Ajalugu õpetab kineast

Mart Kivimäe

Edvins Snore „Nõukogude lugu” ja selle didaktiline probleem Eesti Televisiooni saatesarjas „Välisilm esitleb” 31. augustil näidatud ja 1. septembril (teadmiste päeval) korratud Läti ajaloofilm „Nõukogude lugu” (stsenarist ja režissöör Edvins Snore) on film marksistliku ja natsistliku sotsialismi kuriteovendlusest. Nagu teada, on seda dokumentaalseks „kõmufilmiks” nimetatud filmi näidatud Eestis ka enne ja pärast teleesitlust, muu hulgas spetsiaalselt ajalooõpetajatele. Film on valminud juba 2008. aastal, saanud auhinna ja etendanud teatud määral survevahendi osa poliitilises protsessis, mille tulemusena Euroopa Parlament tunnistas kuritegelikuks totalitaarse kommunismi  inimsusevastased teod.

 

Jääb aga teadmata, kuivõrd õnnestus filmil täita pöördepunkti osa moraalses protsessis, kus LääneEuroopa on pingutanud „solidaarsuse nõrka anamneetilist jõudu” (Jürgen Habermas) ainult fašismiohvrite heaks. Balti riikide seisukohalt on nende lähiajaloo poliitilist tausta rahvavastase terrori kujutamise kaudu avav film eriti tähtis demokraatia ideele. Ennekõike heitleb siinse väikerahva liige ise lõputult oma „võitjate ajalooga”. Saksa keskaegsest idakolonisatsioonist Vene kommunismi anastuspoliitikani on aga kohalik ajalugu peale võimualuse maa loo ka eri kultuuride mõjupiirkonna  lugu. Karl Marxi kujund traditsioonidest kui elavate teadvuse „luupainajast”, mis ei lase neil surnuid esile manamata, päris omatahtsi ja täiesti uues rüüs mängida ühtki ajaloo stseeni („kriiside epohhidel”), tohiks siinmail olla marksismist viimasena aktsepteeritav kultuuriline seaduspärasus.     

Salongivalest haudade tõeni

Edvins Snore filmi ajaloopoliitikal on välispoliitiline mõõde, „elavates piltides” osutab see nn uue Euroopa psüühilisele erinevusele vanast, sovetiseeritud aladel kehtinud repressiivsele eluvormile, kus kasvas üles ning sai oma traumad mitu põlvkonda.  Selle eluvormi üsna pikk kestvus, võrreldes mõne Põhjaja Lääne-Euroopa maa lühiajalise okupeerimisega II maailmasõjas, on Eestis ja Lätis andnud näiteks kollaboreerimisele (okupatsioonivõimuga koostöötamisele) eetiliselt lõdvema tähenduse.

Nõnda on filmil ka sisepoliitiline mõõde, ja toimetulek ajaloolise paratamatusega on selle poliitika hüüdnimi. Aga käesolev rõõmutu film kehastab seda poliitikat hoopis teisiti kui näiteks 1940. aastat mälestav 1965. aasta kogumik „Eilsest tänasesse”, kus 31 eesti autorit jutustavad (rahva nimel), „kuidas me pöördusime uue elu sirgele teele, kuidas me hakkasime  laulma uut laulu”. Ning see pole nõukogude meenutuskultuuri üksikjuhtum, iga kümnendi järel alates pöördest („taaskehtestamisest”) uuendati ja täiendati seda laulu. Võimu insener (parteitöötaja) käivitas ajastu rütmi, rahva saadik (eesrindlane) reageeris sellele aplausiga, ametlik filosoof (teadustöötaja) sõnastas arengu progressi tormiks. Ent kõige selle reprodutseerimine tänapäeval ei ole ajakroonika, see on visuaalne klišee, mida režiim enda kohta tootis, oma legitimatsiooniks vajas.

Režiimi toodang ei vasta kunagi meie küsimusele,  „kuidas asi tegelikult on olnud”, see vastab üksnes päringule selle kohta, mida ja kuidas tegelikuna kujutati, kelle suhtes ja kui kauaks see asi õnnestus. Filmist vaatab meile vastu montaaži teel saavutatud moraalne võit bioloogilise ja sotsioloogilise alusega totalitarismi üle, aga ka baltlase hukkamõistev otsus suurriiklikule jõupoliitikale üldse. Autor on teadlikult asunud ajaloo ohvrite poolele, mis uuseuroopa poliitilises ja filosoofilises kultuuris ei  ole reegel, vaid erand (XIX sajandil tegi seda Heinrich Heine, XX sajandil aga Walter Benjamin). Ohvritest lähtumise erandlikkust moodsas ajaloofilosoofias ei saa seletada „Nõukogude pärandi mõjuga Euroopale”, mida filmis reklaami järgi uuritakse, küll aga progressiidee domineerimisega.

Mõnda reklaamivat arvamust, nagu filmikriitikult telelehes (film võiks olla lätlaste eeskujul meiegi koolides „õppefilmiks”) ja parteipoliitikult telestuudios (film põrmustab kujutluse kommunismist kui „armsast asjast”, kui „ilusast utoopiast”), peab ajaloolane võtma reservatsiooniga. Kuigi kooliõpilasele võib film olla sünge, ent mõtlemapanev  põnevik, jätab see ta informeerimata tõigast, et marksism, bolševism ja stalinism pole samased nähtused. Sotsiaalse võrdsuse utoopia kui ajalooteadvuse vormi aadressil keelt teritades ei saa me eirata, et „võrdsuskommunismi” (primitiivkommunismi) kriitikale pani aluse klassikaline marksism. Ilusa utoopia pilkekujund rahvuslase suus aga ei trumpa üle Venemaa olude kirjeldusega seotud väljendit „kommunistlik eldoraado”, mis pärineb Marxi irooniliste keelendite varasalvest.

Esmane mulje filmist polegi ainult võidukas, inimsuse vaenaja koondkuju esitav ajaloofilm ja seda ümbritsev traagiline  atmosfäär on katkine peegel, kus näost saab lõust, nii et inimese jooni on selles raske ära tunda. Tragöödia inimlikuna tõlgendamise sümbol on austav meenutus, filmi alguses süüdatav küünal tuletab ajaloolasest vaatajale meelde ka Heine „Prantsuse olukordade” VI artikli (1832) ajalooteoreetilise sissejuhatuse lause: „Salongid valetavad, hauad on tõesed”. Arvan, et see oleks ühtaegu filmi mõtteline ja probleemne epigraaf. Suure erandina oma ajastul väljendas Heine mineviku kohta uut sotsiaalset mõtet: peab aitama mõista, mida räägivad „surnud, ajaloo külmad kõnelejad”, et nad ei kõneleks asjata „lärmavale  hulgale, kes mõistab vaid kirekeelt”. Kuid Heine polnud naiivne: mitte üksnes oma võimu kestvusse uskuvad „salongid” (võimukandjad) ei valeta, valetavad ka oma võitu uskuvad „opositsiooniklikid”, kusjuures nad ei tee seda ettekavatsetult. Heine meelest käituvad mõlemad „parteid” sarnaselt („nagu inimesed üldse usuvad alati seda, mida nad soovivad”), aga neile parteidele ei saa eelistada ka „ajahuvide” suhtes osavõtmatut „indiferentisti”, kellel puudub oma arvamus. Heineliku arutlusviisi võib kokku võtta tänapäevase oskussõnaga „probleemiteadvus”, kahjuks on selle teadvuse osa filmi saamisloos  olnud väike. 

Nende deemonlikkuse optika

Ajaloo kinematograafilise analüüsi rajalt läheb film ikka ja jälle  mineviku põlvilisurumise teele ega esinda diferentseeritud ajalookultuuri. Esiteks, filmi kontseptsioon ei tee vahet ideoloogilistel vormidel (erinevail sotsialistlikel liikumistel), mis segunevad totalitarismi „nõiakatlas”, ja teiseks, filmi teoreetiliseks aluseks on ekspertrepliigid, millel (nende ebakorrektsuse tõttu) on juures ajaloovõltsimise maik. Nagu tundub, ei peaks kodumaine ajalooharidus enam valima Cambridge’i ja Moskva „ajaloo” vahel, vaid loobuma allikate kasuistlikul tõlgendamisel rajaneva tendentsajaloo ideest. Üldse mitte kaheldes filmi autori õiguses oma nägemusele,  samuti mitte jagades „kommunismi põhimõtteid” ega antikommunismi kohustuslikke eelarvamusi, teen filmi kohta mõned vaatajamärkused.

Need märkused liiguvad (1) subjektiivselt üldmuljelt edasi (2) „kahtlaste tõendite” üksikvaatluse juurde ning riivavad lõpuks (3) põgusalt lähiajaloo metodoloogiat. Antud juhul on mu „kriitilised tundmused” tingitud filmis esinevast ahistorismist, täpsemalt, anakronistlikust ümberkäimisest marksismi ajaloo probleemsete tekstide ja faktidega. Pole vahet, kas seda ajalugu käsitleb marksismi pooldaja, arvustaja või taunija, igal juhul on tema kohus järele mõelda  ka selle üle, mil määral on „eksperdi panusele” tuginev ettekujutus kooskõlas Marxi ja Engelsi sõnade, mõistete, otsustuste algupäraga. Seda enam, et kogu filmi universaalne selgroog (nn hävituspostulaat) on „fašismi epohhi” historiograafia ühe suuna diskussiooniliseks osutunud seisukohtade maksimalistlik konstrukt.

Näide anakronismist on filmi tegijate poolt marksismi ja natsismi ühitamisel unustatud tähtis seik, et rahvuslik mõtlemine, mis natsistlikus ideoloogias mängib suurt rolli, ei ole (ideoloogiakriitilise eneseteadvusega)  klassikalisele marksismile üldiselt omane. Teine märkus anakronistliku lähenemise vastu on see, et poliitiliste ideoloogiate suhe poliitiliste ideede kandjatega on enamasti retseptiivne, mitte mehaaniline. Kuigi näiteks itaalia fašismis on elemente ka Hegelilt, Marxilt, Nietzschelt ja Leninilt, ei taandu fašism kui poliitiline reaalsus siiski neile. Filmi paradokside hulka kuulub tõsiasi, et väärastunud  marksismi ehk Hitleri „kuratlikkuse” ja Stalini „ratsionalismi” vastavust ründavad keelendid on neomarksistlikku päritolu. Alust on küsida, kas marksismi demoniseerimine (ohustava jõuga samastamine), mis filmis aset leiab, ei põhine äkki oskamatusel marksismi ja stalinismi vahel vahet teha? Pärand (marksism) eksisteerib väljaspool seda kultuuritüüpi (XIX sajandit), mis on ta sünnitanud, nii et selle filmi taustal kerkivad ka stalinismiaja „kultuuriteooria” probleemid. XX sajandi üks õppetund on, et pärandina koheldav ajalugu eeldab selle  võõrandamist minevikult, ning alles siis („võõranduse” protsessis) saab selle panna tööle kellegi heaks või kahjuks.

Hoiak, mis kannab ahistorismi nime, on ajalooteadvuse kahesuguse suunaga (väljapoole ja sissepoole suunatusega) võrreldes endast kui ajast teadlikuks saamise peetus. Filmi läbiv sotsialistliku memento mori püsikujund („Tööline ja kolhoositar” kolbakuhjal) ja kronoloogiline manipulatsioon (eriaegsete kujundite ühteliitmine) võib mõneski vaatajas panna idanema antiajaloo seemne. Edasi võrsub sellest negatiivne hariduseeldus, mis avaldub soovis käituda nüüdisaegses Baltikumis  umbes samuti nagu sõjajärgsel Saksamaal: tollal välistati õppekavast Nietzsche, nüüd pole seminaris kohta Marxile. Antud lõigu pealkiri („deemonlikkuse optika”) viitab ahistorismi tagajärjele: filmis on ülekaalus ajaloo deemonliku külje rõhutamine objektiivsuse taotlemise arvel. Seda väidet pole raske argumentidega kinnitada, aga sellest veel tähtsam näib praegu olevat didaktiline küsimus: kuivõrd annab „Nõukogude loo”-taoline „montaažfilm” panuse ajaloost õppimisse? 

Imperialistliku programmi isad

Edvins Snore film võitleb sovetismiga (vägivaldse valitsemisega), mis uputab inimesi ja rahvaid verre, piinab neid elajalikult ja mõnuga, laseb tulistada kuklasse, lüüa noa selga, naela pähe, tropi suhu. Selle (maailma koloniseeriva) hirmuäratava võimu eesmärk on „alamaid” füüsiliselt hävitada, vaimselt sandistada, poliitiliselt orjastada, ning „ülemaid” pimesi teenivaid  mõrtsukaid autasustada. Võim lummab oma käsilasi sellega, et hävitus ja puhastus on suure ümbertegemise aste, (uut isandinimest) loova ühiskondliku tegevuse paratamatu osa, selles tegevuses on vastamisi vana ja uus, haige ja terve, nõrk ja tugev, (kõige äraelanu) surm ja (tulevane õnnelik) elu.

Edvins Snore poliitilise eksistentsialismi žanris film on skemaatiliselt ülesehituselt ulmefilm, kus hea ja kurja piltlikustamiseks kasutatud lähiajalooainest ning mõistetud ideeusklike üle kohut, tuues salongikommunisti silme ette tema pühimate unistuste kokkuvarisemise hinna. Hinna nimi, mida otsesõnu ütlemata  film vahendab, on õieti „valitsemispraktika”. Selles praktikas on nõukogude kommunismil ja saksa rahvussotsialismil teatavasti rohkem analoogiaid, kui film neid esitab. Autori filmi läbib aga (printsiibiks muudetuna) võrdlev-geneetilise ideoloogialoo vaieldav mõte, et need analoogiad on olemuslikud ja seetõttu fataalsed.

Nõnda on siin tegemist õppefilmile vastunäidustatud „selgitustöö”-laadse sõnumi edastamisega (erapooliku teadmisega), ka sõnumikujundus ise toob esile puudujäägid filmi loogikas. Pannes marksistliku ja natsistliku totalitarismi järelpõlve  kohtu ees ühele pulgale, kuulutab film neist esimese ikkagi „ainulaadseks” (omamoodi arhetüüpseks), teise vaid ajalooliseks matkijaks. Filmi taustsüsteemi kuulub üks ajalooalane maavärin, mille kese oli 1980. aastate Lääne-Saksamaa haritud ühiskond (kui „Nõukogude lugu” hakatakse koolis kasutama õppevahendina, siis oleks vaja tutvustada ka nn Historikerstreit’i materjale). Enamgi, filmi idee kopeerib suurt vastukaja tekitanud ajaloolaste tüliasja lähtemotiivi (holokausti „singulaarsuse” küsimust XX sajandi ajaloos), pöörates küsimuse teraviku vastassuunda. 

Erinedes selle protseduuriga näiteks 1998. aasta saksa ajaloolaste kõmulise 42. kongressi, ammuse tüliasja ühe järelmängu vaimust (kongressil võeti luubi alla oma ajaloolaste natsiminevik). Balti rahvaste saatuse kontekstis kannab film tegeliku raskuspunkti üle „punavaenlase” loole, Nõukogude Venemaa ja marksismi-leninismi kriminaalsele ajaloole. Kuid film võtab sama kriminaalajaloo neostalinistlikust etapist oma arsenali üle ka parteimarksismi dogmad, neile „demontaaži” tegemata. Kõige silmapaistvam neist dogmadest on muidugi see, et Marx ja Engels olevat 1840. aastail loonud teadusliku kommunismi,  mida arendas edasi Lenin ja tema järel marksistlik-leninlik partei. Pärast viimati Ida-Saksamaal ilmunud „Teadusliku kommunismi” leksikoni (5. trükk 1987) sellist ideoloogilist ebatõde ükski rahvuslik teaduskultuur ei afišeeri. „Uudse” ainulaadsusteesi põhjendaja rollis saab filmis sõna üks Cambridge’i kirjandusloolane (George Watson). Jättes mulje misjonärist, kes avab pärismaalaste silmad idolaatria ekslikkusele, teatab ta akadeemilise rahuga (sest ta olevat juba mitmes ülikoolis selle teatega kuulajaid „šokeerinud”), et tänapäeva poliitilise genotsiidi isad on Marx ja Engels.

Seda sorti  avaldus kuulub antikommunistliku triviaalkirjanduse valda, kus lugejale esitleti ka satanismis kahtlustatud „tundmatut” Marxi, nagu tegi 1970. aastail Läände pääsenuna üks nimekas Rumeenia usukannataja (Richard Wurmbrand). Tema, märtrite kiriku esindaja põhiväide, et marksismis olevat saladusi, mida teadvat „ainult vähesed marksistid”, kõlab üsna watsonlikult. Selles on totalitaarse kommunismi mõne ellujäänud ohvri vaimne tragöödia, et ta muutub ise ideoloogiliste udujuttude ajajaks. Engelsit parafraseerides on tegu „Härra Watsoni poolt teaduses teostatud pöördega”, ta endagi suhtes, Watsoni Engelsi-pildi  analüüsi juurde tuleme veel tagasi.

Filmi tonaalsusele on iseloomulikud Cambridge’i kirjandusloolase julged väited selle kohta, et natsism baseerub marksismil, et parasiitide hävitamine ühiskonnas on marksistliku sotsialismi idee, et Nõukogude Liidus hävitatigi inimesi Marxi õpetuse järgi! Ärge arvake, et see on provokatiivne Nõmme Raadio, ei, see on „Nõukogude lugu”, jutustatuna Cambridge’i ülikoolis, näidatuna Euroopa Nõukogu ja kohaliku Euroopa Liidu Maja üritustel (septembris 2009). See on ka traditsiooniline Vaba Eesti Sõna (juulis 2008), mille Interneti-väljaandest  võib lugeda, et film selgitab, „kuidas mõlemad režiimid [„NatsiSaksamaa ja Kommunistlik Soviet”] põhinevad tegelikult marksistlikule maailmavaatele ja nende põhimõte on kasvatada uus maailmakodanik, mis nõuab suure osa inimkonna hävitamist”. Nagu teada, oli marksistliku sotsialismi ametlik teisendsõna poliitharidustöös (nõukogude ajupesus) tõesti „teaduslik kommunism”, selle teaduse lugemik (dogmade kogum) vastas keskmise parteitöötaja vaimsele tasemele. Marxi ja Engelsi postkommunistlik tagasikiskumine sellele tasemele on rumal.

Watsoni teesidele tugineb filmi lõpu moraal: Marxi ja Engelsit  (nende pärandit) esitletakse kui takistust Euroopa rahvaste tõelise ühendamise teel, sest nad pidasid õigeks „alamrahvaste” (resp. väikerahvaste) hävitamist avamaks tuleviku arenenumatele rahvastele. Edvins Snore film sisendab, et marksismi olemuseks on lisaks genotsiidipoliitikale täielik kultuuriline rassism. Filmi lõpukaadrid näitavad Marxi ja Engelsi monumenti „Euroopa südames”, apelleerides sellele, et koos nende ideede väljajuurimisega tuleb likvideerida ka nende mälestusmärk. Oma resümeega jõuab film enesehävituse piirile, sest võtab režissöörile märkamatult üle filmijutustuses taunitud ideoloogiate  kultuuriohtliku rolli. Kõigele lisaks elab Snore filmis edasi Läänes kujunenud müüt trotskismist kui ainsast demokraatlikust alternatiivist stalinismile. Trotskit kujutab film positiivselt (metsiku Stalini ohvrina), unustatud on tõsiasi, et ka tema käed olid bolševismi ohvrite verega määritud (Kodusõja ajal korraldas ta peale mahalaskmiste ka vandalismiakte). Autor pole filmi tegemisel mõelnud paljudele kultuurilistele ja poliitilistele asjadele, mis tema skeemiga ei sobi. Näiteks: miks rüüstasid natsid Marxiga seotud pärandit, miks vallandasid natsid esimesena ametist  marksismi sallinud õppejõud, millist karjääri tegi natsiajal Hitleri tekstidest inspireeritud mõiste „kultuurbolševism” (algselt nõukogude „proletkulti” sünonüüm)? Jne. Meil on piisavalt alust näha Snore filmi üheplaanilisuses teadusevastast kallet, isegi ebaobjektiivse ajaloopildi kinnistamist. 

Genotsiidi juurte taasesitamine

Edvins Snore filmi peategelased on surnud inimesed, kes esinevad laibahunnikute kujul, selles (telekommentaatorite sõnapruugis) „õõvastavas”, aga „huvitavas” filmis avaldab ekspert Watson ka nende surma planeerija nime: Friedrich Engels, 1849. aastal. Juhtum väärib lähemat vaatlust, tegemist ei ole ainult jalgratta leiutamisega (Engelsi vastav tekst on marksoloogias  üldtuntud), vaid ka ajaloolist konteksti mitte või halvasti tundvaile filmivaatajaile eksitava info jagamisega (sh Marxi sõbrale teenimatult ränga süüdistuse esitamisega). Teksti kontekst ongi see, mis teeb Watsonist Engelsi sõnade väänaja ning sofistliku kirjandusloolase. Filmis kõneleva prantsuse sotsiaalteadlase Pierre Rigoulot’ vihje Engelsi mitteühesele suhtumisele „Poola taastamisse” on aga poliitilisi asjaolusid lihtsustav, vulgaarne. Ainsa slaavi maa ja rahvana just Poola ja poolakate vastu tundis Engels nagu Marxki erilist poolehoidu (negatiivselt suhtus ta Balkani slaavlastesse).

Engelsi slaavlusekriitikas sisalduv kindel reservatsioon („välja arvatud Poola”) on ju samuti nagu ta Poolat rahvusprintsiibi seisukohalt käsitlevad eriartiklid 1860. aastate Internatsionaali-kirjanduses marksismi ja rahvusluse suhete vaagimise allikas. Snore ekspertide Engelsi-vaenulik hoiak mõjub kohati russofoobse alatooniga filmis imelikult. Endine marksismi klassik pälvinuks esiletõstmist teises kvaliteedis, nimelt panslavismi ehk (Engelsi sõnul) „panslavistlike maailmavalitsemise tendentside” kriitikuna. Teema „Friedrich Engels ja slaavi rahvad” (Watsoni genotsiiditees sellesse teemasse  puutubki) peab arvestama ka kronoloogilist aspekti. Engels tuli vaoshoitumalt kui 1849. aasta publitsistikas „väikeste slaavi rahvaste” probleemi juurde tagasi kirjas noorele Kautskyle (veebruaris 1882). Uue sotsialistide põlvkonna marksism langes kokku patriotismi ja rahvusluse tõusuajaga. Slaavlasi toetavad olid Engelsi 1893. aasta läkitused bulgaaria ja tšehhi sotsiaaldemokraatidele, „meie Läänest” vaadates olid nad talle siis rahvusvahelise  sotsialismi eelpostid „Aasia piiril”. Kolmest olulisest tegurist (1848. aasta revolutsioon, Vene tsarismi poliitika, sotsialismi geograafia), millest Engelsi hindamisel ei tohiks mööda vaadata, näeb Watson esimest, aga ei näe õigesti. Rutiini järgides poliitiliste kaksikutena kujutatud Marx ja Engels olid erinevate ajalooalaste huvidega inimesed, rahvusküsimus ei huvitanud Marxi nii palju kui Engelsit. Selles küsimuses võib Engelsile omistada idiosünkraasiat väljendavat sõnatarvitust, mitte aga genotsiidile õhutavaid loosungeid. Watson murrab sisse lahtisest uksest kahes mõttes: esiteks, Engelsi rahvuslikke  antipaatiaid pole marksistlik teadus maha vaikinud ei Läänes ega NSV Liidus ja Saksa DVs; ning teiseks, etnotsentriliste joonte olemasolu Marxi ja Engelsi tekstides ei ole marksismiloo tundjale uudiseks ka Baltikumis.

Kuid klassikute etnotsentrism pole nende sajandil ei ainulaadne ega ühetähenduslik, vastupidi, iseenda paremaks, juhtivaks, edenenumaks pidamise ajendid varieeruvad. Need ulatuvad näiteks tsivilisatsiooni-argumendist (Engels väidab, et sakslased „tsiviliseerisid” slaavlasi) teadusliku konkurentsini (Marx väidab „meie”, saksa sotsialismi üleolekut „nende”, prantsuse sotsialismist). Aga oma  suure kaasaegse Theodor Mommseni „keisrikõnede” germanotsentrismist Preisi akadeemia sekretärina jäävad nad mõlemad kaugele maha. Marx ja Engels, olgu öeldud, eitasid võrdselt nii pangermanismi kui panslavismi. Snore filmis diferentseerivat mõtteviisi ei rakendata, selles on rõhk propagandistliku efekti saavutamisel, millele aitab kaasa ekspert Watsoni ahistorism. Filmi tõsiseltvõetavus saab intelligentse vaataja silmis selle ahistorismi kehtestamisega tunduvalt kannatada. Veel enam, kui nimetada asju õigete nimedega, siis võltsib Watsoni „eksperthinnang” Euroopa demokraatia ajalugu. Pole kahtlust, et sellesse ajalukku kuulub Marxi toimetatud Neue Rheinische Zeitung alapealkirjaga „Demokraatia häälekandja” (ilmus maist 1848 maini 1849, kokku 301 numbrit).

