Ajaloolasena arhiivis

Peep Pillak

Indrek Jürjo kandis edasi traditsiooni, mille kohaselt hea arhivaar ei ole pelgalt bürokraat, vaid ka silmapaistev ajaloolane.Indrek Jürjo kuulus nende arhivaaride hulka, kes oli ka uurijasoone ja -huviga ajaloolane. Kas aga arhivaar peaks üldse avalikkuses ajaloolasena tegev olema? Selle üle on arhivaarid isekeskis pikalt vaielnud, kuid ikka pole ühed teisi lõplikult veenda suutnud. Oluline osa tundub siin olevat ajalooliselt välja kujunenud traditsioonil, mis näiteks Euroopaski erineb regiooniti ja riigiti. Arhiivid hakkasid Euroopas avalikkusele avanema alles Suure Prantsuse revolutsiooniga  kaasnenud mentaliteedimuutuse tõttu, enne seda olid need teeninud vaid oma valdajate huve. Varem olid arhiivide omanikud palganud enda teenistusse enamasti õigusalase ettevalmistuse saanud isikuid, kes kaitsesid arhiiviürikutele tuginedes nende huvisid. Kui kitsalt isiklikest (riik – see olen mina!), korporatiivsetest ja institutsionaalsetest huvidest tõusid kõrgemale rahvuslikud huvid, siis asendusid arhiivides varem valdavalt töötanud juristid ajaloolastega,  kes hakkasid nende hallata antud retrospektiivse informatsiooni abil kujundama riikide ja rahvaste imagot ning ideoloogiat. Nagu paljudes muudeski valdkondades on ka Eesti arhiivinduse kujundamisel etendanud olulist rolli baltisakslased.

Indrek Jürjo tundis baltisakslaste tähenduse ja tähtsuse Eesti ajaloos ära tudengina, kuigi nõukogude ajalookäsitluses oli nende roll hinnatud läbinisti negatiivseks. Suurt tahtekindlust nõudis juba seegi,  et üleüldse tegelda küsimustega, mis kord juba ajaloo prügikasti heidetud. Kui hakkasin uurima Eesti arhiivinduse ajalugu, siis oli Jürjo see, kes rõhutas baltisakslaste teedrajavat rolli siingi. Eesti vanima tänaseni tegutseva arhiivi, Tallinna Linnaarhiivi rikkuste avastajaks peetakse Friedrich Georg von Bunget. Ta oli TÜ lõpetanud õigusteadlane, kel sügavam huvi ajaloo vastu. Pikka ajaloolastest arhivaaride rivi alustas aga Theodor Schiemann, kes oli omal ajal vägagi  kuulus ajaloolane, vähemalt saksakeelses kultuuriruumis. Schiemann kinnitati 1883. aastal esimeseks Tallinna linnaarhivaariks, kes pani aluse arhiivi teaduslikule korraldamisele ja uurimisele. Arhiivitöö kõrval tegeles ta Venemaa, Poola ja Liivimaa ajalooga ning kogus tuntust baltisakslaste eriõiguste eest seisva poliitilise publitsistina. Venestuse survel otsustas Schiemann 1887. aastal linnaarhivaari kohast loobuda ja siirdus Saksamaale ning sai laialt  tuntuks oma uurimistöödega, eriti Venemaa ajaloost. Saksa keisri Wilhelm II sõbra ja nõuandjana sai temast üks Saksamaa Ida-Euroopa poliitika kujundaja. 1918. aastal määrati Schiemann keisri poolt Tartu ülikooli kuraatoriks, kuid tema Eestiga seotud ambitsioonid varisesid kokku koos Saksa keisririigiga.

Täna ei ole Schiemanni konservatiivset ajalookäsitlust põhjust väga kõrgelt hinnata, ja seda eriti Eestis. Järgmiseks linnaarhivaariks sai Tallinna kubermangugümnaasiumi  pensioneerunud ajalooõpetaja Gotthard von Hansen, kes oli avaldanud uurimuse Tallinna kirikute ja kloostrite kohta. Tema teeneks on Tallinna linnaarhiivi kataloogi trükis avaldamine 1896. aastal, mistõttu see hindamatu varamu sai laialt tuntuks kaugel väljaspool Balti provintsegi. Hansen lahkus linnaarhivaari kohalt alles 79aastaselt, kui oli jäänud peaaegu pimedaks. Kolmandaks linnaarhivaariks kinnitati Otto Greiffenhagen, kes oli  ajalooõpinguid alustanud Tartu ülikoolis, kuid jätkas venestuse tõttu neid Bonnis. Tema oli linnaarhivaari ametis kuni 1934. aastani, avaldades mitmeid uurimusi Balti provintside, Hansa ja Tallinna ajaloost ning tegutsedes literaadina. Kirgliku muusikahuvilisena ja ka ise kammerorkestris tšellot mängides pani Greiffenhagen aluse Eesti professionaalsele muusikakriitikale ja Eesti muusikaajaloo uurimisele. Eesti iseseisvudes kerkis kohe päevakorrale  riikliku arhiivisüsteemi loomine, esialgu takistas seda küll Vabadussõda ja asjaolu, et mitmed arhiivid, sealhulgas Tallinna linnaarhiiv ja Eestimaa kubermanguvalitsuse arhiiv, olid I maailmasõja käigus Venemaale evakueeritud. Tartu rahuleping tõi need aga tagasi. Eesti Vabariigi jaoks oleks olnud vastuvõetamatu hakata riiklikke arhiive välja kujundama kubermanguvalitsuse või rüütelkonna arhiivi eeskujul.

Mingil määral kõlbas malliks võtta vaid Tallinna linnaarhiiv.  Rahvuslikku arhiivitööjõudu tuli alles koolitama hakata, kuid seda tähtsat ülesannet ei saanud usaldada sakslastele ega venelastele, kes olid seni Tartu ülikoolis õppejõududena tooni andnud. Abi otsiti Soomest ja Rootsist. Oskar Kallase vahendusel kutsuti Helsingist Tartu ülikooli esimeseks Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks Arno Rafael Cederberg. Ajalooalane uurimistöö oli teda viinud paljudesse arhiividesse mitmetel maadel ja nii palutigi tal  lisaks õppetegevusele juhtida arhiivinõukogu ning panna paika Eesti riigi arhiivisüsteem. Olukorra tegi keeruliseks see, et Eesti pealinnaks oli Tallinn, kuid ülikool asus Tartus. Arhiivi vajasid aga nii pealinnas tegutsevad riigiasutused kui ka ülikool teadus- ning õppetegevuseks, sealhulgas muidugi ka prof Cederberg ise. Nii otsustas ta jagada rahvusliku dokumendivaramu kahte ossa: riigiasutuste tarbeks Riigiarhiivi Tallinnas, kus hoiti uuemaid dokumente, ja ülikooli  tarbeks Riigi Keskarhiivi Tartus, kuhu koondati vanemad materjalid. Riigiarhiivi esimene juhataja August Nuth oli lõpetanud TÜ ajaloo-keeleteaduskonna ja kaitsnud doktorikraadi Bonni ülikoolis, töötas seejärel Moskvas välisministeeriumi arhiivis. Pärast Tartu rahulepingut Eestisse opteerudes kinnitati ta 20. aprillil 1921. aastal riigivanem Pätsi ettepanekul valitsuse poolt riigiarhiivi esimeseks juhatajaks.

Vaatamata oma akadeemilisele  taustale oli Nuth puht bürokraat, uurimistegevuseks ei jätkunud tal ilmselt ei aega ega ka tahtmist. Riigiasutuste töö koondamise seaduse põhjal ühendati 1924. aastal riigiraamatukogu juhataja koht riigiarhiivi juhataja kohaga, nii juhtis Nuth neid kahte institutsiooni, kuni mõlema juhtimine pandi 1925. aastal riigisekretäri abile Richard Övelile. Övel oli olnud administratiivselt tegev Eesti iseseisvumisel ja lõpetanud 1925. aastal TÜ õigusteaduskonna. Ka tema jätkas  riigiarhiivi ja -raamatukogu juhtimisel puht bürokraatlikku liini. Övel tõusis 1944. aastal veel kord Eesti ajalooareenile Rahvuskomitee liikme ja Uluotsa-Tiefi valitsuse õiguskantslerina. Pärast Öveli ärisse suundumist (1936) sai uueks riigiarhiivi ja -raamatukogu direktoriks Gottlieb Peeter Ney, kes pärast TÜ ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamist 1905. aastal oli siirdunud Venemaale koolitööle. Ta lahkus Arhangelskist koos Inglise sõjalaevadega 1919. aastal ja pöördus tagasi Eestisse,  töötades esialgu koolides, siis haridusministeeriumis. Kuigi kogenud bürokraat, oli Gottlieb Peeter Ney väga tegus avaliku ja kultuurielu tegelane ja avaldas erinevalt oma eelkäijatest ka kirjatöid. Tartus 16. mail 1921. aastal tegevust alustanud Riigi Keskarhiivis kujunes arhiivi juhataja leidmine hoopis keerulisemaks. Võimatu oli leida selle Eesti juhtiva arhiivi tarbeks väärikat, rahvusliku tausta ja praktilise arhiivitöö kogemusega  silmapaistvat ajaloolast. Esialgu võttis üldjuhtimise enda peale Cederberg ise ja juhataja abi kohusetäitjaks määrati Friedrich Nineve. Nineve oli lõpetanud Peterburi kadetikorpuse ja töötas mereministeeriumis mitmesugustes ametites, olles seal raamatukogu ja arhiivi loojaks. Vabakuulajana õppis ta Keiserlikus Arheoloogia Instituudis, kust sai arheoloog-arhivaari kutse. Jäänud 1910. aastal pensionile tõelise riiginõuniku auastmes, asutas ta kompanjoniga arhiivide  ehitamise ja sisustamise firma. Pärast Tartu rahu opteerus Nineve kodumaale, kus keskarhiivi praktilise ülesehitamise raskused tema õlgadele langesid. Koostöö Cederbergiga laabus suurepäraselt, kuid et Ninevel puudus kõrgem haridus ja eesti keeltki valdas ta puudulikult, siis leiti, et juhataja kohale ta ikkagi ei sobi.

Haridusministeerium ei leidnud ühtegi kõikidele nõuetele vastavat isikut, siiski otsustati juhataja kohusetäitjaks määrata August Sildnik, kes oli  lõpetanud TÜ ajalooteaduskonna 1912. aastal ja kahe aasta pärast kaitsnud samas kandidaadikraadi. 1919 septembris sai temast TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo eradotsent, kes pidas loenguid ka paleograafiast ja arhiivindusest. Kuigi Cederbergil puudus usk Sildniku talenti, pealegi oli tal võimatu iseloom, toetasid teda mõjukad EÜS i kaaslased eesotsas Jaan Tõnissoni ja Peeter Põlluga. Sildnik ei paistnud silma ajaloolasena ja tema tegevust arhiivi juhtimisel häiris pidev  vastasseis Cederbergi ja mitmete Tartu ülikooli ajaloo õppejõududega (Hans Oldekop, Hendrik Sepp, Peeter Tarvel jt). Vastasseis Sildniku ja kaastöötajate vahel hakkas lahenema alles seejärel, kui 1929. aastal määrati keskarhiivi juhataja kohusetäitjaks Otto Liiv ja Sildnik kinnitati abijuhatajaks. Cederberg oli küll juba 1928. aastal tagasi Soome läinud, kuid nüüd lõpuks pääses tema seisukoht võidule – oli ju Liiv üks tema andekamaid õpilasi. Liiv lõpetas ülikooli  magistrikraadiga 1927. aastal ja töötas seejärel Tallinna linnaarhiivis Otto Greiffenhageni ja Paul Johanseni käe all, kuni määrati 1928. aastal ülikooli stipendiaadiks ja lähetati doktoritöö ettevalmistamiseks Euroopa arhiividesse. 1933. aastal nimetati Liiv keskarhiivi täisõiguslikuks juhatajaks. Arhiivi juhtimise kõrval pidas Liiv ülikoolis loenguid ja temast kujunes üks silmapaistvamaid Eesti arhivaare ning ajaloolasi, kes, uurides põhiliselt Eesti ajalugu XVII sajandi teisel  poolel, oli omal ajal hästi tuntud ka väljaspool kodumaad ning kelle sära ei ole tänaseni tuhmunud. Kui Tartus riigi keskarhiivis hakkasid asjad lõpuks paika nihkuma, tekkisid probleemid Tallinna linnaarhiivis. 1928. aastal oli siia uuema osakonna korraldajana tööle tulnud Cederbergi õpilane Rudolf Kenkmaa, kes õppis TÜ ajalooteaduskonnas, kuid kehva majandusliku olukorra tõttu lõpetas selle alles 1929. aastal ja  magistritöö kaitses 1933. Kenkmaa leidis, et baltisakslasest Greiffenhagen ja tema taanlasest abi Johansen ei lase eestlastel, s.t temal, piisavalt osaleda Tallinna linnaarhiivi juhtimises, samuti trükiste väljaandmises – need olid jätkuvalt baltisakslaste ajaloo kesksed. Ajakirjanduses 1934. aastal puhkenud terava diskussiooni tagajärjel tegi linnavalitsus Greiffenhagenile ettepaneku pensioneeruda.

Juba 1920. aastate lõpust võib täheldada eesti rahvuslike jõudude tugevnevat  survet baltisakslaste kõrvaletõrjumiseks institutsioonidest, kus nad seni veel tooni andsid. 1930. aastal võtsid Tartus eestlased üle seni enamikus baltisakslastest koosnenud Õpetatud Eesti Seltsi juhatuse. 1927. aastal oli Tartu linnaarhivaariks saanud tervislikel põhjustel tagasi astunud baltisakslase ajaloolase Arnold Hasselblatti asemel Erik Tender ja 1931. aastal määrati Narva linnaarhivaariks pensionile jäänud juristi Eduard Dieckhoffi asemele Arnold Soom, mõlemad  Cederbergi õpilased. Kuid Tallinna uueks linnaarhivaariks ei kinnitatud mitte intriigi alustanud Kenkmaa, vaid hoopiski Johansen, kes pidi selleks küll Taani kodakondsuse vahetama Eesti oma vastu. Johansen oli lõpetanud 1924. aastal doktorikraadiga Leipzigi ülikooli ja asunud seejärel tööle Tallinna linnaarhivaari abina. Siin paistis ta silma tõsise uurijana, kes avaldas rohkesti publikatsioone, millest eriti väärib esiletõstmist 1933. aastal ilmunud mahukas  uurimus Taani hindamisraamatu Eestimaa osa kohta. 1937. aastal määrati Johansen ühtlasi ka Tallinna linnamuuseumi juhataja kohale. 1930. aastate teisel poolel olid Eesti kolm suurt ja ka vähemad arhiivid saanud lõpuks endale väärilised ajaloolastest juhatajad, keda aktsepteeriti nii arhiivides kui ka väljaspool, nende nimed olid tuntud teadusringkondades kodu- ja välismaal. Ajaloouurijatena soosisid nad ka oma alluvate sellealast tegevust, mis lõppkokkuvõttes  viis nii Eesti arhiivinduse kui ka ajaloouurimise silmapaistvale tasemele.

Aastaid kestnud arengu tulemused varisesid aga peagi põrmuks. Johansen vabastati Tallinna linnaarhiivi ja -muuseumi juhataja ametikohalt alates 1. novembrist 1939 seoses Saksamaale ümberasumisega; nüüd lõpuks sai esimeseks eestlasest Tallinna linnaarhivaariks Kenkmaa. Neyl õnnestus Eestist Saksamaale lahkuda 1941. aasta alguses järelümberasumise käigus. Saksa okupatsioonivõimud  kahtlustasid vasakpoolsete vaadetega Liivi liiga innukalt 1940. aasta juunipöörde järgsete nõukogulike ümberkorraldustega kaasaminekus, kuni ta detsembris 1942 kopsuhaigusesse suri. Sildnik oli 1941. aasta juunis küüditatud Venemaale, paljud ajaloolased-arhivaarid lahkusid 1944. aastal pagulastena kodumaalt (Erik Tender, Arnold Soom, Evald Blumfeldt, Adolf Perandi, Jaan Olvet jt). Pärast sõjaaegset kaost üritasid kolme Eesti suure arhiivi juhtimist endises vaimus  Rudolf Kenkmaa, Voldemar Miller ja Epp Siimo. Muutunud tegelikkuses ei olnud see aga võimalik ega ka lubatav. Nõukogude arhiividest said asutused, kus ajalugu mitte ei uuritud, vaid peeti vangis. Arhivaarid ei pidanud olema head ajaloolased, vaid head valvurid, et takistada ajaloolaste pääsu ajalooallikate juurde. Kenkmaa lahkus arhiivi juhataja kohalt juba 1947. aastal, Siimo ja Miller sunniti seda tegema kurikuulsal 1950. aastal. Kogu Nõukogude okupatsiooniaja  vältel ei olnud Eesti arhiivide juhtide hulgas mitte ühtegi nimetamisväärset ajaloolast, kuigi mõni neist oli isegi ajaloolase haridusega. Arhiivide allakäik oli totaalne.

Eesti iseseisvuse taastamisel hakkas olukord kiiresti muutuma. Selles on suuri teeneid Indrek Jürjol, kes tuli ajaloo instituudist arhiivitööle 1992. aasta juulist. See oli äärmiselt keeruline aeg, kus rasketes majanduslikes oludes tuli taastada iseseisva riigi arhiivisüsteem ja võtta tohutul  hulgal üle likvideeritud nõukogude asutuste dokumentatsiooni, sealhulgas Eesti NS V kompartei, KGB, siseministeeriumi jt arhiivid. Samas vajas ühiskond ümberkorralduste läbiviimiseks arhiivide retrospektiivset informatsiooni, eriti sellest, mis puudutas represseeritute õiguste taastamist ja omandireformi läbiviimist, samuti „valgeid laike” meie ajaloos. Luua tulid praktiliselt olematud välissidemed, mis oli oluline Eesti arhiivide moderniseerimisel ja liitmisel ühineva  Euroopaga. Jürjol oli kõiges selles osalemiseks väljakujunenud maailmavaade, tulevikuvisioon, teadmised, kogemused ja keelteoskus. Ta kandis edasi traditsiooni, et hea arhivaar ei ole pelgalt bürokraat, vaid võib olla ka silmapaistev ajaloolane. Indrek Jürjo teaduslik pärand, kus käsitletud arhiividokumentidel põhinevalt nii valgustusaega kui ka Nõukogude okupatsiooni, inspireerib ja innustab tema praeguseid ja tulevasi kolleege.