Digiinfo pikaajalise säilitamise perspektiiv on udune

Sirp

Rahvusarhiiv tähistab tuleval nädalal 90. aastapäeva. Intervjuu riigiarhivaar Priit Pirskoga.      Olaf Mertelsmann: Milline on Eesti arhiivinduse suurim saavutus ja suurim katastroof? Tänapäeval arhiivitöö vankumatu alusprintsiibina  püsiva päritolu- ehk provenientsiprintsiibi omaksvõtt ei olnud XX sajandi esimestel kümnenditel ainuvõimalik otsus. Selleni jõudmiseks pidid esimesed eestlastest arhivaarid evima julgust ja väga head ülevaadet moodsast arhiivindusest. Meie 1935. aasta arhiiviseadus oli Läänemere regioonis haruldus. Soome esimene arhiiviseadus pärineb 1939. aastast, Rootsi oma 1950. aastatest. Läti ja Leedu sõjaeelseil aastail arhiivindust seaduse tasemel reguleerida ei jõudnudki. Nõukogude Liidus mäletatavasti arhiiviseadust ei olnud. Sovetiseerimise algusaastail muudeti kodumaine arhiivindus repressiivorganite tööriistaks ja algas sõjaeelse arhivaaride kaadri järkjärguline väljavahetamine. See on kindlasti Eesti arhiivinduse süngeim periood, mis vältas aastast 1940 kuni 1950. aastate keskpaigani.    

Piret Lotman: Olete tõdenud, et 1990. aastatel teadvustasid inimesed arhiivide olemasolu, kuid tõelist läbimurret arhiivi olemuse mõistmisel ei tulnud. Kas nüüd on see juhtunud?

Viimasel kümnendil on väljutud nõukogudeaegsest  meeleseisundist, kui peeti, osalt õigustatult, arhiivi julgeolekuorganite käepikenduseks, kurjaks poolsuletud ametiasutuseks. Nädalavahetusiti viibib meie virtuaalses uurimissaalis pidevalt paarisaja uurija ringis. Tuhanded inimesed on meie püsikliendid ja sellest tulenevalt on arhiiviteema ühiskonnas paremini teada kui kunagi varem.       

Linda Kaljundi: Levinud on kujutelm muuseumidest ja arhiividest kui mälu reservuaaridest, kus passiivselt talletatakse dokumente, lugusid, artefakte. See aga jätab varju arhiivi rolli mälu aktiivse tootjana. Arhiivinduskauge inimene ei pruugi teadagi, et suure osa arhivaaride igapäevasest  tööst moodustab otsustamine selle üle, milline osa arhiivi jõudnud materjalist tuleb hävitada. See määrab, mida tulevikus saab ülepea uurida. Valikut reguleerivad mõistagi mitmed seadused ja määrused, ent kas on võimalik sõnastada Eesti arhiivide tänased prioriteedid?

Otsustamine, millised dokumendid säilitada ja millised lubada hävitada on arhivaari elukutse tuumülesanne. Seda pädevust ei anta demokraatiariikides  kellelegi, et välistada võimalikud poliitilised kallutused. Alles tuleb hoida teave, mida kodanikud vajavad oma õiguste ja kohustuste tõendamisel. Teine igavikulisem siht on selle kindlustamine, et järgnevad põlvkonnad saaksid arhiivile toetudes võimaluse mõtestada minevikku, sellest õppida ja ajalugu nii akadeemilises kui lõõgastuslikus tähenduses nautida. Meil tuleb jätkata liikumist makrohindamise,  s.t asutuse ja selle ülesannete tähtsuse hindamise suunas. See on tähendanud loobumist üksikdokumentide sisuga tutvumisest, mis on dokumentide hulga kasvades olnud keeruline juba paarkümmend aastat. Rahvusarhiiv on üle minemas eelhindamisele. Tegu on põhimõttelise muutusega, võrreldes traditsioonilise lähenemisega hinnata dokumentide väärtust nende üleandmisel või seoses hävitamise lubamisega. Tooksin välja ka vajaduse  üle minna avaliku sektori formaaljuriidilisel funktsionaalsusel põhinevalt hindamiselt andmetekke-kesksele hindamisele. Tavapärase dokumendihalduse käigus tekib avalikus sektoris aina vähem kestva väärtusega infot. Olulisi otsustusprotsesse ei kajasta harjumuspärased allkirjastatud dokumendid, vaid info on hajunud poolformaalsesse meilivahetusse ja mujale varem tundmatutesse teabekäitlusvormidesse. Oma rolli mängib siin ka avaliku  teabe seaduses sätestatud läbipaistvuse üllas idee. Arhiivinduses on ammust ajast teada tõsiasi, et mida pikem on riigihalduses tekkinud dokumentide avalikustamise ooteaeg (tihti on see olnud 30 aastat), seda sisukamad on dokumendid. Paratamatult kipub isegi parima kvaliteediga ametnikkond mõtlema avaliku dokumendi vormistamisel sellele, kuidas üks või teine asjaolu järgmisel päeval meedias välja paistab. 

Viimasena osutan vajadusele senisest hoopis suuremat tähelepanu pöörata Eesti ühiskonna erinevate koosluste, nn minoriteetide ajaloo kajastumisele arhiivis. Kas või venekeelsete eluolu kajastavaid dokumente jõuab arhiivi ebaproportsionaalselt vähe. Sama kehtib ka muude vähemuste kohta, on need siis usulised, kultuurilised, seksuaalsed. Siin on rahvusarhiivil vaja lähenemist muuta.       

Kurmo Konsa: Eesti arhiivindust iseloomustab tihe seotus Tartu ülikooli ja ennekõike ajaloo erialaga. Tihti tundub, et ajaloolased  samastavad ajaloo allikatega. Kas see on alati hea?

Ajalooallikad, sh arhiividokumendid, annavad võimaluse ajaloosündmuste rekonstrueerimiseks, võimaluse nende tõlgendamiseks, aga ka võimaluse ajalooks üldse. Arhiivita ei eksisteeriks ajalugu, vähemasti mitte inimmeeltele tajutaval kombel. Siin tuleks võib-olla eristada „ajaloo” mõiste „mineviku” mõistest. Kui esimene on inimeste loodud kontseptsioon,  siis minevik on midagi sellist, mis on olemas objektiivse ilminguna. Muidugi ei saa ajalugu üks-üheselt samastada ajalooallikates öelduga, kuid just elukutselised ajaloolased selle põhitõe vastu enamasti ei eksi, küll on segadust hobiajalookirjanduses ja kirjutavas meedias.       

Veiko Berendsen: Arhiivinduses on juba mõnda aega räägitud, et käes on kogumisjärgne ajajärk. Arhivaari elukutse liigub lähemale dokumentide loomisele ning temast saab universaalne erioskustega mäluasutuse töötaja. Millisena näete teie elukutse tulevikku?

Arhivaari ei saa asendada infotehnoloogilise  pädevusega digitaalses dokumendihalduses. Muidu jäävad tänapäevast tulevastele põlvedele arutamiseks vaid infokillud, teaberäbalad ja säutsud, mitte tervikpilt ühiskonnast ja selle olulistest toimemehhanismidest.     

Kurmo Konsa: Rahvusarhiivi põhiülesandena  on nimetatud ühiskonna kirjaliku mälu säilitamist. Tegelikult säilitab arhiiv lihtsalt dokumente. Mälu ent tähendab info mõistmist ja ka kasutamist. Kas on teadvustatud, et arhiiv paneb rõhku info tõlgendamisele ja esitamisele ega tegele ainult passiivselt info säilitamisega, vaid ka aktiivselt selle info konstrueerimisega?

Arhiiviinfo kasutamise hõlbustamine, selle mõistmisele kaasaaitamine on alati olnud üks  meie tegevussuundi.     

Linda Kaljundi: Sageli arvatakse, et teadmist mineviku kohta on võimalik arhiivist kulbiga otse paberile üle kanda. Kas ja mil määral võiks olla rahvusarhiivi ülesanne tõsta teadlikkust, et ka arhiiviallikatel  põhinevad uurimused ei esita mitte teadmisi, vaid mineviku tõlgendusi?

Mistahes arhiivi mõte on tagada ühiskonna adekvaatsus, s.t enam-vähem tasakaalus arusaam konkreetse inimkoosluse minevikuasjust ning anda ühiskonnale teatud viitesüsteem selle kohta, kuidas otsustada tänasesse ja homsesse puutuvat. Ent ma ei salga, et arhiivi kuvandi kujundamisel ja inimeste ligimeelitamisel oleme pigem rõhutanud arhiiviallikates  sisalduva teadmise väärtust, kui nentinud selle teadmise kohatist relatiivsust.     

Olaf Mertelsmann: Kas on olemas oht, et isikuandmete kaitse raames hakatakse tulevikus piirama juurdepääsu lähiajaloo  dokumentidele?

Rahvusarhiiv ei ole loonud antud valdkonnas õigust ega ole saanud suurt ka õigusloomet mõjutada, vaid on valitsusasutusena kohustatud järgima riigikogus vastu võetud seadusi. Mina isiklikult ei ole seni kogenud katseid takistada akadeemiliste lähiajalooliste teadusuuringute läbiviimist Eestis ega usu seda sündivat tulevikuski.       

Kurmo Konsa: Derrida on rääkinud arhiivist kui võimuinstantsist. Arhiivid aitavad meiegi ühiskonda poliitilise kontrolli all hoida. Kuuleme ju ühtelugu, millised allikad on ajakirjanikele jälle kättesaamatuks muutunud …

Küsimus meedia juurdepääsust isikuandmetele  on debateeritav teema nii Eestis kui mujal Euroopas. Viimast tõsiasja me koduses sõneluses enamasti ei märka. Üldjoontes jaguneb sellele teemale lähenemine Euroopas kaheks: Eestis, Soomes ja Skandinaavia riikides võetakse arhiivis leiduvatele isikuandmetele juurdepääsu taotlemisel fookusesse taotleja põhjendus ja andmete hilisem kasutusviis. Teadusuuringute läbiviijatel on seaduse järgi õigus töödelda isikuandmeid vajadusel ka isikustatud  moel. Samuti on arvestatud genealoogide huve ning eristatud nn lihtisikuandmeid, millele juurdepääs on põlvnemisloo uurijatele vaba. Teine lähenemine, mis on kasutusel näiteks Ühendkuningriigis, ei tee vahet juurdepääsu üle otsustamisel taotleja eesmärkidel, olgu tegemist teadustööga või Internetiski ilmuva meediaväljaandega. Isikuandmete valdkond areneb ja muutub Euroopa Liidu õiguseski jätkuvalt. Alles mõni aasta tagasi  jõuti kaasuseni, mis põhimõtteliselt möönab ka avaliku elu tegelaste õigust privaatsfäärile. Küllap on juurdepääsureeglistik vajadusel kohendatav Eestiski; minu eelistus oleks kindlasti pigem rahulik ja asjatundlik arutelu, mitte üldsust hirmutav meediarünnak. Vaatamata kohatistele kartustele, on Eesti arhiivisüsteem maailma üks avatumaid. Väga raske on leida sedavõrd täielikku ja kaasajale nii lähedale jõudvat perekonnaloo allikate kogu Internetis,  nagu seda on meie Saaga. Ma ei tea ka ühtki teist rahvusarhiivi, mille dokumendid oleksid sajaprotsendiliselt pealkirjade kaupa otsitavad nagu meil. Soome kolleegid on näiteks märkinud, et arhiivis leiduvate isikutoimikute pealkirjade olemasolu Internetis ei oleks seal mõeldav.   

 Olaf Mertelsmann: Kohalikke arhiive on meil raha säästmise eesmärgil suletud, lugemissaale on tühjendanud ka digiteerimine. Kas on oodata edasisi sulgemisi?

Rahvusarhiivi püsikasutajate üldarv on viimase viie aasta jooksul Interneti tõttu vähemalt kümnekordistunud. Off-line-uurimissaalide külastus kukkus paari aastaga neljandiku, stabiliseerudes sellel tasemel ning rahvusarhiiv  tagab praegu ja tulevikuski arhivaalide vahetu kasutamise võimaluse Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 2000. aastal oli rahvusarhiivi koosseisus 18 arhiivi, praegu de facto 7 arhiivi. Töötajaid on kolmandiku võrra vähem. Rahvusarhiivi eelarve maht on absoluutnumbrites sama nagu kümme aastat tagasi. Ega efektiivsuse teema riigihalduses ei kao. Kohalike arhiivide kestmine on otseselt seotud riigi regionaalpoliitikaga. Ootan siin seadusandja  initsiatiivi selge tahte ja poliitika sõnastamisel. Majandussurutisest johtunud mitme maa-arhiivi sulgemine on toonud kaasa olukorra, kus meil puudub vaba hoidlapind. Uute arhiivihoonete rajamine ja ühtlasi kõlbmatutest hoidlapindadest loobumine on ülesanne, mille täitmist ei saa väga kaua edasi lükata. 

Mihkel Volt: Milliseid samme on arhiivide säilitamisel riski hajutamiseks astutud?

1990. aastate keskpaigast on erilist tähelepanu pööratud arhivaaride väljaõppele ja koolitusele. Riik on rajanud uued nõuetekohased arhiivihooned Tallinnasse, Tartusse, Kuressaarde, Valka ja Rakverre. Üle poole meil  hoitavast 8,7 miljonist säilikust asub tänaseks kaasaegsetes hoidlates. Säilitusriski maandab ka tagatiskoopiate valmistamine ja nende mujal hoidmine. Digiteerimine asendas sel sajandil arhiivides mikrofilmimise. Meil on praegu digiteeritud arhiiviainest ligi 5 terabaiti ehk ca 3,5 miljonit kujutist, lähema paari aasta jooksul jõuame umbes 150 terabaidini. 

Kurmo Konsa: Me ei tea, mida tulevikus vajatakse, ja määrame praeguse valikuga ära tuleviku materjali. Me ei tea ka, kas seadusega paika pandud otsus selle kohta, mida koguda, on piisav. Kas digitaliseerimine muudab olukorda?

1972. aastal ennustasid Kanada arhiiviteoreetikud, et XXI sajandi algul ei kujuta ruum  endast enam säilitamisprobleemi ja arhivaar ei pea hindamisega üldse tegelema, sest kogu tekkiv teave säilib. Nii pole juhtunud. Veel mõni aasta tagasi domineeris arvamus, justkui oleks digitaalse ainese pikaajaline (s.o arhiivikeeles vähemalt 500 aastaks tagatud) säilitamine mugav ja odav. Tänapäeval tunnistavad asjatundjad, et me ei tea digitaalse info pikaajalise säilitamise maksumusest suurt midagi. Riist- ja tarkavara kiire vananemise tõttu pole võimalik loota digitaalsete andmete iseeneslikule säilimisele kauem kui 10–15 aastat. Seda on paberiga võrreldes märkimisväärselt vähe. 1990. keskpaiku alanud ja praegu endiselt kestev tehnoloogiline areng mõjutab otseselt meie tööd. Kahtlemata muutub infokäitlus lähiaastail peamiselt digitaalseks ning sellega kaasnev säilitusrisk tuleb arhiivis maandada. Ent infoedastuse ajalugu tõestab, et iga järgmine samm on tulnud pigem eelmise kõrvale  ja mitte asemele.     

Olaf Mertelsmann: Jõulude ajal müüs Amazon rohkem digi- kui trükitud raamatuid. Kas traditsioonilisel arhiivil on sellises kontekstis üleüldse tulevikku?

Usun, et traditsiooniline arhiiv ei kao niipea kuhugi. Digitaalne dokumendihaldus on tänaseks kindlasti läbi murdnud, samas pole maailmas kunagi varem ehitatud nii palju arhiivihooneid kui praegu. Digitaalse info hulk kasvab tohutu kiirusega. Aeglasemalt, kuid paralleelselt kasvab aga ka paberdokumentide hulk.       

Mihkel Volt: Kuivõrd on digitaalset kasutamist soosiv avalikkuse kõrgendatud ootus konfliktis XIX-XX sajandi dokumentide seisundi ja säilitustingimuste parandamise, tagatiskoopiate valmistamise vajadusega? Milline valik tehakse, kui raha ei jätku kõigeks?

Digiteerimine on seni valdavalt olnud võimsaks vahendiks eelkõige just arhiiviainese kasutamise hõlbustamisel. Ent arvan, et kiiresti arenev digiteerimise tehnoloogia võimaldab meil nn kustuvad tekstid ja filmilindid digiteerida mõnekümne aasta jooksul. Seega on tänaseksstrateegiliseks eesmärgiks tagada kõnealune teave originaalkandjal kuni digiteerimiseni.     

Vahur Made: Kas on mõeldav salvestada osa arhiivikogudest suure mahuga infokandjatele  (CD-ROM, DVD jne) ja neid asjast huvitatud uurijatele müüa? Kui kogu välisministeeriumi või New Yorgi peakonsulaadi fond oleks infokandjal, saaksin ju igal pool ja ajal nende andmetega tegeleda?

Iga uurija saab digitaalkoopiaid teenustasu eest omal valikul tellida. Avalikku hüve peaks ometi palju enam kasvatama rahvusarhiivi jätkuv prioriteet arhivaalid saagastada ja Internetis kättesaadavaks teha. Ka konkreetselt mainitud arhiivi saab suures osas Saagas tasuta lugeda ja välja printida.     

Linnar Viik: Mida arvata Google’i sündroomist?  Suure osa infost arhiveerivad digitaalselt erahuvides tegutsevad organisatsioonid. Nii ei pruugi olla arvesse võetud meie rahvuslikke huve ega prioriteete?

Google’i raamatukogu puhul on tulipunktis autoriõiguse küsimused, sh konflikt Euroopa ja Ameerika õigussüsteemi vahel. See puudutab aga rohkem raamatukogusid kui arhiive. Ajaloolist, s.t piiranguvaba arhiiviainest, sh sellele juurdepääsu teemat on viimase 60 aasta  vältel käsitletud kui rahvushuvide-ülest teemat, kuigi näiteks Venemaal tehakse tänaseni uurijateeninduses vahet kodakondsuse järgi.     

Olaf Mertelsmann: Kas rahvusarhiiv suudab ka majanduskriisi tingimustes jätkata  senist aktiivset publitseerimistegevust?

Teadus- ja publitseerimistegevuse kokkutõmbamine eriti 2009. aastal oli paratamatu, kuid rahvusarhiivi 2010. aasta publikatsioonide maht on taas kasvamas. 

Mihkel Volt: Kus näete rahvusarhiivi ja rahvusraamatukogu suurimat koostööpotentsiaali?

Interneti sisu on valdkond, mis paigutub raamatukogu ja arhiivi toimetuste vahele. Rahvusraamatukogu on seni keskendunud eelkõige võrguväljaannete hõlmamisele, rahvusarhiiv peaks esijoones muretsema nt riigiasutuste veebilehtede saatuse pärast. Kuid veebis rullub lahti meie tänane elu kogu oma  kirevuses. Selle teabe hindamine ja olulisema jätkusuutlik alleshoidmine on ühiskonna põhiküsimuste hulka kuuluv ülesanne. Me oleme rahvusraamatukoguga kokku leppinud siin initsiatiivi näidata. 

Piret Lotman: Milline on Eesti arhivaaride rahvusvaheline koostöö?

Koostööprojektide enamik on seotud digitaalarhiivi tarkvara arendusküsimustega. 2007. aastal ilmus Hollandis arhiivijuht „Baltic Connections”, 2300 lehekülge kümne riigi arhiiviallikaid koondav teos Läänemere-äärsete riikide suhetest perioodil 1450–1800. Tihedaim on koostöö läti kolleegidega. Digitaalkoopiad Läti Estica-ainelisest materjalist  on kõik jõudnud ka Saagasse. Taani riigiarhiivist on Vello Helgi vahendusel Saagasse jõudnud mitmed paksud köited Saare-Lääne piiskopi arhiivist, on koostööasju rootslaste ja soomlastega. Digiteeritud ainest on ka Vene arhiividest, näiteks XVII-XVIII sajandi Eestimaa ja Liivimaa adrarevisjone. Märtsist avame digiteeritud arhivaalide kogu, mis pärineb Aadu Musta Siberi ekspeditsioonidelt ning hõlmab eesti koguduste kirikuraamatuid ja muid väljarännanute saatust kajastavaid dokumente.     

Marten Seppel: Kas ajalooarhiivi Toomemäelt ärakolimine on vältimatu?

Ranged muinsuskaitsenõuded ei luba asendada  Liivi tänava arhiivihoones puitvahelagesid betoonvahelagedega ja tuleohutusnõuetele vastavat arhiivihoonet sinna rajada ei saa. Sõlmitud on rahvusarhiivi rahuldav kokkulepe uue arhiivihoone ehitamiseks Nooruse tänavale. Kuid oluliste asutuste kolimine ja isegi väljatõrjumine Toomemäelt on kujunemas Tartu linnaarenduses probleemiks.