Samuti pole mõtet eirata Lääne marksismiuuringutes kujunenud arvamust, et see oli üleeuroopaliku revolutsiooniaasta parim ajaleht. XX sajandi üks autoriteetsemaid marksolooge Werner Blumenberg on märkinud lehe erakordset tähtsust Saksamaa jaoks: „Nõnda esindas ajaleht üksikul eelpostil sotsiaalset demokraatiat, nagu seda tundis Prantsusmaa, mis aga Saksamaal oli seni tundmatu”. Katse seostada ajalehte genotsiidi propageerimisega, nagu  filmis tehakse, on iseäranis sobimatu ajalehe programmiliste seisukohtade valguses (üritada vähendada rahvastevahelist vaenu, toetada rahvaste suveräänset tahteavaldust jne). Pigem tuleks ajalehte seostada Austria, Preisi ja Vene rõhumispoliitika kritiseerimisega. Uue ajalehe ilmuma hakkamisel kirjutas Marx toimetuse nimel itaalia kolleegile: „See ajaleht hakkab meil Põhjas võitlema nendesamade demokraatlike põhimõtete eest, mida „L’Alba” esindab Itaalias. […] Me hakkame kaitsma Itaalia iseseisvust, me hakkame elu ja surma peale võitlema Austria despotismi vastu nii Itaalias kui ka Saksamaal ja Poolas.  […] Teie rahvast rõhuvad needsamad inimesed, kes ka meil on alati võidelnud vabaduse vastu”. Need „idealistlikud” read on veel demokraatliku meeleülenduse ajast, kui Pariisis oli toimunud veebruari-, Viinis ja Berliinis märtsirevolutsioon. Endastki mõista ei peaks ajaloolane eirama ka Marxi ja Engelsi „spetsiifilist ekstremismi” (Ernst Nolte), et kõik, mis revolutsiooni soodustab, on teretulnud. Kuid nende hoiaku taandamine sellisele ekstremismile (üksikväljendite ja valiktsitaatidega), et eitada marksismi humanitaarseid jooni, on külmast sõjast jäänud kompleks.     

Rahvaste hindamise kriteerium

Watsoni trump on selle päevalehe (Neue Rheinische Zeitung) üks number (jaanuarist 1849), kus Engels on kasutanud väljendit Völkerabfälle, sõna-sõnalt: „rahvaste jäätmed”. Seda sõna (väga oluline on, et Engelsil esineb see ka ainsuses) näidatakse filmis suunatud valguses suurendatult ja Watsoni kommentaari  saatel, et midagi nii koledat inimkonna kirjalikust ajaloost enne Marxi ja Engelsit ei leiagi. Küllap see on hüperbool, mis tahab olla argument. Filmist ei selgu, kas ekspert on arvestanud ka sõna sünonüüme Engelsi poliitilises leksikonis (nt Völkertrümmer, tõlkes umbes: „rahvaste riismed”, „rahvaste jäänused”; või Völkerruinen, „rahvaste varemete” asemel sobiks „etnilised rusud”). Sama ruineeritud etnoste tähistamise rida jätkavad Engelsil Reste („jäägid”) ja Überbleibsel („jäänukid”) kadunud rahvaste jääkide ja suurte ajalooliste rahvaste jäänukite mõttes. Balti ajaloolane ei saa filmi vaatajana lahti tundest,  et ekspert vassib: laiduväärse sõna tõlkevasteks kasutatud väljendi racial trash iseloom ei klapi Engelsi mõttearendusega, kus ajaloofilosoofiline element põimub etno- ja sõjapoliitilisega.

Ei marksistid ega antimarksistid ole pööranud küllaldast tähelepanu sellele, et Marxi ja eriti Engelsi tekstides on peale „klasside võitluse” juttu ka „rahvaste sõjast” ajaloos. Niihästi Watsoni inglise keel kui ka tiitrite eesti keel tõlgib sõna Völkerabfälle „rahvarämpsuks” (tõlked on valed) ja me saame teada, et  siin on kurja juur: Engels kuulutab rämpsule surma. Kui ma õigesti mäletan, ei nimetatud filmis ajalehe kõrval artiklit, kust see halvustav sõna avastati, nägijaks saanud vaataja pidi olema Watsoni ilmutusest niigi rabatud. Teiselt poolt võib nentida: Engelsi artikkel „Madjarite võitlus” („Der magyarische Kampf”), kust sõna pärineb, on meilt poliitviisakust nõudval ajal tõesti väljakutse ajaloolisele hermeneutikale. Engels kaitseb artiklis eestlaste sugulasrahvast ungarlasi nende iseseisvusvõitluses, võitluses omariikluse eest, mida peeti Lajos Kossuthi juhtimisel Austria ja Vene interventidega (Kossuth oli Engelsi kangelane). Partisanina mujal neljast revolutsioonilahingust ise osa võtnud Engels, nagu ta sellest räägib kirjas Marxi naisele (juulis 1849), riskis samuti eluga ja nimetas liberaale, kes lahinguis ei osalenud, „demokraatlikuks rämpsuks”.

Lühidalt, Engelsi stiilil Neue Rheinische Zeitung kaastöölisena on veel sõjapsühholoogiline aspekt, mis ei tohiks jääda tema kirjutiste hindamisel kahe silma vahele. Artikkel kuulub ühte mõttekonteksti Engelsi kaheosalise artikliga „Demokraatlik panslavism” (vastusega „Bakunini fantaasiale”  veebruaris 1849), selles poliitilise romantika kriitikas on kokku võetud ka „Madjarite võitluse” põhiteesid. Engelsi sõna Völkerabfall poleemilist tähendust ei saa mõista, rebides teksti välja 1848.−1849. aasta revolutsiooni publitsistikast ja näidates seda võidukalt nüüdisaja inimestele: vaadake, kui kohutav! Niisama absurdne oleks pidada samas ajalehes kontrrevolutsiooni võidu järel (novembris 1848) Marxi poolt kasutatud prognostilist väljendit „revolutsiooniline terrorism” nn Suure Oktoobri signaaliks, teadmata, et selle adressaat oli (Marxi sõnul) „vasturevolutsiooni kannibalism”. 

Engels ei pidanud silmas hävitamisele kuuluvat rahvarämpsu, vaid oma riikliku ajaloota rahvastikku, eelkõige Austria territooriumil elanud lõunaslaavlasi. Nende tollase poliitilise rolli ja sihi tõttu nimetas ta neid „panslavistlikeks lõunaslaavlasteks”, nende pika ja segase arenguloo tulemi mõttes nimetas ta neid „rahvaste jäätmeks”. „Jääk kui jääde” (saksa Abfall, mitte inglise trash, nagu filmis, vaid hoopis rest) on siin võtmesõna, see tähendab küsitavat õigust eksistentsile, millest progress ei tarvitse enam midagi järele jätta. Õieti polegi asi niivõrd sõnas endas, kuivõrd selles, et autor jaatab sellist asjade kulgu („ka  see on progress”), ning tal on selleks oma põhjused: eksistentsi õiguseta rahvaste all on siin mõeldud neid, keda „tuhandeaastase ikestamise [Unterjochung] ja rahvuslikkuse ärastamise [Entnationalisierung] järel” peetakse võimetuks looma oma rahvusriiki. Kriitilist huvi Engelsi seisukohtade vastu võinuks tunda Oskar Loorits, keda erutas rahvaste elujõu küsimus kui kultuurifilosoofiline probleem (seda enam, et Engels ei seo rahva elujõulisust ja energiat alati tema arvulise suurusega). Engels osutab sellele, et riigita rahvad on määratud assimilatsioonile (mitte füüsilisele hävitamisele), aga ka poliitilisele  ärakasutamisele suurriiklikes huvides, sellest tuleneb rahvaste vastandus („reaktsioonilised” vs. „progressiivsed”).

Watson ei ole saanud aru, et diskursuse teemaks pole XX sajandile saatuslik genotsiidikuulutus, vaid hoopis XIX sajandi revolutsioonilise ajaloomõtlemise spetsiifika. Selle ajaloomõtlemise kategooria oli ka „panslavism”, mis võttis ühtlasi perioodimõiste kuju. Engels siirdas antud mõiste isegi kaugminevikku („panslavismi aeg oli VIII ja IX sajandil”), pidades sel juhul silmas lõunaslaavlaste pingelisi suhteid Bütsantsiga. Watsoni väide, igatahes Snore filmis esitatud süüdistuse kujul, on nonsenss, Engelsi vastumeelsus oma aja („reaktsioonilise”) slaavluse suhtes aga pigem saksa vabadusvõitleja „uhkus ja eelarvamus”. Kui see ikka oli eelarvamus, võttes arvesse Austria armee slaavlaste brutaalsust 1848.−1849. aasta revolutsiooni ajal (Engels oli sellest teadlik) või kommunismijärgse aja sõjakuritegusid Balkanil ja neile slaavi solidaarsuseks peetud hõimluspõhimõttel läbi sõrmede vaatajaid. Engelsi artiklit tähelepanelikult lugedes võib teda pidada ettenägijaks: ajaloolisi pingeid, mis kommunismi järel vallandasid sõja Balkanil, on ta kirjeldanud Euroopa ohuallikana. Kuid  1849. aastal polnud Engelsile „kontrrevolutsiooni fanaatilised kandjad” ainult slaavlased, Watson omistab talle oma vääral meetodil teisigi genotsiidiobjekte: gaelid (Šotimaal), bretoonid (Prantsusmaal), baskid (Hispaanias). Engels illustreerib neid väikerahvaid nimetades oma teeside ajaloolisust: esimesed olid 1640−1745 Stuartite, teised 1792−1800 Bourbonide, kolmandad Don Carlose „toed” (Stützen). Hegelile viitava Engelsi mõte on selles, et „ajaloo käigu poolt […] halastamatult puruks sõtkutud rahvuse jäägid, need jäätmed” muutuvad restauratiivse poliitika toeks, kujutavad endast protesti revolutsiooni  vastu. Engelsi arvates jäävad need rahvusjäägid selliseks „kuni oma täieliku ärahävitamiseni [Vertilgung] või denatsionaliseerimiseni [s.o. rahvuse kaoni]”, teisisõnu, kuni ajaloo protsess viib lõpule nende rahvakildude assimilatsiooni.

Tundub, et Engelsi rahvusjääkide poliitilise käitumise ja ajaloolise sulandumise nägemus sisaldab endas ratsionaalset iva (analoogia momenti) ka lähiajaloole. Moskva augustiputši (1991) kohalike toetajate meelsus lähenes panslavistliku rahvajäägi omale Engelsi kirjelduses: see jääk „näeb oma õnnistust ainult kogu euroopaliku liikumise ümberpööramises [Umkehr], liikumise, mis tema meelest  ei tohiks minna Läänest Itta, vaid Idast Läände” ja „vabastav relv, ühtsuse side on talle Vene nuut”. Neue Rheinische Zeitung artiklis „Poola uus jagamine” (juunist 1848) protestis Engels 1772. aastast arvates juba seitsmenda (!) Poola jagamise vastu. Sel korral oli õieti tegu alade liidendamisega Preisi sõjaministri initsiatiivil, ettekäändeks toodi saksa vähemuse (immigrantide) olemasolu neil aladel. Engels argumenteeris sisuliselt „kaasmaalaskonna” ideoloogia kuritarvitamise vastu riiklikes suhetes, kritiseeris seoses sellega elanikkonna poola enamuse „keele ja rahvuse” mahasurumist.  Tema argumentidel on perioodiline aktuaalsus ka tänapäeval (Balti-Vene suhetes), ilma et teda ennast mainitaks. 

Euroopa saatuse diskursus

Noore (tollal 28aastase) Engelsi poliitilises teadvuses olid slaavlased „suure ajaloolise revolutsiooni” pidur ja saksa  demokraatidel tuli tema meelest tunda nende vastu „esimest revolutsioonilist kirge”. Selle kire all mõtles ta viha: viha venelaste vastu (Russenhaß), tšehhide ja kroaatide vastu (Tschechenund Kroatenhaß), „revolutsiooni vaenlaste” (Feinde der Revolution) vastu. Oma vihale andis ta retooriliselt voli „Madjarite võitluse” lõpulauses: „Järgmine maailmasõda ei kaota maapinnalt mitte üksnes reaktsioonilised klassid ja dünastiad, vaid ka terved reaktsioonilised rahvad”. Kas see marksismikriitilistel rahvusajaloolastel ikka hambus olnud Engelsi lause tõesti „ülendab rahvastehävituse postulaadiks”, nagu arvas ka  Ernst Nolte (1980. aastate algul)? Õige vastuse näib siin andvat tekstiimmanentne lähenemine. Engelsi tekst („Demokraatliku panslavismi” teine osa) ütleb: „1848. aasta revolutsioon sundis kõiki Euroopa rahvaid tunnistama end selle pooldajaks või vastaseks”. Seega väljendab kättemaksu alatooniga lause pooltevaliku äärmuslikkust revolutsioonisõja ülekasvamisel kaitsesõjaks.

Engelsi hoiak tulenes nn õiglasest vihast, mida temas äratas see, et habsburglastel õnnestus kasutada ära slaavlasi Viini ja Milano revolutsiooni julmaks mahasurumiseks. Peaks olema  ilmne, et tegu ei ole postuleeriva, vaid situatiivse väitega, ka sõnal „maailmasõda” (resp. „üldine sõda”) pole Engelsi lauses nüüdset tähendust. Rangelt võttes ei olnud 1848.-1849. aasta revolutsiooni ajal olemas ei komparteid ega marksismi, olid demokratiseeriva sihiga poliitilised klubid ja liikumised.

Eesti kooliõpilane võiks ajalootunnis (Õpetajate Lehe andmeil oktoobrist 2008 on kommunismi kuriteod XX sajandi ajaloo õpetamise „oluline küsimus”) saada ka teada, et XIX sajandi keskel jagasid Marx ja Engels paljude Euroopa liberaalidega Venemaa küsimuses sama arvamust. Nii „kommunistid”  kui liberaalid pidasid tollal (mõned peavad tänagi) Venemaad poliitilise reaktsiooni kantsiks ja Euroopa uuendamise takistajaks. Ajastu arvamusest kantud Marxi sõjakusele („ainult sõda Venemaaga on revolutsioonilise Saksamaa sõda”) ei tuginenud aga 1933. aasta natsistliku revolutsiooni poliitika. Selle esimesi tegusid oli 24 „soovimatu ja laostava” autori, nende hulgas Marxi teoste rituaalne põletamine (natsikuritegude ühe peasüüdlase) Goebbelsi isiklikul osavõtul. Filmi režissöör käitunuks õppefilmi vääriliselt, kui ta oleks kasutanud ajaloolise dialoogi meetodit: andnud sõna mineviku autorile, näinud just temas oma vestluskaaslast. Watsoni arvamuste  peale tulnuks osundada ka Engelsit ja näidata Engelsi Völkerabfälle suurendamise juurde XIX sajandi keskpaiga Euroopa poliitilist kaarti.

Nõnda selgunuks „Austria slaavlaste” mõiste etnopoliitiline sisu tolle aja progressistide („revolutsiooniliste demokraatide”) kujutluses. Õnnetut inglise tõlget tulnuks režissööril kontrollida teiste keelte, sealhulgas vene keele varal (baastekstide tõlgete võrdlemine on tavaprotseduur). Marxi ja Engelsi venendatud teostes on vasted (oblomki narodov, ostatki natsii) õiged, klassiku sõnatarvitust ei ole ilustatud ega moonutatud. Snorele ja Watsonile võib olla tõsine teaduslik etteheide  seegi, et nõukogude marksismiuurijate koostatud Friedrich Engelsi „Eluloos” (eesti tõlge 1973) on sama probleemi käsitlus neist kõrgemal objektiivsuse astmel. Engelsi „mõningaid ühekülgseid hinnanguid nende rahvaste [s.o Austria keisririigis elanud slaavi rahvaste] ajaloolise arengu ja tuleviku suhtes” pidas ametlik biograafia veaks ja osutas, et selle prognoosi juures Engels „ei pidanud võimatuks sündmuste pööramist teisale” (see vastab tõele). Mida siis arvata antikommunistlikust filmist, kui tõepärasema info saamiseks tuleb diskursusse kaasata kommunismiaegne partei- ja teaduskirjandus? Tõsi küll, biograafia  teabeväärtus slaavluse küsimuses ei ole ammendav, sest nõukogude võim tsenseeris ka Engelsit.

Selle fakti kaasamine „Nõukogude loosse” andnuks veenvust režissööri taotlusele kujutada reaalset kommunismi niihästi hävitava süsteemina kui ka variserliku ideoloogiana. Engelsi teatud tekstide salastamisel (Brežnevi ajal) ja Marxi omade põletamisel (Goebbelsi poolt) oli tegelikult sama motiiv: mõlemal juhul omistas võim neile tekstidele „rahvast kahjustava” iseloomu. Nimelt hoiti Moskvas kompartei keskarhiivis tallel kahte Engelsi 1855.-1856. aasta käsikirjalist (lõpetamata) artiklit,  mida nõukogude aja jooksul ei lülitatud ühtegi Marxi ja Engelsi teoste väljaandesse. Stalin alustas mõne Engelsi artikli keelustamisega teatavasti juba 1930. aastate keskel. Engelsi artiklid „Saksamaa ja slaavlus” (selle tuum on Herzeni kriitika) ning „Panslavism” õnnestus küll 1970. aastate alguseks trükiks ette valmistada, kuid nende esmapublikatsioon lükkus veel paarkümmend aastat edasi ja sai teoks alles 1990. aastal (Engelsi 170. sünniaastapäeva puhul). Põhjus, miks klassik pidi nii kaua avalikustamist ootama, seisnes muidugi tema tekstide poliitilises ebasobivuses režiimile.

Eriti otsekohene „Panslavism”, kus muu hulgas on juttu Baltimaadest kui „reaktsioonilise panslavismi” vallutusalast ja Venemaa ohust kogu Euroopale, on selgelt venevastane kirjutis. Säilinud tekst näitab Engelsi eurotsentrilist, läänelikku mõtlemist ja kultuurilist identiteeti (tema kriitiliste artiklite sari panslavismi teemal on kaotsi läinud). Asjast informeeritud filmivaataja, keda võib ärevaks teha Venemaa jätkuv agressiivne välispoliitika (sealhulgas „nõukogude projekti”  õigustamine), võib endamisi küsida: kas pole läti kineasti ja inglise eksperdi ühine poliitiline žest Marxi ja Engelsi monumendi „Euroopa südamest” kõrvaldamiseks ajalooliselt ennatlik? Engelsi õel küsimus („Mida toob Venemaa Euroopale? Vaadake Poolat”) tõi esile, et Vene ekspansioonipoliitika toob läänemaailmale hukatust, ka kutsus ta Euroopat üles Venemaale vajaduse korral „jõuga” (par force) kohta kätte näitama. Sellel taustal on näiteks marssal Józef Piłsudski austav suhtumine Engelsisse igati mõistetav rahvuslik hoiak. Nõukogude invasioonide ajastul, mil ka  Läände põgenenud marksistid nägid Moskvas totalitarismi keskust ja Ida-Euroopa sandarmit, pidigi parteivõimu vaatepunktist Engelsil-russofoobil koos teiste totalitaarse kommunismi vastastega suu kinni panema.     

Poliitilise omahuvi egoism

Tänaseks muutunud olukorras tuleb Venemaa puhul vahet teha vähemalt kahel marksismi retseptsiooni suunal. Esiteks, nõukogude imperialismi teeninud parteitöötajate toodangul (ideoloogilisel massikirjandusel) ja teiseks, nõukogude ajal publitseerimisraskustega võidelnud marksismiuurijate töödel, mis on säilitanud teadusliku väärtuse. Neile lisandub kolmandana  uusvene esseistika, mis ei ütle lahti sovetismist, aga käsitleb marksistlikku pärandit suurveneliku natsionalismi vaimus. Autoriteedi taas õigeusule loovutanud Marxi ja Engelsi (venelust arvustavad) tekstid on ühtlasi intellektuaalse sallimatuse objekt. Võimu nõunike abil on käivitunud marksismi russofoobseid aspekte tundev ja vastustav propaganda, sest läänlaste Marxi ja Engelsi negatiivne kuvand Venemaast kui Euroopat alistada tahtvast barbarist ei vasta riiklikule huvile.

Sellel propagandal on ka lisaeesmärk, mäluajaloo töötlus taotleb originaalse vene marksismi (nn nõukogudevastase marksismi)  poliitilist tasalülitamist. Põhjus on väga lihtne: vene algupärane filosoofiline marksism, mis ei taandanud ideede ajalugu proletaarsele maailmavaatele, tunnistas Marxi ja Engelsi kontseptsioonid Lääne kultuuri koostisosaks. Russistliku suuna tähtautori, antiliberaalse politoloogi Sergei Kara-Murza uusim teos („Marx Vene revolutsiooni vastu”, 2008) on klassikalise marksismi demagoogiliste sugemetega tõlgendus. On näha, et autorihoiakule on avaldanud mõju tsivilisatsioonide konfrontatsiooni mudel. Esindades Marxi ja Engelsi 1848.-1849. aasta publitsistika suhtes neidsamu vulgarisme  mis kirjandusloolane George Watson, on nõukogudeaegse teadusbürokraadi kogemusega Kara-Murza analüüs trendikam. Moodsa poolmarksisti narodniklike sümpaatiatega raamat teeb ajaloolise materialismi revisjoni järjekindlalt rahvuslikpoliitilise dihhotoomia alusel (Marxiga rivaalitsenud Bakunini apoloogia, Engelsi arvustatud Tkatšovi rehabilitatsioon, Marxi revolutsiooniteooria kriitika Gramsci hegemooniaõpetuse seisukohalt). Löögi all on jälle Engels. Kui Watsonile oli Engels genotsiidikuulutaja, siis Kara-Murzale on Engels peale selle veel sotsiaaldarvinismi ideoloog ja fašismiteoreetik.

Uusvene vaatepunktist on Engels koos Marxiga slaavlaste alandamise (resp. venelaste ahistamise) pärast süüdi rassismis! Engels seatakse ühte ritta XX sajandi poliitikutega (Hitler, Reagan, Jakovlev), kelle silmis Nõukogude Liit oli „kurjuse impeerium”, ta kuulutatakse isegi selle kontsepti eelkäijaks. Jne. Kõige kurvem pole asja juures Kara-Murza manipulatsioon klassikute tegelike või otsitud puudustega („Marxi ja Engelsi hoiakuil lasus radikaalse eurotsentrismi ja russofoobia koorem”), vene demokraatide pilkamine, oma käsitluse agiteerivate osade esitamine teadusena. Tema ajaloovõltsimiseni küündivatel rõhuasetustel  on paraku tehnoloogiline sarnasus Snore filmiga. Ainult selle vahega, et Snore filmis kujutatakse Marxi ja Engelsit hädaohuna Euroopale, Kara-Murza raamatus aga ähvardusena Venemaale. Kumbki autor soovib omamoodi vabaneda painajast, (klišeega öeldes) „Nõukogude taagast”, montaaži tehes mõtlemata, milleks teda kohustab ajalookultuuri moderniseerumisel välja töötatud (empiirilis-ratsionaalne) historism. Ajalugu väärib teaduse nimetust siis, kui ta on probleemilooline valgustus ja diferentseeritud teadmine.

Kriitilise ajaloo ülesanne on ka ideoloogiliste müütide võrdlev analüüs, mis  aitab selgitada, mitte taastoota ajaloopiltide struktuuri kuuluvaid foobiaid. Marxi ja Engelsi venevastasust ei ole õige kujutada nende absoluutse mentaliteedina, nad õppisid ära vene keele (Engels Marxist varemgi), hoidsid end kursis vene kirjanduse ja sotsiaalteadusega. Pikemas väljavaates aga läks täide ka Marxi ennustus kirjas Engelsile (veebruarist 1870), et Venemaal võib ees seista „hirmuäratav sotsiaalne revolutsioon”. Enne totalitaarse kommunismi kuritegelikuks kuulutamist deklareeris nii mõnigi poliitik, et seda ei pea tegema üksnes ebaõigluse  mäletamise pärast, vaid samuti ajaloolise tõe jaluleseadmise nimel. Holokausti meenutamisega võrdset traumaatilist järelmõju avaldavaid sündmusi (Katõni veresaun, Ukraina näljahäda), režiimide alatust ja poliitilist julmust visualiseerides on film kahtlemata igavesti ajakohane, ka vaatamata konteksti kuuluva traumalooainese väljajätule (Leningradi blokaad).

Ideede ajalugu, XIX  sajandi mõtlejate poliitiline humanism ei käi aga sündmuste ajalooga, XX sajandil riigijuhtide poolt sanktsioneeritud massimõrvadega niimoodi käsikäes nagu filmis. Stalini tegude iseloom oli selge juba enne 1940. aastat, see aasta üksnes tõi välja nende iseloomu ka Balti rahvastele. Edvins Snore filmi puhul võib siiski öelda, et see on tehtud vähem „ajalootõele” mõeldes, rohkem poliitilisest „omahuvist” lähtudes. Sellise huvi egoistliku loomuse jäädvustas filmi noorest režissöörist veel palju noorem algaja  ühiskonnakriitik Karl Marx: „Huvil ei ole mälu, sest ta mõtleb ainult iseendale. Ainukest asja, mis talle on tähtis, iseennast, ta ei unusta”.