Argumendid

Evi Arujärv

Enne seda, kui selgus sammaste tähtsus meie elus, olid kaks kuumemat kohalikku meediateemat Jeesus Kristus ja seks. Et odavad teemad? Mitte sugugi. Ei puuduta need kaks ju midagi vähemat kui (totaalne) vastutus ja (totaalne) mõnu. Just vastutuse ja mõnu teemad läbivad tegelikult ka paljusid selliseid arutelusid, kus neid kaht nimepidi ei nimetatagi. Pole ka ime: mõnu ja vastutuse pingeväljas võngub inimhing kogu oma elu.

Üldiselt, globaalses plaanis pole mõnu ja vastutusega muidugi mingeid probleeme. Need jaotuvad maamuna peal ära nii, nagu tahavad emake loodus, kuri saatus ja suurkorporatsioonid. Seal, kus eksisteerib jututuba nimega avalikkus, küsitakse siiski üsna tihti, kes peaks vastutama, kas mõnule võib piire seada, mis on tähtsam, kas mõnu või vastutus ja muud säärast. Nii ühe kui ka teise kaitseks või tõrjumiseks on huvitavaid argumente.

Mõnu kaitseargument number üks on, et argumente pole vaja. Selge see, on ju mõnu äärmiselt veenev, pealtnäha ka privaatne nähtus. Mõnu elupaigaks on inimese retseptorid ja sisekosmos. Mõnu on alati olnud ja jääb. Mõnu ? see on vabadus. Milleks veel argumendid? Nii ümbritsebki eri- ja privaatvajaduste kaitsevari kindlalt kohalikku prostitutsiooniäri ja alkoparadiisi. Tundub isegi kohatu meenutada, et eksisteerivad ka mõnu tootmise, tarbimise ja ümberjagamise asjaolud ning tagajärjed.

Tegelikult ei vaja ka vastutus erilist diskussiooni. Selge, et vastutus on alati ebakindel, ajutine ja kandjale vaevarikas. Alatasa jääb see ?oludele? alla. Kõige tipuks peitub selle välise altruismi taga võimuiha: kirgliku vastutusvajadusega inimene kipub piire tõmbama ja aedikuid ehitama. Õnneks õpetavad valitsused ja eneseabiõpikud inimesi totaalse vastutuse kompleksist (?maailmavalu?, ?aated?) vabanema ja omaenese vaimseid ja füüsilisi mõnupunkte üles leidma.

Ometi leidub ikka veel neid, kes kipuvad aedikuid ehitama, piire tõmbama, reglementi kehtestama. Nende veenmiseks tuleb siiski ka argumendid appi võtta, vaadata, mis teha saab. Näiteks piiri mõiste. See on võimukas, sisaldab dramaatilist kõrvutust või vastandust. Vastandus ei jäta naljalt võimalust mängust väljuda. Piir võib meid mõnust ära lõigata. Pedofiilia ja intsesti mõiste näiteks ? need seavad mõnule piiri. Siin saab osutada piiride loomulikule hägususele. On ju iga mõiste meelevaldne konstrukt, millesse kaugeltki kogu elutäius sisse ei mahu. Õnneks saab piiri ka julgelt ületada (?Murrame läbi?). Veel enam: õigel poolel asudes, näiteks barbarite maailma ja vabaduse maailma piiril elades, võib piiri  suhtuda isegi kartliku hardusega. Leidub võimalusi, kuidas piiri mõistet vabaduse- ja mõnuprintsiipe teenima panna.

Siiski võib piiri mõistes sisalduv dramaatiline kõrvutamine väga tülikas olla. Olgu näiteks tüüpilist tobedust esindav küsimus: mis on tähtsam, kas seksuaalsed (eri)vajadused (mõnu) või nälgiv laps (vastutus)? Totaalse vastutuse haigust põdevad tüübid väidavad, et just valik mõnuprintsiibi ja vastutusprintsiibi vahel nii üksikisiku kui ka riigi tasandil toodab suure hulga eesti laste häbiväärselt viletsaid elutingimusi. Sellise väite saab tühistada põhjendusega, et joon on tõmmatud valesse kohta: tegemist on eri ridade, ?privaatse? ja ?sotsiaalse? objektidega.

Kui keegi ikka veel asjast aru ei saa, aitab teaduslik eksperiment. Eelmises Sirbis oli näide, kuidas teadusliku mõõtmise teel saab paljastada homofoobideks maskeerunud homoseksuaale: paned vastava pildi ette, andurid külge ja pilt klaar. Siin avaneb teisigi võimalusi. Mõned inimesed naeratavad kuidagi võltsilt, ameerika moodi. Andurid külge, saame teada, mida sellised tegelikult mõtlevad. Või kodakondsuse taotlejad. Eesti lipp ja Pätsi pilt ette ? ja selgubki, kas on meie oma või mitte. Tõsi, järele mõeldes selgub, et ka kirjeldatud mõõtmise korral tuleb otsustada, mis ikka on ehedam, olemuslikum, idealiseerimist vääriv: kas mingi varjatud, reflektoorne reageering (loodus, vabadus, mõnu) või ?võlts? püüdlus neid reflekse kontrolli alla hoida (kultuur, piirid, vastutus)?

Suri kord vanainimestel ainuke poeg. Kurbus suur. Kohale jõudnud arst püüab lohutada: ?Kas ikka higistas ka enne surma?? ? ?Jaa, higistas,? elavnevad vanad. ? ?See on väga-väga hea, et higistas.? Kõigil kolmel hakkas kergem. Inimene on nutikas. Mingeid argumente, midagi meeldivat ja leevendavat leitakse isegi siis, kui mõnust pole lõhnagi ? viimse vastutuse olukorras.