Diogenese latern: Kõige triviaalsemalt

Ilmar Vene

On tekkinud olendid, kelle seisund masina juurde kuuluva osana rahuldab neid täielikult. Mõtlemapanevalt mõjub enesekindlus, millega ?Nõiavasaras? (?Malleus maleficarum?) üha uuesti korratakse: vaimne vägi on looduslikust jõust määratult üle; mõtlemapanevalt sellepärast, et tegelikult ju väitjatel, kui teadmiste praeguselt tasandilt tagasi vaadata, polnud ühtki tõendit, millega oma väidet mõjusamalt näitlikustada. Õige ilmetult mõjuvad konkreetsed näited, millega kaugminevikus on püütud tõestada vaimsete jõudude üleolekut ainelistest; neid kõiki tohib võrrelda lookesega, mis tahab teha selgeks, kui hõlpsalt oleks Thales võinud rikastuda. Müütiline suurmees, kelle nimega tavatsetakse alustada Kreeka filosoofia ajalugu, olevat (tänu oma astronoomia-alastele teadmistele) külluslikku saaki ette näinud ja kõik õlipressid endale rentinud, et neid siis tungiva tarviduse kätte jõudes suure vaheltkasuga loovutada. Näete siis! Soovi korral oleks Thalesest peagi rikas mees saanud, kuid tõelise targana ta nii madalaist asjust ei hoolinud.

Jätame selle kehtima ja piirdume täienduse korras vaid küsimusega: mismoodi tuleb siin ilmsiks vaimse jõu üleolek? Paremal juhul on tegemist seaduse piires püsiva pettusega. Thales käitunuks kõlbelisemalt, kui ta oleks andnud kõigile kodanikele teada, et tulemas on külluslik saak, kuid väiklase omakasu ajel anastas ta tunduva osa ühisest rikkusest. Teeme sammukese allapoole ja meie ette ilmub juba majaomanik Cicero traktaadist, kes ehitise defektidest teadlikuna jättis need saladuseks, et ostjalt kõrgemat hinda saada. Kus on siin vaimne vägi? Saame vaid veenduda, et tollalgi oldi tuttav infoajastu põhitarkusega: teadjale kuulub teadmatuses püsija suhtes eelisseisund. Aga seda ?Nõiavasara? autorid, kui nad vaimse jõu kuulutasid tugevamaks, ei pidanud üldse silmas: nemad rääkisid jõududest, mille avaldumisi saab näha ja omavahel võrrelda. Deemon on inimesest palju-palju tugevam ?looduslikult?, s. t kehaliselt, kuid vaga inimest, eriti kui too on rakendanud sakraalseid kaitsevahendeid (näiteks ristimärki), ta ei suuda niisama hõlpsalt kahjustada. Öeldakse koguni, et ?looduslikult? on kurat üle kõrghierarhia ingleist, kuigi on väga raske mõista, mida saaks ?looduslik? tähendada puhtvaimsete olevuste puhul. Ka keskajal hooliti eelkõige jõuallikaist, mida saab silmaga näha ja käega katsuda. Erinevuseks oli vaid, et jõudu nähti vaimsusest pärinevana. Inimese iga liigutus oli lõppkokkuvõttes lähtunud tema hingest, keha polnud enamat kui hingele allutatud vahend. Ja kuna iga tegu näitas hinge, siis seda ka hinnati kõige hingede seisukohalt. Vaimsus kehtis liikuva tohuvabohu endastmõistetava ainuallikana ja nii ei kerkinud üldse küsimust, mismoodi paneb vaim keha liikuma. Teati ka küsimata, et tegemist on jumalikku päritolu saladusega. Nagu hing pani liikuma inimese keha, nii liikusid taevakehad vaimsete jõudude sunnile alludes.

Niisiis toimib vaim määravana. Mis aga kõige täheldusväärsem: seda tarkust on tunnistatud üldiselt kogu inimsoo arengu vältel. Karjala laulikud, kelle loomingu Lönnrot koondas ?Kalevalaks?, ei hoolinud kuigivõrd metafüüsika peensustest, kuid selles, et sõnas sisalduvat väge tuleb pidada toimivaimaks, nad ei kahelnud. Tohib seega arvata: kloostritargad tundsid vaimus ära suurima jõu, kuna nad selles olid kindlad juba enne mõttetööle asumist. Siin ilmub meie ette arengu üldisim ajendaja: üksmeelselt ollakse arvamisel, et kõike suunavaks tuleb pidada vaimu või hinge, kuid neid viimasena nimetatuid pole keegi kogenud nõnda vahetult, et oma kogemusega täielikult rahulduda. Ja seepärast on kordunud üha uuesti: kõigepealt mõtleja kuulutab, et Jumal on talle lähemal kui ta ise, kõnelemata siis juba kaugemale jäävast välismaailmast, kuid pärast kuulutamist pühendutakse taas Jumala olemasolu tõestamisele.

Ilmselt nood kokkuvõtlikud tõdemused ei rahuldanud täielikult. Ei aidanud isegi tõdede sakraliseerimine ja üleinimlikuks kuulutamine; ikka jälle ilmus iseteadjaid, kes võtsid endile õiguse olla seisukohal, et käsusõnaks koondatud juhis ei kätke kogu vaimsust. Vaidlused selle üle, mis sõnades sisaldub ja mida nendes pole, on andnud põhisisu kogu mõtteloole.

Alles teaduse ajastu, mis näeb oma peasihti sõnalise mõtlemise asendamises arvulisusele toetuva mõtlemisega, annab mõttetööle teistsuguse ilme. Erinevus tundub nõnda oluline, et seda võiks selgitada isegi kõige triviaalsemalt, see tähendab üldtuntud käibeütluste toel. Kuidas on kujunenud, et mõnda käibesõna oleme hakanud pidama iseäranis paljuütlevaks? Näiteks piibellikku ?kirjatäht surmab, vaim teeb elusaks?? Esmapilgul näib tegemist olevat tavalise belletrismiga. Ja lähemal peatumisel muutub me suhtumine veelgi vaoshoitumaks. Sest kirjatäht pole muud kui vaimse sisu koondtähis. Kuidas siis neid kaht, kirjatähte ja vaimu, oleks üldse võimalik teineteisele vastandada? Pealegi nii järsul, teineteist eitaval kujul? Küsimus läheb lihtsamaks, kui oleme mõistnud, et jutt käib igasuguste vaimsete tähiste ebapiisavusest. Tegelik vaim on mõõdetamatult avar ja seepärast tuleb koondtähistes näha vaid tinglikkust, mida rakendatakse parema puudusel. Kitsuke on inimene, öeldakse meile, kui ta suudab arvestada vaid vormeliks surutud ahtust; tõeliselt elatakse alles siis, kui endas kantakse kogu avarust, millest vormel on välja kasvanud.

Samalaadseid näiteid pakub ka pühadele kirjadele allutamatu paganlus; näiteks Rooma õigusega seostuvat käibesõna summa ius summa iniuria (ülim õigus tähendab ülimat ebaõiglust) saaks võtta ennist vaadeldu piibelliku juhise ilmaliku vastena. Roomlased teadsid, et iga õigusalane juhtum seostub paljude erilaadiliste asjaoludega ja neid kõiki tuli otsuse langetamisel jõudumööda arvestada. Seadus pole ju muud kui elutu vormel; kõik sõltub sellest, missuguse elusa sisu me sellele anname.

Elu seostub esmajoones liikumisega, piiride mittetunnistamisega; mõtlemisel seevastu, kui püütakse arvestatava tulemuse poole, tuleb alustada mõistete piiritlemisest. Tõsiasi oli teada juba Aristotelesele, kelle tarkusest on kõik õpilased püüdnud juhinduda. See, kuidas Aebelard teeb arutledes pisipause, et peatuda ladina sõnade erinevail tähendusil, mõjub lausa liigutavalt; ta ju nii kangesti tahtis jõuda tõeni, et selle nimel ei tohtinud ära põlata ühtki pisiasja. Paraku selgus üha uuesti, et kõigi pisiasjade arvestamine, sõnade erinevad tähendused kaasa arvatud, pole inimmõistusele jõukohane. Ja seepärast pidi iidne nõue korduma üha uuesti. Ka XVIII sajandil, kui Aristotelesest enam ei hoolitud, Aebalard?ist sootuks kõnelemata, hüüab arutlusega kimbatusse jäänud Helvetius: puhkudel nagu käesolev tuleb kõigepealt defineerida mõisted ja alles siis saab jõuda õigete järeldusteni.

Saavutused jäid seega ebarahuldavaks, aga see ei tähenda, et püüdlus oleks eales lakanud. Ja mida kaugemale püüdmistega jõuti, seda selgemaks sai, et tõeliselt usaldusväärse piiritluse võimaldab alles arvulisus. Sest kuidas sõnu ka täpsustada, ikka jälle selgub, et piiritlus vajab omakorda täpsustusi. Nõnda siis XIX sajandil, vastukaaluks puhta mõtte jõust sündinud tulevikuühiskonna projektidele, ilmub sotsioloogia: esimene katse allutada matemaatikale inimühiskond, mida varem oli tavatsetud korraldada valdavalt sõnalise mõtlemise toel. Ja järgmisel aastasajal algab viimane vaatus: sihti hakatakse nägema inimkeele taandamises matemaatikale. Praegu oleme juba niikaugel, et tuntud küberneetik, kelle raamatus kuulutatakse ette inimese peatset lähendumist robotile, võib täie tõsidusega küsida: kas tunded on üldse olemas? Asi pole üldsegi teeseldud lihtsameelsuses, mida meile pakutakse sihilikult, et saaksime hea võimaluse näidata oma teravmeelsust; tunnete olemasolu vaidlustades esineb küberneetik nii-öelda professionaalina, kes teab juba ette, et tunnetega, sõnastamatuseni ebamäärase vaimsusega, ei suuda masinalikuks ülendatud tulevikuvaim midagi peale hakata. Masinale nimelt meeldib vormellik ja kirjatäheline vaim. Vaimuilming kuulub tulevikule seda rohkem, mida kergemini ja mida täielikumalt saab selle allutada matemaatikale.

Niisiis näib saabuvat ajajärk, mille eest ulmekirjanikud on korduvalt hoiatanud: kõrgelt arenenud tehnoloogiaga ühiskonnas tegutsevad olendid, kes on oma inimliku palge minetanud ega hooli kõigest masinavälisest kuigivõrd. Nad ju teavad, et masinata poleks neil mingit tähendust ja nende seisund masina juurde kuuluva osana rahuldab neid täielikult. Hüvasti armastus ja sõprus! Kogu see tunnete sõnastamatu valdkond, mida varasematel aegadel tavatseti seostada inimülese jumalikkusega! On ainult üks tõeline väärtus, kuulutas A. de Saint-Exupéry, inimestevahelised suhted! Talle ei tulnud pähegi, et inimkeele ebamäärasuse tõttu saab seda ilusat idealismi mõista ka elulähedasemas tähenduses. Loomulikult tohib inimestevahelisi suhteid ainuväärtuseks pidada; kogu meie käekäigu määrab ju see, missugused suhted on meil teiste inimestega. Saint-Exupéry sentents käibib seega kaheti: kõigepealt ilutsev-romantilises ja siis veel teises, irooniliselt eemaletõukavas tähenduses. Seda laadi ebamäärasused peaksid tulevases ühiskonnas kaduma. On masin inimestevaheliste suhete reglementeerimise enda peale võtnud, siis ilutsemisest või irooniast enam ei hoolita.

See kõik kõlab parasjagu humoristlikult, aga tõsimeeli võetav külg ei saa seeläbi olematuks. Mille alusel õieti arvame, et masin kaotab ära ainult jumalikkusega seostuva inimlikkuse? On ju veel ka teistsugust elustavat vaimu, mis samuti ei taha kirjatähe kammitsevaisse klambreisse ära mahtuda. Mille vastu ?Nõiavasara? autorid siis võitlesid? Eks ikka surmava kirjatähe vastu ja elustava vaimu poolt. Oli nii palju juhiseiks koondatud väärõpetusi, mis tungivalt vajasid õgvendamist. Koguni kõrgvaimulikest volinikud ise, kellest nõiahulluse ohjeldamiskampaania oli lähtunud, võisid mõnigi kord anda kahetsusväärselt väärastunud juhiseid. Nad võisid näiteks õpetada, et inimese moondamine loomaks ja looma muutumine inimeseks polevat võimalik. Aga üldsus ei lasknud end sellest häirida; teati ju arvutult tõendeid selle kohta, kuidas loomadeks muutunud inimesed olid kahju teinud. On lisamatagi selge, et ?Nõiavasara? autorid, kaitsetute hulkade vangutamatud kaitsjad, eelistasid üldsuse seisukohti. Paljudes muudes asjades oli vaimulikest ülemusil õigus, kuid Tõe teenimisel polnud alati võimalik kuuletuda nendelegi. ?Platon on mu sõber, aga veelgi suuremaks sõbraks tuleb pidada Tõde.?

Võib-olla saadakse arvude ülemvalitsuse all seda sorti problemaatikast üle. Arvule on täiesti ükskõik, kas me eelistame Platonit või hoopis mingit Tõde.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht