Diskursus ja Tammsaare. Seosed ja katkestused

Raili Marling

Mirjam Hinrikus, Dekandentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus. Tartu ülikool, 2011. Eesti kirjandusuuringud, nagu igasugune teadusvaldkond, vajab uusi vaatenurki ja aastakümneid kesksena püsinud positivistliku-biografistliku lähenemise kõrvale on tänaseks tekkinud teisi huvitavaid võimalusi. Need ei ole ilmtingimata positivistliku uurimistöö lammutamisele suunatud, vaid pigem katse sellega dialoogi astudes kirjandust mitmetahulisemalt mõtestada. Uute vaatenurkade avamine on eriti oluline väikekultuuris, kus keelerääkijate väike ring piirab paratamatult kirjutajate ja seega ka vaatenurkade arvu. Seda vajalikum on uued suunad dialoogi kaasata ja katsetada nende sobivust meie kultuurikonteksti. On ju meie kultuur piisavalt rikas, et see kriitiliste perspektiivide paljusus välja kanda. Vaatenurkade paljususe ja kooseksisteerimise näiteks on kas või see, et ühe aasta sees, kolmekuuse vahega, kaitsti kaks väga eripalgelist tööd A. H. Tammsaare kohta: Mirjam Hinrikuse „Dekandentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus” (Tartu ülikool, 2011) ja Maarja Vaino „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus” (Tallinna ülikool, 2011). Keskendun käesolevas Hinrikuse tööle, mis esindab Eestis vähe levinud, kuid mujal maailmas juba peaaegu peavoolusuunaks kujunenud diskursiivset kultuuriuurimuslikku kirjandusanalüüsi. Kultuuri- ja mälu-uurimuslikku nurka on kasutanud nõtkelt Eneken Laanes doktoritöös „Lepitamatud dialoogid” (2009), keskendudes Jaan Krossi, Ene Mihkelsoni ja Emil Tode tööde analüüsile. Kuigi Hinrikus otseselt Laanese tööle ei viita, lähtub ka see kultuuriuurimuslikust vaatenurgast, näidates elavalt diskursiivse lähenemise viljakust eesti kirjanduse tõlgendamisel.

„Diskursus” on sõna, mida on moekas möödaminnes kasutada ja mida paljud uurijad sellise pinnapealse kasutuse tulemusena peavadki pelgaks moenähtuseks, kuigi Michel Foucault on üks vähestest XX sajandi tippteoreetikutest, kelle tööga saab eesti keeles suhteliselt representatiivselt tutvuda. Diskursiivse lähenemise süstemaatiline ja selgelt argumenteeritud rakendus nagu Hinrikuse töö põhjalik sissejuhatus näitavad, et foucault’liku analüüsi tuumakas rakendamine pole mitte ainult võimalik, vaid ka viljakas.

Hinrikus lahkab kahte konkreetset diskursust Tammsaare loomingus, dekandentsi ja soodiskursusi kui modernsusekogemuse pingete väljendust. Ta uurib tekste nende loomiskontekstis, dialoogis oma ajastul levinud ideestikuga. Sellise lähenemise tugevuseks on vastuolude olemasolu möönmine ühe autori ideedes ja kirjatöös, mitte katse triikida need vooluloolise lähenemise toel ühtseks ja lineaarseks. Kuigi autori selge vooluloolisus võib olla kirjandusõpikus kergesti edasiantav, käib sellega alati kaasas teatav redutseerimine ja üldistamine. Foucault’lik lähenemine ei karda vastuolulisust ja pingeid. Näeme näiteks Hinrikuse analüüsi abil, kuidas Tammsaare on modernsuskogemusega silmitsi seistes mitmetes küsimustes vastandlikel seisukohtadel (nt linnastumisega kaasnev „närvilikkus”, aja kiirenemine jne).

Foucault ise ei ole pakkunud välja konkreetset metoodilist „piparkoogivormi”, mida saab lihtsalt materjalile vajutada – tegu on tööriistakastiga, mille sisu tuleb ise mugandada. Hinrikus on Foucault’ diskursusest teinud tegusa analüüsivahendi, rakendades seda nii mikrotasandil (konkreetsete taaskorduvate dekadentsiga seostuvate fraaside identifitseerimisel) kui ka makrotasandil, laiema praktikana, mis vormib objekte, millest ta räägib. Vaadeldes diskursusi, mis liiguvad Tammsaare tekstides, ja seda, millistes funktsioonides ja millistes dialoogides need esinevad, näitab ta, kuidas dekandents ja sellega haagitud soodiskursused toimivad ka Eestis kriisidiskursustena.

Samas ei ole Hinrikus Foucault’ pagasi orjalik kasutaja. Näiteks, kuigi ta möönab foucault’liku autorikäsitluse valiidsust, toob ta oma töösse ka biografistliku uurimuse, näidates, kuidas Tammsaare lugemus toetas tema tööde aluseks olnud diskursustepõimingu väljakujunemist. Erinevalt mõnedest teoorialembestest autoritest ei unusta Hinrikus kirjandusuuringute peamist objekti, kirjanduslikku teksti.

Hinrikuse Tammsaare pole nivelleeritud, vaid vastuoluline ja huvitav loovisiksus. Seda on näiteks elavalt näha Tammsaare sookäsitluse analüüsis. Kuigi sageli on Tammsaaret loetud mehekeskse essentsialistliku sooideoloogia kandjana, näitab Hinrikus, et Tammsaare avaldas oma publitsistikas naiste emantsipatsiooni toetavaid seisukohavõtte. Loomingulise ja publitsistliku mina vahel on selge pinge: kui publitsist näeb naiste emantsipatsiooni modernsuse lahutamatu osana, siis kirjanik toob ängi soosuhete nihete üle oma modernsuse pingetest kantud loomingu keskpaika. Sealgi aga pole naiselikule antav hinnang ühene ega taandatav otseselt misogüünsete mõtlejate nagu Otto Weiniger tööle. Tammsaare teosed avavad meile küll essentsialistliku ja binaarsele vastandusele üles ehitatud, kuid siiski mitmevalentse, sookäsitluse, mille vastuolud osutavad moderniseerumisega kaasas käinud hirmudele (nt mehe kaugenemine loodusest, tsivilisatsioon kui feminiseeriv jõud jne).

Hinrikuse analüüsist koorubki välja huvitav alguspunkt mehelikkuse diskursuste analüüsiks. Sageli keskenduvad soolistatud kirjandusvõi kultuurianalüüsid naistele ja selle üheks soovimatuks tulemuseks on jätkuv arusaam, et naine on sooline, mees aga soovaba olend, lihtsalt inimene. Hinrikus näitab elavalt, kuidas Tammsaare modernsuskogemus on mehelikustatud ja loodetavasti kasvab selle uurimuse pealt välja sooteadlik lähenemine mehelikkuse representeerimisele eesti kirjanduses.

Hinrikus ei väldi vastuolusid. Tema huviks on lõhkuda stereotüüpset lähenemist dekandentsile. Ta näitab, et modernsusajastu katkestuse tingimustes olid dekandents ja soodiskursused näide struktuuridest, mis liikusid Euroopa intellektuaalsest keskkonnast Eesti omasse ja aitasid, kodustatud vormis, meie oma ärkavat modernsuskogemust ning sellega kaasnevaid pingeid ja hirme mõtestada. Diskursiivne lähenemine annab sellele väitele empiirilise kandepinna.

Meetodipluralism on eesti kirjanduse uurimisse värsket verd toov nähtus. Isegi kui me nendega nõus pole, aitavad uued süstemaatilised vaatenurgad meil oma väljakujunenud lähenemised uuesti läbi mõelda. Hinrikuse töö esitab sellise väljakutse eesti uurijatele ja loodetavasti leidub talle avatud dialoogipartnereid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht