Black Lives Matter liikumine, ebaõiglus ja süü

Kunagi aset leidnud kolonialism või orjapidamine on lõppenud, kuid ebavõrdsed sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, psühholoogilised, poliitilised jm suhted, mis sealt alguse on saanud, kestavad tänapäevani.

TANEL VALLIMÄE

Üks pika ajalooga küsimus on maailmas taas äärmiselt silmapaistev, aga Eestis ole see kunagi nii palju kõneainet pakkunud. 2013. aastal ühismeediast alguse saanud mustanahaliste vastase politseivägivallaga võitlev liikumine Black Lives Matter (BLM) on viimasel kuul kogunud tohutut tähelepanu seoses George Floydi surmast ajendatud massidemonstratsioonidega. Demonstreeritud on BLMi juhtimisel siiski pidevalt, sh väljaspool USAd. Juba mõnda aega on ka sellele vastanduv valgete liikumine White Lives Matter. Väljaastumiste globaalne ulatus, samuti BLMi tuntus on siiski palju suurem ja üks avalikkuse tähelepanu köitnud meeleavaldus on nüüdseks korraldatud ka Eestis.

Liikumise peateemasid on olnud ka ajalooline ebaõiglus ja selle sümbolid. Üle maailma on peetud vaidlusi mitmesuguste mälestusmärkide eemaldamise üle ja vaidlejate ring on nüüd mõnevõrra teistsugune, märksa laiem, kui see oli BLMi varasematel päevadel. Kahtlemata ei ole sümbolite tähtsus Eestis uudis. Pärast Teist maailmasõda, uue korra ajal, lõhuti paljude varem au sees olnud isikute sambad. Pärast taasiseseisvumist need taastati ja maha võeti arvukad Leninid. Pronkssõdur viidi teise kohta. USAs on eemaldatud või soovitakse eemaldada orjapidajate ja orjapidamist toetanute sambaid. Euroopas, näiteks Ühendkuningriigis, Belgias jm, toimitakse samamoodi kolonialismiaegsete persoonide kujudega.

Need sündmused kaasnevad üleilmse ebaõigluse tajumisega, mille puhul tuleb teha kaks märkust. Esiteks võib jääda mulje, otsekui võitluses ebaõiglusega saab või peab oma eesmärgi saavutamiseks domineerima üks teema. Ühismeedia arutlustes, samuti Eesti lehtedes ilmunud karikatuuridel kohtame küsimust, et kui nüüd toetatakse BLM-liikumist, siis kas muud teemad, nt naistevastane vägivald, enam ei loegi.1 Antakse mõista, otsekui oleksid protestijad leidnud uue üksikprobleemi, millega järjekordse kampaania käigus debatte üles köetakse. Muu hulgas viidatakse Jordan Petersonile, kes väidab, et „tee enne oma kodu korda, siis kritiseeri maailma“. Kumbki valik ei ole asjakohane. Ei ole nii, et üks eesmärk, mille eest võideldakse, välistab teised, et jõuda tulemuseni. Tuleb õpetada märkama eri teemasid ja erinevat ebaõiglust, panustades seejuures kodanikuharidusse. Näiteks ei saa väita, et ajalooline ebaõiglus, kaasa arvatud kolonialism ja orjapidamine, on tähtis, kuid see, mida nimetatakse struktuurseks ebaõigluseks, mitte nii väga. Struktuurne ebaõiglus tähendab seda, et ühiskonnas on hulgaliselt isikuid asetatud süsteemsesse puudusesse, samal ajal kui teised domineerivad nende üle oma märkimisväärsete ressurssidega, kuigi neil ei pruugi olla halbu kavatsusi. Keegi osalistest, sh ametkonnad, turujõud, ei soovi halba näiteks üksikemale, kellel ei ole võimalik leida töökoha läheduses jõukohast eluaset. Ometi panustavad kõik omal moel ebaõigluse püsimisse. Üldtuntud on ka piire ületava struktuurse ebaõigluse juhtumid, olgu või Aasias odava tööjõu abil rõivatootmine, kus töötajate ja lääne tarbijate vahele jäävad kauplejad, institutsioonid, organisatsioonid, riigid ja seadused, ametnikud jne. See, mida igaüks saab ära teha, et ebaõiglasi struktuure ei toodetaks ja taastoodetaks, sõltub indiviidi positsioonist struktuuris. Kes ebaõigluse analüüsiga on tegelenud, leiab, et kui kaevuda ajalukku, mitte oma tegemistesse, siis me ei huvitu vastutusest, mis meie ja meie institutsioonide toimimisega kaasneb.2

Segadusse võib ajada tõsiasi, et ajalooline ebaõiglus ja struktuurne ebaõiglus on omavahel seotud. Kunagi aset leidnud kolonialism või orjapidamine on lõppenud, kuid ebavõrdsed sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, psühholoogilised, poliitilised jm suhted, mis sealt alguse on saanud, kestavad edasi. Kuigi omavahel seotud, pole need üks ja seesama, nagu nägime, ning ühe eest seismine ei välista teist – eriti nähtusi, mille nimel saab midagi käegakatsutavat ära teha. Mitmekesisema perspektiivita poleks toimunud 1960ndate rahutusi ega tekkinud uusi liikumisi eesmärkidega, mille peale varem ei tuldudki. Niisiis, kui liiga palju sammastele keskenduda, võib pärast nende mahavõtmist jääda ühel või teisel pool rindejoont vale mulje, et põhiline ongi saavutatud.

Keegi osalistest, ametkonnad, turujõud jne ei soovi midagi halba näiteks üksikemale, kuid kõik omal moel panustavad selle ebaõigluse püsimisse … Hayley Squires üksikemana Ken Loachi filmis „Mina, Daniel Blake“.

Teiseks tuleb märkida, et ebaõiglaste tegude puhul tuleb eristada süü ja vastutuse mõistet. Hannah Arendt, kelle kollektiivset vastutust puudutavale tekstile on põhjust olnud ka varem osutada, mainib 1968. aastalgi päevakorral olnud mustanahaliste küsimust ja märgib: „On olemas vastutus asjade eest, mida inimene pole teinud; teda saab panna nende eest vastust andma. Kuid ei ole olemas süüd ega süü tundmist asjade eest, mis juhtusid ilma, et inimene oleks neist aktiivselt osa võtnud. See on oluline punkt, väärt valju ja selget välja­ütlemist ajal, mil nõnda paljud head valged liberaalid tunnistavad, et nad tunnevad end mustanahaliste küsimuses süüdi. [—] sõjajärgsel Saksamaal, kus seoses Hitleri režiimi poolt juutide kallal korda saadetuga kerkisid üles sarnased probleemid, on hüüatus „Me kõik oleme süüdi!“, mis esmakordselt kuulduna kõlas nii õilsalt ja kaasakiskuvalt, tegelikult üksnes aidanud arvestataval määral vabastada süüst neid, kes tõepoolest süüdi olid. Kui kõik on süüdi, pole seda keegi.“3

Tegu on eristusega, mille järgi on küll kollektiivne vastutus, kuid süü saab olla ainult isiklik. Kui kõik kinnitavad, et nad on süüdi ja et nad tunnevad süüd, kuigi süüdlased on konkreetsed isikud, siis selline deklareerimine on irratsionaalne.4 Tuleb esile tõsta tegelikud süüdlased, süü ei tohi hajuda. Näiteks BLMi puhul väita, et politseivägivallas on süüdi kõik valged või kõik politseinikud. Kui rünnatakse politseid mõnes Euroopa riigis, kus vägivald pole nii laialdane, lahjendab see iseäranis märgatavalt kuritegude tegelike sooritajate süüd.

Eelnevalt on väidetud, et ajaloolise ebaõigluse kõrval on vähemalt sama tähtis struktuurne ebaõiglus. Kuid kollektiivse vastutuse puhul, nagu sammaste eemaldamisega on päevakorral, on vaja jälgida ka järjepidevust. Kui kaua ja miks kollektiivne vastutus kestab? Võib-olla saame teatud aja pärast üha uuesti otsast alata? Sellise idee näitena on toodud esile väide, mille käis XVIII sajandi lõpuosas välja Thomas Jefferson kirjas James Madisonile. Jefferson pidas vastuvõetamatuks, et ühel põlvkonnal on õigus suruda järgnevatele põlvkondadele peale oma ühiskondlikku korda. Ja leidis, et „üks põlvkond on teisele sama kui üks iseseisev riik teisele.“5 Ning Condorcet’ eeskujul pani ta ette, et igal põlvkonnal peaks olema võimalus ise määratleda oma konstitutsioon, seadused ja poliitilised suhted. Nagu kollektiivse vastutuse uurijad on näidanud, et kui see ettepanek ellu viia, siis loomulikult ei saa olla mingit vastutust varasemate põlvkondade tegude eest. Samuti ei oleks enam sama kogukonda, sama riiki, sest varem sõlmitud lepingud ja kokkulepped enam ei kehti. Ei saa oma ajaloo üle uhkust tunda või seda häbeneda. Ka poleks nt USA „asutavate isade“ tegevuse tundmaõppimisel, klassiekskursioonidel nende kujude külastamisel mingit mõtet. Seda teed ei ole seni mindud. Seepärast on vastava ala teadlased leidnud, kui ollakse mingi organiseeritud rühma või institutsiooni liige või riigi kodanik, siis vastutatakse selle rühma liikme või riigi kodanikuna tehtud ajaloolise ülekohtu eest igal juhul, vajaduse korral tuleb osaleda ülekohtu heastamises, ehkki ise ei pruugi olla midagi valesti teinud ega identifitseerita end kuigi tugevalt vastava riigiga.6

Siit omakorda tuleneb, et kui soovitakse osa võtta kollektiivsest vastutusest, aga seni ei ole peetud end selle kollektiivi liikmeks, peab hakkama sellega mingil moel samastuma. Ja seetõttu on siin mängus mitte ainult soov ülekohus heastada, vaid vähemalt mingil määral tahe kuuluda vastavasse kollektiivi. Kui tulla kodumaale lähemale, siis seda motiivi võiks analüüsida näiteks nende Soome ja Eesti noorte puhul, kes valjul häälel soovivad vastutada Lääne-Euroopa või USA teada-tuntud ajalooliste ebaõiglaste tegude eest, sh orjapidamine, kolonialism. Kui vähesed erandid kõrvale jätta, ei olnud nende esivanematel selliste tegudega asja, oldi ise „koloniseeritud“. Neil tuleks sellise ajaloolise vastutuse võtmise kõrval vähemalt sama hoogsalt tegeleda struktuurse ebaõigluse küsimustega, s.o nende lahendamisel samavõrd silma paista. Need nähtused ei välista üksteist. Struktuurse ebaõigluse puhul ei mõjutata maailma kaudselt ja sümboolselt, mis muidugi on ka tähtis, vaid palju otsesemalt oma tavapärast käitumist, näiteks tarbimist, muutes.

Kui USAs ja mujal tulevad arstid plakatitega tänavatele ja avaldavad BLMi liikumisele toetust või Euroopa jalgpallurid kuulutavad liikumisega solidaarsust, on see muidugi õige. Kuid mis puudutab üleilmset kujudega võitlemist või ka mõõduvõtmist, kes võitleb tulemuslikumalt, siis tasub rõhutada, et palju keerulisem on midagi ära teha ajaloolise ebaõigluse kõiki rahuldavaks korvamiseks, kuid kindlasti saab igaüks, loomulikult ka Eestis, panustada struktuurse ebaõigluse vähendamisse. Toonitada maksab ka seda, et süüd ei tohi hajutada seda kõikidele omistades. Kui näiteks Eestis otsustataks kehtestada halvasti põhjendatud piiravad reeglid inimese rassist või religioonist lähtuvalt tema siin õppimisele, elamisele ja töötamisele, ent samal ajal valitseb eeldus, et tulevikus on iga valge või iga eurooplane piirangute eest vastutav või lausa süüdi, oleks see väga halb asjade käik. Ja halb eeskuju.

1 Vt nt https://arvamus.postimees.ee/6996734/paeva-karikatuur (Postimees 15. VI 2020).

2 Iris Marion Young, Responsibility for Justice. Oxford: Oxford University Press 2011.

3 Hannah Arendt, Kollektiivne vastutus. – Vikerkaar 2013, nr 9, lk 36–43. Tlk Tanel Vallimäe.

4 Sellise vaatega võib ka vaielda. Vt nt arutlust „kollektiivse süü” ratsionaalsuse kohta Tollefsen, D. (2006). „The Rationality of Collective Guilt”. Midwest Studies in Philosophy, XXX, lk 222–239.

5 https://jeffersonpapers.princeton.edu/selected-documents/thomas-jefferson-james-madison

6 Janna Thompson, Collective Responsibility for Historic Injustices. Midwest Studies in Philosophy 2006, XXX, lk 154–167. Iris Marion Young on skeptiline Arendti seisukoha suhtes, et üksnes liikmelisus poliitilises kogukonnas on piisav selleks, et tekiks poliitiline vastutus, eriti kogukonna ajaloo eest. Kuid siiski on ka selline vastutus oluline, nagu ilmselgelt näitab BLMi liikumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht