Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest

Marek Tamm

 

 

Milleks uuritakse minevikku? Kuigi traditsioon soosib vastust, et mineviku enda pärast, siis näitab kogemus midagi muud: kõige varasematest ajalookirjutuse ilmingutest peale Egiptuses ja Mesopotaamias on mineviku üles- ja ümberkirjutamine olnud oleviku ja tuleviku teenistuses. Ajaloofilosoof Hayden White on kirjutanud tabavalt: “Ajaloouurimine kui eriomane nähtus pole sündinud mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumine, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetse inimrühma, ühiskonna või kultuuriarusaama hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest lähtuvalt.”

Viimaste aastate sündmused Eestis ja Euroopas on uue aredusega aidanud meelde tuletada lihtsa tõsiasja: kui minevik on üks, siis ajalugusid on palju ja poliitikat veelgi suurem hulk variante. Eestis on avalikkuse meeli hoidnud ärevil rohkem kui kaks aastat väldanud “monumendisõda”, mis on võtnud eri vormi Pärnus, Lihulas ja Tallinnas. See on seadnud Eesti riigi küsimuse ette, kas meil on oma “ametlik ja avalik ajalugu”? Kas igal ühiskonnagrupil on õigus oma ajalookäsitusele või peavad nad juhinduma ametlikust ajaloopoliitikast? On huvitav, et selliseid vaidlusi ei peeta ainult noore poliitilise kultuuriga Eestis, vaid näiteks ka pika poliitilise traditsiooniga Prantsusmaal. 2001. aastast käivad seal vaidlused poliitikute õiguse üle kujundada avalikku ajalookäsitust. Need said alguse, kui Prantsusmaa parlament kehtestas seadusega ametliku seisukoha orjakaubanduse ja Armeenia genotsiidi küsimuses. Üldrahvaliku mõõtme omandasid vaidlused ajaloo ja poliitika vahekorra üle 2005. aastal, kui Prantsuse parlament sätestas seadusega, kuidas suhtuda Prantsusmaa koloniaaltegevusse. Aasta lõpul avaldas 19 tuntud prantsuse ajaloolast manifesti, kus nad eitasid võimalust kujundada ajalookäsitust seadusandlike meetmetega, mis “pole kohane demokraatlikule riigikorrale”.

Homme Tallinna ülikoolis toimuval Prantsuse-Eesti teaduskonverentsil “Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest” võetakse eesmärgiks arutleda kahe riigi kogemuse najal ajaloo ja poliitika keerulise vahekorra üle nii minevikus kui ka tänapäeval. Konverentsil, mille on korraldanud Tallinna ülikooli humanitaarinstituut ja Prantsuse kultuurikeskus, astuvad üles kolm ajaloolast Prantsusmaalt, sh üks tänapäeva nimekamaid prantsuse ajaloolasi, Annales’i koolkonna pikaajalisi liidreid Jacques Revel, ja kuus Eesti tuntud humanitaar- ja sotsiaalteadlast (Magnus Ilmjärv, Mihhail Lotman, Jaan Undusk jt).

 

Teaduskonverents “Ajalugu ja poliitika: mineviku kasutamisest ja ärakasutamisest”

 

14. oktoober 2006 Tallinna ülikooli

(Uus-Sadama 5) Tallinna saalis

kella 9.15 – 17.30

 

Jacques Revel,

“Aegade ühildamatus,

mälukoorem tänapäeva Prantsusmaal”

Nicolas Offenstadt,

“Ajaloolased ja teised. Ajaloolaste rollist Prantsusmaa hiljutistes avalikes vaidlustes”

Jean-Pierre Minaudier,

“Ühe kuupäeva ajaloolised ja poliitilised panused: 8.-9. mai Prantsusmaal,

Eestis ja Venemaal”

Jaan Undusk,

“Võrdlevat välis- ja kodueesti ajalookirjutusest pärast Teist maailmasõda”

Magnus Ilmjärv,

“Ajalugu ja poliitika Balti riikide sõdadevahelise perioodi käsitlustes”

Vello Pettai,

“Ühe poliitilise doktriini konstruktsioon, õiguslik järjepidevus Eesti taasiseseisvumispoliitikas”

Mihhail Lotman,

“Vene kaart, vene diskursuse kujunemine ja selle kajastusi tänapäeval”

Toomas Hiio,

“Vene ja Lääne vahel: Eesti ajaloo tõlgendusi ja rakendusi tänapäeval”

Raivo Vetik,

“Kaks riiki ja kolm ajalugu. Kas Venemaa peab Eesti ees vabandama?”

 

Ettekanded eesti ja prantsuse keeles, sünkroontõlge eesti ja prantsuse keelde.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht