Ebaõnnestunud katse seletada Eesti lähiajalugu

Olev Liivik

Raamatu fundamentaalseks probleemiks võinuks saada, kas, miks ja kuidas peaks Eestis toimunud küüditamisi kirjeldama Skandinaavia õpikutes?  Olev Ott, 1941. aa sta küüditamine Eestis. Tõlkinud Allar Sooneste. Kujundanud H. Ruus. MEL , 2009. 304 lk.    Raamatu autor Olev Ott on sündinud 1948. aastal Rootsis eesti põgenike perekonnas. Ta on hariduselt rootsi filoloog, kuid töötanud üle kolmekümne aasta rootsi koolis ajaloo ja usuteaduse õpetajana. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis ajaloo erialal doktorantuuris. Oti raamatu tagakaanel on kirjutatud: „See raamat on suunatud ajaloovõltsingute vastu, mis on laiutanud aastakümneid nii ida kui lääne õpikutes. Erakordselt mahuka allikmaterjali läbitöötamine on võimaldanud teha autoril põhjapanevaid üldistusi, mis peaksid olema kättesaadavad nii õpetajatele kui õpilastele Eestimaa koolides”.

Uurimus on ilmunud rootsi keeles ja tõlgitud 2009. aastal eesti keelde. Arvestades Oti tausta ja pikka staaži pedagoogina, on selle uurimusega seotud suured ootused. Lugejad,  kes otsivad ajaloovõltsingute kirjeldusi, neid ei leia. Samuti ei paku Oti käsitlus üldistusi Eesti lähiajaloo, küüditamiste, repressioonide ega ka lääne või ida õpikute kohta. Autor on kasutanud sekundaarset kirjandust, mille valik ei ole iseenesest halb, kuid teiste kirjutatut ei ole kriitiliselt analüüsitud ega loetut tõlgendatud. 1941. aasta küüditamisele viitav pealkiri eeldanuks sündmuse kirjeldust ja analüüsimist, kuid raamatu autor käsitleb deporteerimist ainult  mõne reaga, mis mõistagi ei võimalda selgitada sündmuse tausta, põhjusi ja tagajärgi. Mulle näib, et probleemid selle raamatu koostamisel on saanud alguse juba uurimisülesande püstitamisel. Püstitatud eesmärk uurida, kuidas on Rootsi ja Norra ajalooõpikutes käsitletud 1941. aasta küüditamist Eestis, ei ole tulemust arvestades proportsionaalne. Valinud välja aastatest 1950–2000 iga dekaadi kohta kaks õpikut mõlemast riigist ehk kokku  20, oli tulemus järgmine: ainult ühes 1968. aastal ilmunud ajalooõpikus on kirjeldatud 1941. aasta küüditamist (Nordell, Gustavson & Johanson, Historia för gymnasiet åk 3”, eesti keeles „Ajalugu gümnaasiumile. 3. kursus).

Kuidas seda siis on kirjeldatud? Õpiku autorite väitel küüditati esimesel okupatsiooniaastal 6000 eestlast. Veel on selles õpikus puudutatud 1949. aasta küüditamist. „Siberi sunnitöölaagritesse”  olevat küüditatud umbes 50 000 talunikku. Samuti on seal kirjeldatud põllumajanduse kollektiviseerimise venimist, mida peetakse üheks küüditamisaktsiooni põhjuseks. Ott ei ole pidanud vajalikuks seda väärtuslikku informatsiooni analüüsida. Ta möönab ainult seda, et Rootsi õpikute narratiiv ei kirjelda Rootsi ja Eesti ühiseid huvisid 1941. aastal ning et küüditamised Eestis aastatel 1941–1949 on osa Rootsi ajaloost. Ta märgib, et sajanditepikkused suhted Rootsi ja Eesti vahel eeldanuks rootslaste huvi Eesti saatuse vastu Teises maailmasõjas ja see pidanuks kajastuma ka ajalooõpikutes. Ta oletab, et küüditamise fakti väljajätmine võis olla tingitud Eesti väiksusest, Rootsi välispoliitikast ja sellest, et Balti riike nähti NSV Liidu osana. Ma arvan, et need seletused on õiged, aga mitte piisavad. Esiteks tulnuks Rootsi ja Eesti „ühiste huvide” eelduse asemel keskenduda õpikule,  kus küüditamise fakt esineb. Ilmselt huvitaks nii eesti lugejat kui rootslasi, miks on kirjeldatud 1968. aasta õpikus küüditamisi sedavõrd detailselt, kuigi ülejäänud üheksateistkümnes Skandinaavia ajalooõpikus ei kirjeldata küüditamisi, repressioone ega vägivalda ei eestlaste ega Balti riikide elanike vastu üldse. Kas selle erandi põhjuseks võis olla eesti põgenike lobby või mõne autori isiklik suhe Eestiga? Milline oli sel ajal Rootsi sise- või välispoliitika? Kui detailselt  teati sel ajal Rootsi ühiskonnas Balti riikide deportatsioonidest? Kust said õpiku autorid küüditatute arvu? Jne, jne. Mis oleks raamatu autorit pidanud kindlasti huvitama tulemuste analüüsimise ja tõlgendamise faasis? Raamatu fundamentaalseks probleemiks võinuks saada, kas, miks ja kuidas peaks Eestis toimunud küüditamisi kirjeldama Skandinaavia õpikutes?

Kõikide ajaloofaktide esitamisel, eriti veel  kooliõpikutes, tuleb teha paratamatult valik, nende tähenduse alusel. Seepärast tuleb jätta osa kõrvale. Pealegi on õpikud pahatihti niigi ülekoormatud sündmuste ja kõikvõimalike aastaarvude ja kuupäevadega. 1941. aasta küüditamine on mõistagi enesestmõistetav Eesti õpikutes, aga kindlasti mitte kaugemal. Samuti nagu Eestiski pannakse ka Rootsis või Norras suurimat rõhku oma riigi ja rahva ajaloo õppimisele. Loobuda ei või ka maailma  ajaloo ning seda mõjutanud sündmuste ja protsesside õpetamisest ning, tahame või ei taha, ka suurriikide ajaloost. Need on vajalikud õpilase individuaalse ajalootunnetuse kujunemiseks. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et kooliprogrammis ei peaks õpetama geograafiliselt lähiriikide ajalugu, aga kusagile tuleb tõmmata piir. Mis puudutab Eesti XX sajandi ajaloo kajastamist, siis ei saa Rootsi ja ka Norra õpikutele midagi ette heita. Oti koostatud  õpikute refereeringutest nähtub, et Skandinaavia õpikutes peatutakse Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumisel, samuti nende iseseisvumise kaotamisel ja taasiseseisvumisel. Vaevalt tehakse seda geograafiliselt kaugemates piirkondades. Minu meelest on väärtus ka see, et Skandinaavia riikides käsitletakse Eesti lähiajalugu meile vastuvõetavas kontekstis, sest XX sajandi ajalugu ei ole Eestil ja Skandinaavia riikidel ühine.  Kuidas peaks siis käsitlema Eestis toimunud küüditamisi?

Riikluse järjepidevuse huvides tuleb lugeda küüditamised osaks Eesti riigi ajaloost. Aga kõrvaltvaatajale näivad küüditamised osana NSV Liidu või minugi pärast Venemaa ajaloost. Tahame me või ei taha, aga Eesti oli osa NSV Liidust ning stalinlik režiim rakendas siin enam-vähem samasid mängureegleid kui mujal. Seetõttu ei saa me eeldada, et välismaa kooliõpiku mahus tehtaks stalinistlikele  repressioonidele erand ning seda käsitletaks põhjalikumalt või hoopistükkis eraldi kontekstis. Nagu ka Ott sedastab, on Skandinaavia maadel üheks probleemiks hitlerlike kuritegude põhjalikum kirjeldamine ja otsustavam hukkamõist ning samal ajal pööratakse vähem tähelepanu NSV Liidus juhtunule. Ott viitab ka ise kaudselt sellele probleemile, konstateerides, et Rootsi õpetajad küsivad kommunismi käsitlevate õpikute järele, sest Rootsis ilmub  selle kohta vähe. Seetõttu arvan ma, et 1941. aasta küüditamise fakti asemel on hoopis olulisem lääne õpikutes seletada kommunistlike kuritegude põhjusi ja tagajärgi. Tänapäeva maailmas võib loota sellelegi, et asjast huvitatu leiab Eesti küüditamised üles ka Internetist ja seda nii Eestis kui mujal.

Raamatu arvustuses tuleks peatuda ka Oti tehtud intervjuudel küüditamise või repressioonidega seotud inimestega, ülevaatel Eesti  ajaloost okupatsioonide perioodil ja massiküüditamiste kronoloogilisel loendil. Raamatu autor oli intervjueerinud Mart-Olev Niklust, Hillar Kingustet, Arnold Merit ja Heino Noort. Intervjuu Meriga tehti 2008. aastal ning käsitleb 1949. aasta küüditamist. Kuna Arnold Meri seisukohad on niigi üldtuntud, ei maksa sellel pikemalt peatuda. Märksa huvitavamad on intervjuud Nikluse ja Kingustega, keda raamatu autor käsitleb  informaatoritena, kes peaksid täitma „lünkasid” küüditamiste kirjeldamisel ja täiendama küüditamise „suurt” narratiivi oma väikese looga. Ott kirjutab: „Tähtis osa minu tööst oli informaatorite valik. Valisin välja kaks informaatorit, kes isiklikult mäletasid Eestis toimunud küüditamisi ja võisid repressioone kirjeldada” (lk 37). Selgub, et kumbki „informaator” ei olnud küüditatu. Niklus oli 1941. aastal kuueaastane, Kinguste paarkümmend  aastat vanem ja arreteeriti 1951. aastal metsavennana. Mida siis informaatorid on vastanud. Mõlemale on esitatud järgmine küsimus: kas mäletad isiklikult 1941. ja 1949. aasta küüditamisi? Tsiteerin siinkohal Nikluse vastust: „Jah mäletan meie perekonnatuttavaid, kes ära viidi. Maju pommitati ja põletati. Meie perekond läks peitu ja me pääsesime” (lk 44). Minu andmetel ei toimunud küüditamiste ajal pommitamisi ega ulatuslikke põletamisi.

Kinguste  kirjeldab oma mälestusi 1941. aastast, kui ta olevat viinud Jõgeva raudteejaama küüditatud töökaaslasele riideid ja toitu. Ott on esile tõstnud Kinguste kirjeldust, kuidas inimesi hoiti jaamas kaubarongis nädal aega kinni ning et paljud vanad ja haiged, aga ka naised ja lapsed surid reisi ajal (lk 40). Kuna Kingustet ennast ei küüditatud, siis minu arvates ei saa tema informatsiooni pidada usaldusväärseks, kuna olemasolevad andmed ei kinnita, et väljasaadetuid  oleks jaamades nii pikalt hoitud. Raamatu autor seevastu ei ole intervjuudes lausutut kriitiliselt kommenteerinud ega üritanud eristada tõde väärast. Ta usaldab oma „informaatoreid” jäägitult ning on kujundanud nende vastuste põhjal oma teadmised. Ta kirjeldab oma meetodit järgmiselt (kirjaviis muutmata): „Oma vestluses informaatoritega kujundasin koos nendega teadmise. Nägin, et nad tundsid end kaastöötajatena ja adusid  vestluse käigus nn uue teadmise teket. Need oli niisiis tõelised interwiews – midagi kahe nägemuse vahel toimuvat” (lk 38). Siia võib lisada veel samal leheküljel kirjutatu: „Mulle oli tähtis näha, kuidas sündmustest jutustamisel kujunesid informaatorite seisukohad”. Oti meetodi kirjeldus jääb minule arusaamatuks, kas Niklus ja Kinguste tundsid ennast küüditajatena (kaastöötajatena, nagu Ott väidab) või on probleem sobimatus sõnastuses. 

Raamatu sissejuhatus, mis peaks lugejale andma orientiirid uurimuse mõistmiseks, kubiseb vigadest, küsitavustest ja asjatundmatutest hinnangutest. Nimetan ainult mõned äpardused. Leheküljel 10 kirjutab Ott, et Eesti oli 1939. aastaks jõudnud oma naabritega sõlmida terve rea rahulepinguid! Samuti väidab Ott samal leheküljel, et Päts surus põlvili nii vapside liikumise kui ka lämmatas kommunistliku mässu (1924. aasta putši ajal ei olnud  Päts valitsuse liige – O. L). Samal leheküljel väidab autor, et võim Eestis arenes vahetult enne Teist maailmasõda autoritaarses suunas, aga seejärel vaidleb endale vastu ja kirjutab: „On ju ajalooliselt tõendatud, et Eestit valitses just aastatel 1938-39 demokraatlik valitsus. Sel ajal saavutas president võitluses nii fašismi kui ka kommunismiga võidu ja neil kahel aastal tegutses taas rahva valitud riigikogu” (lk 116). 1941. aasta küüditamise alguse paigutab Ott  juba 10. juunile (lk 13) ning desinformeerib lugejat 1949. aasta küüditamisega, väites, et märtsiküüditamisest pääsenuid saadeti välja kuni 1956. aastani (lk 18). Arusaamatuks jääb Oti mõttekäik Nõukogude massiküüditamise kronoloogilise loendi koostamisel (lk 248–252). Loetelu algab 1934. aastaga, mil Stalin olevat alustanud plaanipäraste puhastusaktsioonidega. Sealt leiab küll juuniküüditamise Balti riikides 1941. aastal,  aga mitte 1949. aasta küüditamist. Võib-olla oleks võinud kronoloogiline loend olla siiski olemata, sest autori väitel küüditati 1941. aastal „Kaug-Itta umbes 39 395 inimest – eestlasi, lätlasi, leedulasi, kuid ka poolakaid, soomlasi ja sakslasi”. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et küüditatute peamised sihtkohad Kirovi ja Tomski oblast ei asu geograafiliselt Kaug-Idas ning küüditatute arvu Balti riikides hinnatakse 45 000 ringis. Ent ainuüksi poolakate  lisandumisel ulatub see arv sadadesse tuhandetesse. Hoolimata sellest, et loendist puuduvad deporteerimised NSV Liidus pärast 1944. aastat, leiab loendist näiteks järgmised faktid: „Mai 1950 – Kaukaasia rahvuskangelase Shamyli häbimärgistamine; 17. mai 1955 – Eksiilis tšetšeenide esimene ümbernimetamine; jaanuar 1956 – Esimesed Shamyli rehabiliteerimise katsed”. Kuidas need sündmused puudutavad massiküüditamisi teab ilmselt  Ott või oleks õigem öelda, et ka tema ei tea.

Igatahes lõpeb see loetelu 1. VII – 5. VIII 1969 toimunud Taškendi kohtuprotsessiga. Autorile omaselt puudub ka selle fakti juures selgitus. Seetõttu pean lugejale selgitama, et Taškendi kohtuprotsess ei olnud seotud küüditamisega, vaid juba 1940. aastate keskel Kesk-Aasiasse küüditatud krimmi tatarlastest teisitimõtlejatega vastu, kes olid väidetavalt laimanud oma kodumaad NSV Liitu. Protsess oli ajendatud  NSV Liidu juhtkonnale äärmiselt ebameeldival ajal 1968. aastal toimunud tatarlaste demonstratsioonist Moskvas, kuna see oli toimunud ühe rahvusvahelise ürituse ajal. Kokkuvõttes soovin ma seda, et Oti raamat ei jõuaks Eesti ega Rootsi koolidesse. Vaatamata selle raamatu madalale kvaliteedile, tahtnuksin ma autori vastu üles näidata suuremat respekti, sest raamatu kokkukirjutamisel on nähtud ikkagi omajagu vaeva. Ent Otti iseloomustab  lisaks puudulikele teadmistele ka täiesti ebaadekvaatne enesehinnang. Tsiteerin jälle autorit: „Ma tundsin juba enne uurimistöö algust hästi Eesti ajalugu. Peagi aga ilmnes, et mul polnud kuigivõrd aimu, kui vähe Rootsi õpikutes Eesti sündmustest jutustatakse. Nüüd on muu uudishimu saanud uut õhutust ja olen valmis jätkama seoste uurimist, et jõuda selgusele, millised jõud nüüdisaja tähtsate õpikutekstide koostamist mõjutavad” (lk 207).  Oma edasises uurimistöös on Olev Ott lubanud vaatluse alla võtta Eesti sõjajärgsed ajalooõpikud, et otsida neist kirjeldusi küüditamiste kohta Eestis. Jääb üksnes loota, et autori teadmised Eesti ajaloost on vahepeal täienenud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht