väljaspool, ja rahvusühtsus.

Kust see tuleb? Eetikat seotakse usu, mõistuse või kogemusega. Eesti eetika on eeskätt kogemuseetika, mis lähtub tõlgendusest, et maailm on koht, kus eestlasel pole midagi head oodata. Seda teab juba eesti vanasõnade filosoofia tuum: maailm on halb koht, milles head jätkub vähestele. Kuna eestlane pole kristlane, siis pole tal ka teist maailma, kus oleks midagi oodata.

Kuhu see viib? Resignatsiooni ja fatalismi. Inimene teeb küll tööd, aga armastust ei ole ikkagi Vargamäel. Inimene ei saa muuta seda, mida ta on, kõik on ette määratud (Luts, Ristikivi jt). Meil polnud teist võimalust…. Võib ju mõelda, et see on midagi uut. Hoopiski mitte. 35 levinuma eesti vanasõna seas on uurijate teada kaks sellist, millele maailmas vastet ei leidu. Üks neist on „Parem suutäis soolast kui maotäis magedat”. Teine aga kuulutab: „Kes kannatab, see kaua elab”.

P.S. Mul oli keskkooli ajal direktor ja õpetaja, kes siis, kui me vastasime midagi valesti ja uuel katsel vastupidist proovisime, alati küsis: „Aga kolmas võimalus?”.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht