Bütsantsi koht lääne humanismi taassünnis

Janika Päll

Louis Bréhier, Bütsantsi kultuur. Tõlkinud Kalle Kasemaa, toimetanud Evi Laido. Kujundanud Jüri Jegorov. Varrak, 2009. 374 lk.      Tänapäeva Kreeka, Türgi, Iisraeli või Süüria kultuurile on vahel päris raske ühist nimetajat leida. Üks, mis neid eripalgelisi maid seob, on kunagise Bütsantsi riigi territoorium. Võib-olla on just see ning Bütsantsi riikluse ja kultuuri seostamine seganud läänepoolsemal Euroopal mõista Bütsantsi pärandit. Louis Bréhier’ Bütsantsi ajalugu, riiklust ja kultuuri tutvustava triloogia üks põhieesmärke on tutvustada Euroopa kultuuri hellenistlikke juuri, näidates Bütsantsi kohta lääne humanismi taassünnis ning tema vahendajarolli antiigi kultuuri säilitamisel ja õpetamisel. Ehk selgitada, et „Lääne haridus elab 15. sajandist  peale Bütsantsi filoloogide töödest” (lk 354). Võiks lisada: kuigi ta seda ise ei tea. Bütsantsi kultuuri kohalolu teadvustamine lugejale oli üks Bréhier’ eesmärke triloogia esmailmumisel 1940ndate-1950ndate Prantsusmaal ning sealmail on see juba aktsepteeritud tõde. Kui Bréhier veel elaks ja peaks nüüd oma raamatu uuesti kirjutama, keskenduks ta kardetavasti senisest rohkem Bütsantsi rollile islami kultuuri vahendajana.1 Hellenistina on mul hea meel, et tollal puudusid olud, mis kallutanuks teda kõrvale kreeklaste pärandi uurimisest.

Bréhier’ triloogia kolmas raamat ilmus nüüd ka eesti keeles  tänu peaaegu ainuvõimalikuna tunduvale kooslusele: juba aastaid on Varraku kirjastus Marek Tamme valitud prantsuskeelset ning -meelset harivat lektüüri ilmutanud ning Kalle Kasemaa enam-vähem üksi bütsantsi ilmalikku ja vaimulikku kirjandust vahendanud. Tõlkimise alustamine kolmandast raamatust osutab küll masendavale perspektiivile (kas esimest ja teist üldse tulebki?), kuid on rõõmustav, et alustati kultuurist, mida Bréhier näeb sügavalt ajalooprotsessidega seotuna. Nii saab siit siiski ka pildi Bütsantsi riigi ajaloost, täienduseks David Vseviovi raamatule, kus kajastatud ajaloo üldine kulg keisrite eluloo kaudu.2 

Kultuuri (civilisation) mõiste puhul on siin tegemist kitsama käsitlusega, mis jätab välja institutsioonide ajaloo (mida on käsitletud triloogia teises raamatus), keskendutud on ainelisele ja vaimsele kultuurile. Nii leiame raamatust peatükid eraelu (nt abielu ja majapidamise) kohta, aga ka ülevaate linna- ja maaelust koos kaubanduse ja põllumajandusega. Bréhier liigub aga üsna ruttu vaimuliku ja vaimuelu juurde, mis koos hõlmab umbes poole raamatu mahust. Autori eesmärk on anda oma uurimisvaldkonnast külluslik ja faktitäpne ülevaade. See mõjus lugemise alguses ka häirivalt: teadusuurimuste (järelikult ka  Bréhier’ raamatu) esitusviisi juurde kuuluvad algusest peale ka allikaviited – nagu võime lugeda juba Aristotelese „Retoorikast” (I.13-14), peetakse just viiteid autoriteetidele (ja algallikatele) oluliseks tõendiks ja usaldusväärsuse loojaks. Aga just sellest, s.t allikaviidetest on tõlge ilma jäetud.3 Leppimine teadmisega, et eesti lugejat ei peeta tõsise teadusteksti vääriliseks, võtab ikka pisut aega – läbida tuleb tavalised etapid nördimusest resignatsioonini. Õnneks läks seekord ruttu. Sellele aitas kaasa asjaolu, et prantsuskeelse teadusteksti puhul nõutakse kaunist esitusstiili, nii orienteerusin lugemise käigus endalegi  märkamatult ümber ja hakkasin seda nautima kui belletristikat.

Siiski paneb mõtlema sellise tõlkeviisi eetiline aspekt: kas autori teadustekstina loodud teost ikka tohib esitada nii, nagu kuuluks see hoopis mingisse teise žanri (ilukirjandus)? Aga ju siis on kõik korras, kui tõlkija ja toimetaja on nii otsustanud. Ja lõpuks pole ju ka entsüklopeediaartiklis viiteid. Toimetajatöö ongi raamatute väljaandmise puhul üks tänamatumaid: kui see on õnnestunud, unustatakse toimetaja ära, kuid niipea, kui midagi on untsu läinud, läheb kõik tema kraesse. Antiigipärandisse puutuvate originaal- ja tõlkekäsitluste puhul  on juba toimetaja leidmine keerukas, sest ideaalne toimetaja peab valdama nii antiikkeeli kui ka tõlgitava käsitluse keelt, et aidata vältida lõkse, mis ühest keelest teise liikujaid varitsevad; toimetaja peab olema sama tark või targemgi kui tõlkijad ise. Õnneks on Ain Kaalepil väärilised järglased olemas: kui toimetajaks õnnestub kutsuda Marju Lepajõe või Kaspar Kolk, võib tõlkija (või autor) tunda end kui vanajumala selja taga ja kirjastus saab olla kindel produktsiooni esmaklassilisuses. Siiski valitseb tõlgitud teatmeteoste puhul reegel: usu originaali, mitte tõlget. Kuid on ka erandeid: äsja ilmus Robert Gravesi „Kreeka  mütoloogia” (Tänapäev, 2010), mille puhul viitevigadest kubisevat originaalväljaannet usalda ei tasu: nähes selle erinevusi Epp Tamme toimetatud tõlkest, tuleks usaldada hoopis tõlget! Sest just tõlkes on viited allikatele üle kontrollitud (kas tõesti esimest korda pärast seda, kui autor käsikirja kirjastusele üle andis?) ja vead parandatud. Kuid selline toimetajatöö on pärit peaaegu imede vallast. Ja et raamat saaks täiuslik, on toimetajale olnud abiks ka keele- ja tehniline toimetaja (rääkimata heast tõlkijast). Vähem idealistlike kriteeriumide järgi võiks ka Bréhier’ „Bütsantsi kultuuri” toimetajatöö heaks hinnata: koma- ja punktindus ning suur- ja väiketähe kasutamine on Varraku traditsioonide kohaselt eeskujulik ja tänuväärsed on ka viited Kalle Kasemaa tõlgetele. Ülihea tulemuse saavutamiseks peaks niivõrd fakti- ja nimerohke teose tõlkel olema vähemalt kaks toimetajat, kellest üks tegeleks keeleküsimustega.4

Võib aga ette kujutada, millised olnuksid probleemid, kui tõlkijaks poleks Kalle Kasemaa sugune erudiit: bütsantsi kultuuri hellenistliku põhiolemusega on sulandunud ju ka araabia, süüria, heebrea, ladina jooni, mille edastamiseks peab tõlkija kõiki neid kultuure  ja keeli tundma ja mõistma. Õnneks ongi Kalle Kasemaa sellealaste teadmiste sünteesi kehastus. Veel enam, tema keelekasutus ja stiil vastavad täiesti bütsantsi kultuuri põhiolemusele, mida võiks nimetada baroklikuks. Barokset kõlapilti aitab luua rohke -ne ja -lik liidete ja täiendkõrvallausete kasutamine ning võõrsõnaküllus: nupturiendid, tselebrandid, kaasulad, stoolad, pateenid, narteksid, apsiidid, relikviaariumid, mürofoorsed pühakud ja ikonoduulid haaravad lugeja peagi oma lummusse. Ja selle näite eestipärastatud nimetustest veel rohkem on neid mõisteid, mille sõnakuju on jäetud algkeelepäraseks. Nende  mõju on hüpnotiseeriv ning peaks pakkuma ülimat naudingut igaühele, kes armastab Rabelais’ või Hugo kirjeldusi või keda kunagi on köitnud entsüklopeedia lugemine. Otsekui märkamatult õnnestub autoril ja tõlkijal lugejat lummamise kõrval ka harida. Ainelise kultuuri osas saab siit õppida väga palju tavaelule võõramate pisidetailide kohta, aga näiteks sedagi, kust on õigupoolest pärit meeldivakõlalise nime ja mesise maitsega malvaasia vein või miks basiilikat basiilikaks nimetatakse. Samas on kunsti ja kirjanduse peatükid loetavad ajaloolise ülevaatena.

Kuid kõik need detailid ilmestavad põhilist:  välja on toodud üldised tendetsid, mis valitsesid Bütsantsi riigi eri perioodidel (eriti nn kahe või kolme bütsantsi renessansi ajal) selle ainelist ja vaimukultuuri. Väga tänuväärne on Bréhier’ püüd selgitada kahe vaimukultuuri: munkliku ja haritud eliidi suhteid; see aitab palju paremini mõista ortodoksi kiriku suhtumist kreeka filosoofiasse, eelkõige mõnikord peaaegu kultuslikku Platoni austamist, teiselt poolt viha filosoofia ja eelkõige metafüüsika vastu (mis pole ju ka luterlusele alati võõras olnud). Raamat on kirjutatud pigem värvika kirjelduse kui ajalooteostele  iseloomuliku ratsionaliseeritud (ja kuiva) narratiivina, kuigi kõrvalepõigetena esitatakse ka väikesi jutustusi. Oluline on seegi, et tänu oma eruditsioonile suudab autor täita lünka Lääne ja Ida-Rooma riigi suhete kujutamisel, eriti keskaja ja vararenessansi perioodi kunsti osas. Kuigi Bréhier toetab (kahtlemata õiget) teesi, et bütsantsi kultuur sai Lääne-Euroopas laiemalt tuntuks pärast Konstantinoopoli langemist, tutvustab ta ka varasemaid kultuurikontakte, mis valmistasid pinna ette humanistliku kreeka pärandi vaevata (ja teadvustamata) omandamiseks. Siin näeme hästi ka Bütsantsi-uuringute üldist  tendentsi: huvi kunstiajaloo ja riiklike institutsioonide vastu eelneb kirjandusele. Nii on ehk just kirjanduse osas Bréhier’ raamat kõige apologeetilisem: tal tuleb ju selgitada bütsantsi kirjandust klassitsismiajast (taas) valitseva normatiivse paradigma taustal, mis nõuab eelkõige selgust, õigekeelsust, otstarbekust ja lühidust ning näeb kaunidust sageli tühja, „retoorilise” ornamendina, mis ei ole sisu teenistuses ja on seetõttu väärtusetu.

Võib-olla aitab Bréhier’ käsitlus, kuigi ta on keskendunud kunstile, ka kirjanduse osas ümber hinnata siiani valitsevat barokipõlgust ning aidata meil keelekasutusegi puhul  värvi- ja detailirõõmu aktsepteerida ning koos Nietzschega ka baroki retoorikas midagi positiivset näha.5 Kokkuvõtteks. Tänu raamatu vahendajatele, loodetavasti tuleb sellele peagi lisa! Eelkõige oleks vaja kas või väikesemahulist Bütsantsi ajalugu,6 aga miks mitte siiski ka Bréhier’ triloogia esimest kahte köidet. Bütsantsi ajalugu ja riiklike institutsioonide areng ei saa kultuuri kaudu veel täiesti selgeks, nende parem mõistmine võiks aga aidata selle riigi teise suure pärija Venemaaga paremini asju ajada. Ennekõike aga loodan, et raamatu viimase peatüki mahukas ja värvikas kirjanduslugu äratab  kirjastajates huvi selle meil peaaegu tundmatu kirjanduse vastu ja toob Kalle Kasemaale tellimusi bütantsi kirjanduse vahendamiseks: nii saaksime veel paremini hellenite pärandit tundma õppida ja seda endigi juures ära tunda.

1 Bréhier toob välja ka idamaiste kultuuride vahendajarolli, vt nt lk 132– 134, 141, 200–202, 252-253, 314.

2 David Vesviov, Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Kunst, Tallinn 2004.

3 Vt tõlkija viidete kustutamise põhjendusi lk 356.

4 Tunduvalt rohkem esineb segadust Bütsantsi nimede ja mõistete vahendamisel E. Cavallo koostatud kogumiku „Bütsantsi inimene” tõlkes  (Avita, Tallinn 2002), paraku saaks ka Bréhier’ tõlke indeksi, võõrnimede kasutamise ja allikaviidete ühtlustamise probleemide kohta esitada mitu lehekülge hõlmava loetelu.

5 Vt Wilfried Barneri „Barockrhetorik” (Tübingen 1970). 6 Mingi väikesemõõduline ajalugu ei teeks ju paha, nt Elisabeth Yota „Byzance : une autre Europe” (Infolio editions, 2006) või midagi muud sellemahulist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht