Bakalaureus on teadmus-ühiskonna proletaarlane

Valimiste põhiküsimus otse karjub otsustajatele näkku – kas jätkata poolharitlaste tootmist või taastada oma nime vääriv ülikool.

KAAREL TARAND

Tööandjate eestkõneleja Toomas Tamsar pahandas teisipäeval taas riigivõimuga selle pärast, et valitsus ei ole viimastel aastatel astunud piisavalt samme Eesti majandusarengu suurima pidurdaja, haritud tööjõu puuduse leevendamiseks. Lahenduseks pakutud viis abinõu keerlevad peamiselt selle ümber, kuidas panna kasulikult tööle need inimesed, kes praegu tööturul aktiivselt kaasa ei löö. Need on eakad, osalise töövõimega inimesed, välismaale siirdunud ning veel sündimata lapsed.
Paraku ei ole tööandjatele samaväärselt silma jäänud need kümned tuhanded nooremad inimesed, kes meie massiülikoolides on endale küll hankinud kõrghariduse, aga sellise, mis ei ole kooskõlas ettevõtete ehk majanduse vajadustega. Eesti rahvas on hariduse usku, öeldakse, ning vastavalt on aina suuremal osal nooremates vanusegruppides oma usu kinnituseks taskus bakalaureuse tõend. Kuid kas see tõend näitab ka akadeemilist haritust ja võimet teha tööelus aina keerukamaid ja rohkem lisandväärtust sünnitavaid operatsioone või on tegu pigem diagnoosiga?
Viimase suurema reformi puhul kõrghariduses keskenduti eeskätt kõrghariduse majanduslikule küljele. Tasuta eestikeelne õpe pidi madaldama rahalist barjääri, mille taha kippusid jääma ka andekad. Aastaid väldanud eksperiment aga tõestas, et see, mis võib olla küll soodne üliõpilasele, ei pruugi seda olla ülikoolile. Juba aasta eest püüdsid avalike ülikoolide rektorid algatada mõttevahetuse ülikoolide rahastamismudeli taas muutmise üle. Tõdeti, et valitsus ja parlament finantseerisid tasuta õppimisele ülemineku kenasti, kuid unustasid järgmistel aastatel ülikoolidele lisaraha anda, mistõttu süsteem hangus ning rahul pole keegi. Lähenevate valimiste eel on parteid, ajakirjandus ja vaatlejad pingeliselt otsinud valimiste põhiküsimust, kuid ülikoole ja kõrgharidust, mis tagavad ühiskonna vaimse ja majandusliku arengu kestlikkuse, pole põhiküsimusena arutamise vääriliseks peetud. „On naiivne arvata, et postkommunistlikud riigid jõuavad tasuta ülikoole ülal pidada,“ tõdes kunstiakadeemia rektor Mart Kalm aasta eest. Sotsialismijärgset Eestit juhtivad jõud jätkavad seniajani õndsas naiivsuses.
Ülikoolide majanduslik seis on viinud nad ka tõsiste sisuliste probleemideni ning olukord ei meeldi õpetlastele ega tudengitele. Sirbi vestlusringis (lk 4) osalejad tõdevad kriitiliselt, et nii meil kui ka mujal aastate eest kehtestatud nn Bologna mudeli järgi inimesi eluks ette valmistades toodavad ülikoolid massiliselt pooliku haridusega noori. Kui 3+2 õppeaasta süsteemile üle mindi, oli mõte ja lootus, et suurem osa õppijatest teeb ära kogu rehkenduse ehk õpib nominaalselt viis aastat ja on teadmistelt vähemasti samal tasemel eelmise põlvkonnaga, kes sai okupatsiooni aja ülikooli diplomi samuti viis aastat väldanud programmi lõpuks.

Statistika kõneleb kahjuks hoopis muust. Vanusevahemikus 30–40 inimesed on Eestis tõesti kõrgeima haridustasemega (vt graafikut), kuid kõrget osakaalu detailsemalt vaadates näeme, et täieliku kõrghariduseni ehk magistri tasemele jõuab kahanev osa ülikoolides õppijatest. Vanuserühmas 35–39 ületab magistrite hulk bakalaureuste oma, viis aastat nooremas rühmas aga on seis vastupidine. Optimistlik seletus sellele nähtusele on, et peale pereloomise ja karjääri alustamise lükkavad heaolu ajastu noored edasi ka õpingute lõpetamise, võttes muudkui vaheaastaid reisimiseks, elamiseks ja lõbutsemiseks ja tehes ajuti sekka ka lihtsamaid juhutöid teenindussektoris. Eriti usutav see siiski ei tundu. Ülikoolidesse jõutakse valdavalt 19–20 aasta vanusena ning pole ühtki tõendit selle kohta, et nominaalselt viis aastat vältav stuudium läbitaks massiliselt enam kui kümne aastaga, nagu nn igavesed üliõpilased enne viimast suurt sõda.
Järelikult piirdutaksegi hulgi ainult kolme aastaga, tagajärjeks Mihhail Lotmani sõnade järgi harituse imitatsioon. Mitte haridus, vaid selle simulaakrum. Elukestev õpe, hilisem tagasipöördumine süstemaatilise õppimise juurde on jõukohane vähestele. On võimatu uskuda, et tuhanded nooremas keskeas bakalaureused end üles ehitatud elust järsku lahti rebivad, hülgavad töö ja pere magistriõpingute kasuks. Kehtiva majandusmudeli jätkudes poleks ülikoolidel ka mingit võimalust neid õppetööle vastu võtta, kui see ebatõenäoline tung bakalaureuste massi ka tabaks. Proosalises tegelikkuses ärkab majanduslikult heale järjele jõudnud keskealistes õppimise soov küll, kuid enamasti minnakse siis õppima midagi praktilist, mis toetab harrastusi, olgu selleks siis metsandus, maastikukujundus või rahvuslik käsitöö. Tore, et meie kutseharidussüsteem neid võimalusi pakub, aga majanduskasvu need oma lõbuks õppinud inimesed mikroettevõtjatena ei panusta ega lahenda ka ettevõtete tööjõupuudust.
Ja ega muud lahendust kuskilt paistagi kui võimalikult kiire loobumine inimeste petmisest riikliku kinnitusega, et kolm aastat suurkoolis annabki kõrghariduse, eriala ja tulusa ameti. Ei anna ega hakkagi andma. Kuni pole ümber lükatud arusaama, et inimkonna elu läheb aina keerulisemaks ning keskkonnas heaks toimetulekuks läheb vaja aina rohkem teadmisi, peab noorsoole andma võimaluse – ja miks mitte tegema ka kohustuseks – praegusest rohkem aastaid järjepidevalt õppida. Pool lahendust ei ole parem ega rohkem kui mitte midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht