Demokraatlik pop

Andreas Ventsel

Raoul Kurvitz, Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist. Vol.1. Valgus, 2008. 235 lk.         „Pop”, „popkultuur”, „populaarkultuur”, „postmodernism”, „massikultuur”, „massimeedia” jne on need sõnad ja mõisted, millega tänapäeval püütakse mingisse tervikusse haarata seda kultuurilist mitmekesisust, mis on iseloomulik ennekõike lääne kultuurile. Vähemasti nii tundub see kultuurisolijate enesekirjelduslikule pilgule. Tõsi, kui püüame minna pelgast sildistamisest kaugemale, siis satume kohe ka raskustesse, sest nende nimetuste seletusi on kaugelt rohkem kui nimetusi. Ilmneb postmodernismile nii iseloomulik tähistajate üleujutamine tähistatavate poolt, mille tagajärjeks teoreetiline  meeltesegadus.

Ühtedele on tegemist õhtumaise kultuuri allakäigu viimase astmega, dekadentsiga, kus kõik endised ühiskonna sidusust konstitueerivad väärtused on naeruvääristatud, mistõttu on paratamatu ka selle kultuuriterviku enese lagunemine ja hukk. Selliste vaatekohtade oponendid süüdistavad esimeste seisukohti teatavates totalitariseerivates järelmites, kuna need justkui eeldavad mingeid universaalseid väärtusi, mis tegelikult on aga ideoloogiliste huvide kattevari. Neile on popkultuur ja postmodernistlik ilmavaade alles tõelise, kõikide vabaduse väljendus ja loosungi „vabadus vendlus,  võrdsus” täideviimine. Siinses kultuuriruumis on küll olemas mõningad pop(ulaar) kultuuri teooriaid käsitlevad eestindused, näiteks Dominic Strinati „Sissejuhatus populaarkultuuriteooriatesse” (2001), või omakeelsed orginaalteosed nagu Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur” (2005), samuti võime leida kultuurifilosoofilisi tõlgendusi postmodernismist ja amerikaniseerumise seostest, kas või Kalle Lasni „Kultuuritõkestus” (2001). Puudu oli aga n-ö omakandimehe vaade sellele eelmise sajandi kultuurielu määranud nähtusele, selline,  kus oleks püütud näha neid seoseid ja mõjusid ka siin, raudse eesriidega ümbritsetud ühiskonna kultuurielus.

Raoul Kurvitz on püüdnud seda tühimikku täita, tehes seda üsnagi postmodernistlikul viisil. Autor kirjutab ise sissejuhatuses (lk 22), et „see on MINU popajalugu. Selline nagu pop mulle paistab ning nagu ma olen seda läbi elanud ning jätkuvalt elan – ning ma ei tee katsetki oma paratamatut subjektiivsust varjata”. Ja peab kohe ütlema, et selle läbielatu lugemine on tegevus lugejale igati hariv. Kurvitz alustab oma popkultuuri lätete tuvastamist Suurest Prantsuse revolutsioonist, leides juba sealt märke, mida annab kokku viia tema kontseptsiooniga popist ja popkultuurist. Nii saavad seotud markii de Sade ja George Bataille ning plejaad tänapäeva popimaid filosoofe: Derrida, Deluze, Guattari, Foucault, Kristeva jpt (lk 42). Walt Whitman ja Henry David Thoreau võivad mõlemad ennast pidada Led Zeppelini ja Nirvana vaimseks esivanemaks (lk 62). Klassikalises tangos aga nähakse seda, mille viljastavaid mõjusid võime tabada Portisheadi helivõngetes (lk 76). Eriti paeluvad on peatükid, mille keskmes enamjaolt muusika või kunsti ajaloolise järjepidevuse  või siis pidevusetuse käsitlus. Seosed pole mitte üksnes harivad ja tabavad (näiteks võib teada saada, kust sai rock’n roll endale nime (lk 131)), vaid neist kiirgab stilistilist väljapeetust, nii et kohe on tunda, milline on autori enda huvide ring. Samal ajal kui filosoofide mõttemaailmade omavaheliste seoste ja nende mõjutuste kirjeldamisel järeltulijatele tuleb mõnikord sule raskust tunnistada – ehk liiga kergekäeliselt nähakse neid lõimuvaid sarnasusi ja analoogiaid.

Väikse kõrvalepõikena: autori eruditsioonist annab märku kas või nende sõlmede (inimeste, nähtuste, liikumiste) hulk, mis omavahel risoomina ühenduvad  – neid on indeksis pisut alla tuhande! Siduvaid niite ei jõua siin kõiki üles lugedagi ja, mis peamine, autori arvates pole sellel ka erilist mõtet. Miks, võib nüüd lugeja küsida. Sest kuidagi on vaja see faktide ja nimede ladestus tervikusse koondada. Kui millegi juuri nähakse kahesaja aasta tagustes sündmustes, siis peab olema miski, mis seda retrospektiivset tagasivaadet teha võimaldab. On päris selge, et Kurvitz ei loodu siin mingitest ajaloofilosoofilistest eeldustest nagu ajaloo tsüklilisus (à la Spengler) või klassivõitluse edasiviiv antagonism (à la Marx). Ammugi ei huvita teda ka rankelik üleskutse uurida ajalugu  nagu ta on. Sest nagu ta korduvalt rõhutab (lk 57), on selles raamatus püütud teoretiseerimisest loobuda. Mis siis on see faktide paljust siduv lõim? Mis see on, mis laseb neil diskreetseil ühikuil paista tervikuna, tähenduslikuna? Vastus on antud pealkirjas: attitude. Hoiak on see, mis laseb neid erinevaid inimesi ja nähtusi – keda rohkem, keda vähem – esile tuua samal tasandil. Ja just hoiak on see, mis koondab popkultuuri. Suhteliselt ebamäärane, esmapilgul, eks?

Püüame seda Kurvitza kaasabil siiski määratleda. Üsna alguses (lk 31) defineerib autor popkultuuri järgnevalt: „popkultuur  on erinevate hoiakute ja neile vastavate, kodeeritud eetilis-esteetiliste märksüsteemide kaudu määratlevatest subjektidest, nende tegevustest ning tegevusjälgedest koosnev üleilmne informaalne võrgustik, mis tunnetab ennast demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustest ning üksikindiviidi teadvustatud valikuvabadustest tulenevalt” ja „Pop soovib olla demokraatlik ja pakkuda võrdseid võimalusi” (lk 88). Seega iseloomustab popkultuuri hoiak, et üksikinimene on valikutes vaba ja võimeline selle potentsiaali ka ise täide viima. Selline määratlemine võimaldab autoril ühtlasi kõrvale põigata neist teadusteoreetilistest popkultuurikäsitlustest, kus tuginetakse lihtsakoelisele vana ületamise paradigmale, vastandumisloogikale, mille järgi oleks popkultuur ja postmodernism pelk modernistliku maailmakäsitluse ületamine. Ja ületamise kaudu ka ületatu eitamine. Sellisel juhul tuleb (ja mõnede autorite arvates ka saame juba) rääkida postpostmodernistlikust maailmast. Niisugune käsitus kannab aga ilmselgelt modernistliku paradigma jääki, mille järgi on identiteet – ja just popkultuuri kui nähtuse identifitseerimisega, selle äratundmisega, Kurvitz tegeleb – midagi püsivat ja homogeenset,  järjepidevat ja korrastatut. Olgu selleks inimese „tõeline mina”, ühtne klassiteadvus, Volksgemeinschaft või mingi muu suletud tervik. Teadupärast tuleneb „identiteet” etümoloogiliselt ladinakeelsest sõnast idem, mis tähendab seesama. Selge, et identiteet ei osuta absoluutsele samasusele, millel baseerub loogika A=A. Identifitseerima millegi „sellesamaga” ei ole identsussuhe, vaid samaväärsuslik suhe. Kuid on oluline, et see samaväärsuslik side kuulutakse modernistlikus paradigmas olemuslikuks, nähtusi determineerivalt konstitueerivaks.

Kurvitz sellise totaliseeriva käsitlusega muidugi ei nõustu,  kuna see võtab võimaluse kaasaja nähtusi seletada selle enda enesekirjelduse mudelite järgi. Pigem lähtub autor siin vastupidisest identiteedi defineerimisest: identiteedid on pihustunud, üks indiviid kannab endas mitmeid, ka üksteisele vastukäivaid identiteete, identiteedid pole ajas enam nii püsivad ja on avatud muutustele ja dünaamikale. Identiteet pole seega essentsialistlikult mõistetav suurus, substantsiaalne nähtus, vaid projekt ja postulaat. Olgu selleks identiteedi killustumise põhjuseks siis industriaalajastuga kaasnenud linnastumine ja inimese võõrandumine, eetilis-esteetiliste ühendusniidistike  kadumine, massimeediast voolavad fragmenteeritud infovood vms. Kuid Kurvitz ei lange siin pessimismi, mis on iseloomulik eelmise sajandi paljudele popkultuuri teoreetikutele Adornost Baudrillard’ini. Tema järgi iseloomustab tõelist popkultuurilist eluhoiakut, nagu eespool öeldud, läbiv elutunnetus, attitude – demokraatlike väärtuste ja subjekti valiku vabaduse tunnistamine. See eeldab ka teadlikkust laiemas mõttes, stiili ning vormitunnetust, ennast kujundavat loovust, irratsionaalset taju ja palju muid peensusi, mis enamasti popkultuurist rääkides maha vaikitakse (lk 58). See aga tähendab ühtlasi, et  Kurvitz kitsendab oluliselt seda tähendusvälja, mida tavaliselt on popile ja popkultuurile omistatud. Nagu ta isegi tunnistab, tuleb eristada populaarkultuuri ja popkultuuri, viimase all aga tuleb mõelda esimese spetsiifilist ja suhteliselt marginaalset osa (lk 29).

Tõsi, sel seletuskäigul on ka teatud nõrkusi. Ma ei räägi siin sellest, et teataval viisil tundub Kurvitz sõnakasutuses olevat vägagi sarnane eespool mainitud Adornoga, kes samuti arvas teadvat, mis on see vaba enesekujundamine ja loovus. Samuti pole siin tegemist kriitikaga, mis on tehtud sotsiaalteadlaste ja  ajaloolaste poolt neile, kes on püüdnud samuti uurida mingi ühiskonna ühtset vaimset hoiakut või mentaliteeti. Selle uurimine, eriti tänapäeva infoga üleküllustunud maailmas, ei pruugi osutuda nii kergeks kui esmapilgul võib tunduda. Samuti ei pruugi mitte kõik nõustuda väitega, et tõeline pop (kui seda üldse on võimalik sellisel viisil leida) on ikka nii vaba nendest mõjudest, mille võrku on langenud populaarkultuur, ennekõike siis turuloogikast tulenev käitumine. Popi (aja)loo esimene osa lõpeb raamatus aastaga 1968, aastaga, mil Praha tänavatel kolisesid tankiroomikud, Pariisis  aga läks tudengite juhitud „väike revolutsioon” suvevaheajale ja leidis ennast sügisel naastes olukorrast, kus võim oli veel rohkem nende käes, kelle vastu mässama hakati. Lõppes popkultuuri lapsepõlv. Nii et jääme ootama raamatu järge, mis aitab ehk mõningaid esmapilgul küsitavaid seoseid kindlamini sõlmida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht