Andke armu!

Kaarel Tarand

Avalikku võimu, eriti põhiseaduslikku keskvõimu on Eestis nagu igas riigis väga palju. Ei ole ühtki teist võimu, kes talle vastu saaks. Ta on nii suur. Nagu Lemuel Gulliver liliputtide maal. Seetõttu peab ta ka käituma nagu Gulliver. Nii et väiksemad, kes pole sugugi vähem isiksused, haiget ei saaks. Ei füüsiliselt ega vaimselt. Suurte mullistuste ja ümberkorralduste ajajärgul pole see ehk alati võimalik. Aga reformide aeg on meil teatavasti juba ammu läbi. Nii on rahvusvaheliselt kokku lepitud. Tõsi, paar suuremat muutust seisab veel ees, nagu Euroopa Liiduga liitumiskõnelustel kokku lepiti ja vastavalt ka ajapikendust ehk üleminekuperioode saadi.

Kui suuri reforme ei tehta, siis ei tohiks ka laastud lennata. Aga paraku pole võim väetimale mitte haiget tegemise kunsti selgeks õppinud. Näiteks Vabadussõja võidu samba küsimuses peetakse täiesti ebaproportsionaalseid sõnalahinguid. Täpsemalt, ebaproportsionaalseks teeb asja just valitsuse (ja teda kunstiküsimustes esindava kaitseministeeriumi) aktiivsus selles asjas. Arvatavasti mõne suhtekorraldaja geniaalses peas küpsenud mõte veel valmimata sammas kõigile Eesti elanikele jõuga armsaks teha meenutab kaugeid, aga mitte kauneid aegu XX sajandi esimesel poolel, mil pooles Euroopas eksisteeris riiklik kunst ja riiklik, see tähendab õige maitse. Eestiski oleks peaaegu jõutud „kauni eesti kodu” standardiseerimiseni.

Kehtiv põhiseadus õnneks maitseküsimusi ei reguleeri, jätab defineerimata ilu ja inetuse ning annab täieliku vabaduse uskuda seda, teist ja kolmandat. Küll kehtestab põhiseadus selle, et ühiskonnas langetatakse otsused enamuse tahte järgi, vähemus säilitab vabaduse neid kritiseerida, kuid peab nendega leppima. Vastutasuks aga kohustub enamus vähemuse arvamust sallima ja olema eriti hoolikas oma iga sammu tehes – et see ei tunduks diskrimineerivana ega teeks haiget.

On teada, et Eesti on stabiilne riik (ja see pole ainult meie enda, vaid kogu läänemaailma arvamus), kus võim moodustatakse põhiseaduse alusel; et Eestit parasjagu juhib kodanike enamuse tahte järgi moodustatud valitsus; et see valitsus on otsustanud Vabadussõja monumendi täpselt aasta pärast Tallinnas Harjumäe nõlval pidulikult avada ja et see valitsus enda langetatud otsused ka realiseerib. Kui nii, siis on raske mõista seda, millise innuga avalik võim loob muljet, justkui oleks ühe, kõigi otsuste hulgas suhteliselt väikese kaaluga otsuse täitmine elu ja surma küsimus. Vabadussõda ise ja eriti selle lõpptulemus ei ole seni tekitanud märkimisväärseid pingeid isegi põlisrahvaste ja kolonistide vahel, nüüd aga on loomisel olukord, kus kodanikud peaksid selle tähistamise vormi osas kahte leppimatusse leeri jagunema.

Mulle ei tule pähe ühtki näidet demokraatlikest naaberriikidest, kus valitsus iseendale toetusaktsioone korraldaks. Kodanike aktiivset, kampaaniateks ja demonstratsioonideks vormuvat toetust valimistevahelisel ajal vajatakse ehk siis, kui riigis oleks tekkinud põhiseaduslik kriis, oleks olemas näiteks sõjaväelise riigipöörde reaalne oht. Aga ei ole ju! Küsimus on kõigest ühes elutus postis, olgu see siis klaasist või betoonist, ristiga või ilma. See ei ole küll asi, mille pärast valitsuse liikmetega ilumeele osas eri jalga käivatele kodanikele haiget teha.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks peaksid teated kodanike vabatahtlike toetusaktsioonide nagu kaitseväe orkestri kontserdid, monumendi jaoks annetuste kogumine jmt väljuma kaitseministeeriumi pressiteenistusest (või sedakaudu võimendatud saama), miks „kollektsioneerib” ja eksponeerib seesama ministeerium lausa haiglase kirega kunstnikke, kes on valmis avalikult ütlema, et sammas on ilus. Kahtlemata on põnev välja selgitada, kumba kunstimaitset on eesti kunstnikkonnas kokku rohkem, kas seda valitsuse oma või mõnda teist. Tore võistlus, peaaegu sama tobe kui viimati presidendi valimiste eel, mil loeti kokku seda, kumba kandidaati toetab avaliku kollektiivkirjaga rohkem ja kaalukamaid kultuuritegelasi, kas Ilvest või Rüütlit.

Mul ei ole kohtukõlbulikke tõendeid selle kohta, et massiline arvamusavalduste voog valitsuse otsuse toetuseks oleks valitsuse/ministeeriumi inspireeritud ja juhitud. Aga piisab sellest, et see niisugune välja näeb. Piisab sellest, kui sambaidee meedias toetajad lähevad teisitimõtlejate suhtes üsnagi isiklikuks ja ründavaks. Seda on ka lihtne teha, sest valitsus seisab ju selja taga. Teisitimõtleja aga tajub paratamatult, et tema arvamust surutakse kogu avaliku võimu jõuga maha, teda alandatakse ja naeruvääristatakse. Ka seda võiks vastutustundega kommunikatsioonikorraldajad teada, et ametlikule ja rafineeritud mahasurumisele järgneb veel teine laine, milles, nagu praegu on juhtunud, märatsev netipööbel peost oma osa võtab, paljundades mõtteviisi, mille kohaselt peaaegu kogu kunstnikkond kui parasiitlik kiht ühiskonnast isoleerida tuleks.

Ühesõnaga, mehed-ministrid, aitab nüüd küll, tõmmake oma propagandakampaania maha, et ka teisitimõtlejad saaksid oma riigist ja tema sünnihetkede kangelaslikkusest rõõmu tunda.