Asi on kinnisvaras, te oinad!
Hääletamas käinute eelistused kujunesid sekundaarsete ja odavate pisiasjade põhjal Bill Clintoni kuulsaimat lendlauset “It’s the economy, stupid!” sobib ikka mugandada ja kasutada, kui on vaja juhatada inimesi aiaaugu juurest taas aiast kõnelemisele. Kohalike volikogude valimistel aiast ei räägitud, sest aiad olevat eraasi, mis ei mahu avaliku võimu huvisfääri. Sellest seisukohast võib lugeda omavalitsuse valimised nurjunuks. Toimus näiliste huvide võitlus ja nende esindamisele hankisid erakonnad-valimisliidud kõhnakese, ent seadusliku mandaadi. Tähtsamates asjades on aga valitutel täiesti vabad käed – sest need teemad ei tulnud lihtsalt jutuks.
Ma ei arva sugugi, et eetikateema pole tähtis. On küll, aga kohalikel valimistel pole sellega suurt midagi peale hakata. Puhtprofülaktiliselt on muidugi vaja kommunisti sõnaroosaga nüpeldada iga kord, kui temas bolševistlikud kiusatused jälle vinnidena välja löövad. Kommunismi kui inimesi pisivargusest massimõrvadeni ulatuvatele kuritegudele tõuganud mõtteviisiga saab minimaalselt arveid klaarida parlamendi, veel parem kui rahvusvaheliste otsustega. Või siis aitab aeg.
Eesti õpetatud politoloogidel on tavaks rõhutada, et valimised võidavad need, kes sõnastavad keskse valimisteema. Nende valimiste keskne teema oli paraku “minna või mitte minna” ja napp enamus valis viimase variandi. Hääletamas käinute eelistused aga kujunesid hoopis sekundaarsete ja odavate pisiasjade põhjal nagu näiteks 700-kroonine vaesteabi. Neis paigus, kus rahvuslik koosseis kirjum ja suurem kaal mitte-eestlaste häältel, valiti Keskerakonda pigem ükskõiksusest, mitte siirast usust, nagu kirjutas Eesti Päevalehes Aleksandr Astrov.
Erakondade seisukohalt läksid valimised muidugi korda. Kuna kulus väga palju raha (ainuüksi Reformierakond pani erakonna peasekretäri Kristen Michali kinnitusel kampaanias magama vähemalt 15 miljonit krooni), siis mingi kasu sellest ju pidi olema. Hääled jagunesid üle riigi nii, et kõik saavad end vähemasti kuskil võitjana tunda. Erakondade esimehed rääkisid valimisööl nagu ühest suust, et “tulemus on väga hea baas, millelt edasi minna”. See on julgustav, sest pole karta, et erakonnad piirduksid järgmisel korral seniste kõlvatute kampaaniatrikkide lihtlabase kordamisega. Ikka leiutatakse “rohkesti meeldivaid üllatusi”, nagu kaubamajades allahindluspäevadel.
Põhiteemal valitses vaikus
Kui iroonia kõrvale heita, tuleb paraku tõdeda, et omavalitsuse korraldamisel oleme me ajas teinud vähemasti sajandipikkuse hüppe minevikku. Eriti linnades, kus Eesti majaomanikud just sada aastat tagasi volikogudes võimu haarasid. Volikokku said rohke häältesaagiga küll ka nüüd nii maja- kui ka korteriomanikud, paraku mõni neist on oma maja(d) saanud sedavõrd segastel asjaoludel, et polegi päris kindel, kas tegu on ikka majaomanikuga või mitte. Voldemar Lenderi ja Jaan Poska puhul oli tase ikka hoopis teine. Majade väärtus võis toona olla väiksem, kuid meeste oma seda suurem.
Kinnisvaraturul toimub teatavasti kiire ja vääramatu tõus. Ja kellele meist ei meeldiks mõelda, et näe, aasta tagasi maksis mu maja ainult miljoni, nüüd aga juba poolteist. Täpselt sama lugu on korteritega. Rikkus muudkui kasvab ja ise ei pea selle nimel midagi tegema. Mis sellest, et lisandunud väärtus pole iga päev toiduks vahetatav.
Kõik me elame kuskil, kas korterites või majades. Ainult meie poliitiline eliit ei paista seda teadvat. Kui ta teaks ja märkaks, poleks tal ka keeruline aru saada, et kohalike valimiste põhiküsimuseks saabki olla ainult elukoha, see tähendab kinnisvara küsimus. Aga kas keegi rääkis meile kohalike valimiste eel sellest, et esindab majaomanike huve? Mitte keegi. Võib-olla oli rohkem õnne korteriühistutel? Ei raasugi. Isegi üürnikega ei tegelenud keegi, kui välja arvata ehk need ääremärkusena mainitud “sundüürnikud”, kelle koguhulk Keskerakonna poliitilises tootes ei vähene, ükskõik, kui palju neile kortereid ehitada või kompensatsiooni maksta.
Majad ei ole loomult parem- ega vasakpoolsed. Muidugi, kui piki tänavat vaadata, siis jäävad ühed majad hüva- ja teised kurakätt. Aga pöörad ringi ja kõik on vastupidi. Eesti omandireform tegi oma elukoha omanikeks valdava osa kõigist elanikest. Seetõttu ei saa elukoha omandi järgi siin inimesi jagada nii nagu ettevõtluses: et tööandjad on parempoolsed ja töövõtjad vasakpoolsed. Kui suhe eluasemesse ilmavaadet dikteeriks, siis peaksid pea kõik Eesti elanikud puruparemal paiknema. Tegelikult aga üks keskklass kõik.
Ähmaste piirjoontega peremees
Niisiis, loogika on väga lihtne. Linn kogu oma infrastruktuuriga kasvab välja inimeste elukohtadest. Tänavate heakord ja turvalisus sünnib omanike-elanike ühishuvist samamoodi nagu koolide, poodide ja töökohtade asukohadki. Kui avalik võim ja erakonnad keskendaksid oma tähelepanu inimeste eluasemetele ja teemat tähtsustaksid, tõuseks see kinnisvaraomanike endi silmis samuti “prioriteetide tabelis” kõrgemale kohale. Aga seda erakonnad ei tee. Miks? Millegipärast suruvad erakonnad valijatele peale usku, et elukoht on eraasi ja see peab pälvima avaliku võimu tähelepanu ainult siis, kui inimene oma eluasemekuludega enam toime ei tule. Seega, avalikul eluasemepoliitikal on vaesuse lõhn juures.
Küllap seepärast ei leia ka erakondade programmidest mõistet “eluasemepoliitika”, maksimaalselt on seal punktike noortele peredele laenusoodustuste tegemisest. Või siis lausejupp mitte millekski kohustavast “ühistute toetamisest”.
Mõistagi on erakondadel majaomanikele ka keeruline lubadusi adresseerida. Kui öeldakse “majaomanik”, kangastub eeskätt väikese sõjast vanema agulimaja õigusjärgne (seega poliitiliselt märgistatud) pärija. Kuid enamasti pole majade peremehed inimesed, vaid ettevõtted ja ühingud. Mitte inimesed-valijad, vaid juriidilised paberkonstruktsioonid. Uued majad ei saa ehitamise käigus tuttavaks peremehe, vaid arendaja järgi. Kui majad valmivad, kuuluvad need veel paarkümmend aastat formaalselt pankadele. Ja kui ka kõik võlad makstud, tundub paljudele omanikele “raamatupidamislikult” kasulikum hoida maja mõne segast seltsi osaühingu või muidu riiulifirma nimel.
Miks peaks eluase ja majaomand olema kohaliku võimu keskne teema? Aga seetõttu, et majaomanikud ei kujunda oma kinnisvara väärtust sugugi ise – seda teeb otse ja kaude oma otsustega just volikogu. Kui ooperiteatri asemel näiteks oleks Tallinnas Süda tänavale tahetud haisvat keemiatehast rajada, poleks hõlmikpuu praegu mitte siunamise objekt, vaid püha puu, mille juurde palverännakuid korraldataks.
Segastel aegadel ka Tallinna linnapea ametit pidanud linnageograaf Hardo Aasmäe (keda on põhjust sel teemal usaldada) rääkis mulle hiljuti pikalt kinnisvara hinna ja erakondade omavalitsusliku aktiivsuse seostest. Lühidalt: mida kõrgem hind, seda rohkem parteilist sebimist, seda rohkem nimekirju valimistel. Nii et tegelikkuses saavad erakonnad aru küll, millise kivi all vähk peidus on. Publik, nagu valimisteemade püstitusest näha, ei pea seda teadma. Nüüd, kui selleks korraks valimised seljataga, polegi muud, kui loota, et ehk järgmisel korral on kõik teisiti – nii seadused kui laulud kandidaadi nokas.