Ajalookäsitluse tulevik

Veiko Berendsen

Mälu paikadest kistakse meie lood välja, et siis mõnest teha romanss. repro

See tulevik on vaidluse all, alates koolipro­grammist instituutideni, tekstidest sümboliteni, eesti elulugudest Eesti ajaloo üldkäsitluseni, sammaste kõrvaldamisest nende püstitamiseni, ajaloo uurimise põhimõttelistest alustest üksiku ajaloolase usaldusväärsuseni.

Arthur Marwick kirjutab oma raamatus „Ajaloo uus olemus”, et on mitmeid lahinguvälju, kus ajaloo vallas piike ristatakse. Need on: (1) ajaloofilosoofia ehk arutlus selle üle, kas ajalugu vastab sellistele filosoofilistele küsimustele nagu mis on tõde, õnn või õiglus; (2) poliitiline sõnum ehk arutlus selle üle, kuidas ajaloolane esitab teaduslikku või ilmavaadet; (3) ühiskondade olemus ehk arutlus selle üle, mida minevik kaasajale tähendab; (4) ajalooteadvus ehk arutlus selle üle, kuidas teadmised minevikust on meile kultuuriliselt konstrueeritud; (5) žanrilisus ehk arutlus selle üle, kuidas kirja panna nii lauset kui mõtet; (6) tekstilisus ja mõistelisus ehk arutlus selle üle, milliseid termineid ja mõisteid kasutada, (7) metodoloogia ehk arutlus n-ö koolkonna üle.

Ajalugu on vana käsitluslaad ning uhkusega räägivad ajalooteaduse õpikud sellest, et peale matemaatika ja ajaloo polegi teadust, mis oleks antiigist kaasajani kestnud. Mineviku müütilise käsitluse asendumine loogilis-deduktiivsega on see, mis on ajalugu müütidest eristanud. Müüdiloome pole kunagi lõppenud, kuid ajaloo funktsioon on pakkuda sellele alternatiivi. Kui seda ei suudeta, siis pole sel asja teaduste sekka, saati siis kooliharidusse. Ajalugu pole usuõpetus, selle sõnum pole katekismus, vaid kriitiline mineviku käsitlus. Kriitiline tähendab seda, et positsiooni, millelt ajalookäsitluses lähtuda, annavad faktid, mitte lood oma müütiliste süžeedega,

Ajalugu on teadus ja sellena tugineb faktidele. Sündmused on faktid. Faktide võltsimine on ajaloo võltsimine nagu ka teadaolevate faktide omakasupüüdlik mahavaikimine. Kuid fakte on palju ja neist tehakse alati käsitluses valik. See valik tehakse väärtuste alusel. Faktide vahel luuakse seosed, milles üks fakt on tähtis, teine vähem tähtis. Fakte ei saa neutraalselt esitada.

Avalikus sfääris, kus ajalooteadvuse allikateks on ka sümbolid, on küll mõeldav iga interpretatsiooni ärakuulamise kohustus, kuid siingi ei saa kehtida demokraatia. Ajaloo nagu mis tahes teaduse üle ei saa hääletada, kuid ajalooteadvust saab kujundada. Sümbolid ei teeni tõde ega hüve, vaid müüti. Manipuleeritud ajalooteadvusele faktid palju ei loe. Kontekst, mille meedia ühele või teisele faktile annab, ehk interpretatsioon näib olevat kõik. Eriti üldteada faktide korral. Ajalooteaduses ongi viimasel paarikümnel aastal uue suunana uuritud mälumustreid. On toimunud pööre faktide uurimiselt tõlgenduse uurimisele. Ajalooõpetuses ja koolihariduses laiemalt on faktiteadmine ebapopulaarne: see olevat tuupimine ega arendavat loovust.

 

Väärtused kehtestab meedia

Ajaloo uurimine erineb muinasjutu uurimisest selle poolest, et esimene uurib tõsiasju, teine ettekujutusi. Praegu moodi läinud mälu uurimine on metaajalugu, kirjandusteadusest välja kasvanud žanr, mille miksimine ajalooteadusega uurib järjest rohkem seda teist tasandit, nagu Lotman ütles – sekundaarseid süsteeme, arusaamu. Näib olevat unustatud, et teise tasandi edukaks uurimiseks on vältimatu esmase, s.o faktitasandi läbiuuritus. Eestis on selles osas ainult üks suurepärane näide, milleks on inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni tegevus. Enne kui anda hinnang, on vaja detailselt täpselt teada, mille kohta see antakse.

Ajalooteadus nagu ajakirjanduski teeb vahet fakti ja selle interpretatsiooni vahel ning interpretatsioon ongi mõeldud selleks, et anda tõsiasjadele tähendus. Loo rääkimise mõte on faktidele tähenduse omistamine. Avalikkus ootab uurimistulemust, mis sisaldab ka väärtustele rajanevat hinnangut. Aga millistele väärtustele? Jeesus õpetas, et käige minu sõnade järgi, see on tõde, Kant, et väärtused on kehtestatud, mitte Jumalast antud. Kindlasti ei ole uskuda primitiivne, kuid väärtuste omaksvõtmine ei pea tingimata järgnema müüdile, usukuulutusele, propagandale. Modernses ühiskonnas kehtestas väärtused kodu, kool ja kirik, postmodernses teeb seda meedia.

Ajaloo funktsioon kaasajal on muutunud. Ajalooteadus ei püüdle enam üldise selgituse poole. Kooliprogrammgi püüab kronoloogilisest ja faktikesksest käsitlusest liikuda konkreetsuse osas tekstide ja mõistete seletamisele, kronoloogilisust seejuures unustamata, püüdes üldistuse osas vältida meie-nemad vastandusi. Ajaloo kooliprogrammi kavand pakub individualistliku lähenemise. See on kas (1) kosmopoliitne (mina ja maailm), kus eeskuju saab suurtest isikutest või (2) multikultuurne, kus õpetamine peab soodustama empaatiat teise suhtes. Tulemuseks on reflekteeritud ajalooteadvus, mis on individualistlik.

Ideaalis peaks kool suutma anda oskused mis tahes faktide ja interpretatsioonide eristamiseks ning interpretatsioonide konteksti mõistmiseks. Senist natsiooni, s.t riigi ja rahvuse keskset ajalookäsitlust tuleb täiendada teiste dimensioonidega. Suure rahvusajaloo on asendanud arusaam, et igal inimesel on ajalugu. Igaühel on õigus oma loole ehk fundamentaalselt on tal oma elu tõlgendamise vabadus. See ongi südametunnistuse vabadus ja sellisena igaühe õigus. Suur ajalugu või suur narratiiv on teaduses põlu all, kuid riigis kodaniku ajalooteadvuse kujundamisel ihaldatav. Kui indiviidile on fundamentaalselt oluline tema privaatajalugu, siis grupile tema ajalugu, riigile tema oma. Viimased vähemalt teevad seda institutsionaalselt, instituutide kaudu ja selle eesmärk võib olla väga erinev.

Nii loodab Vene riik kindlaid ajaloosündmusi, eelkõige Suureks Isamaasõjaks nimetatud sündmust rõhutades konsolideerida identiteeti ning organiseerida mustasajalasi, ka Tallinna kesklinnas. Meie riik teisaldab ja rajab sümboleid-monumente. See tegevus on suunatud triumfile ja hukkamõistule. Kuid see pole nietzschelik ajaloo hukkamõistmise julgus, pigem muud. „Asjata purustasid nad meie reliikvia, ilma reliikviata ei saa nemadki hakkama.” Ajalugu, selle sündmuslik käsitlus ja hinnangud, silmanähtavalt aga tema kõrguvad sümbolid, on kutsutud ja seatud stabiliseerima ja glorifitseerima minevikku. Näitama nii, et kõik näeksid, mis on õige, mis vale. Käimas on kanoniseerimine. Tekst „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele” on asendumas ikoonidega – sammastega. See on väga kaasaegne: tekst asendub pildilise maailmaga.

Võitlus noorsoo mälu pärast

See võiks olla poliitiline etendus, millel on ajalookäsitlusega vähe pistmist, kuid seda see pole. Kuni ajalugu pole ainult teaduslikud publikatsioonid, vaid ka kooliõpetuse osa, on ta ka „võitlus noorsoo pärast”. Veel selgemalt „tema mälu pärast”. Nagu oleks Hegel ise meie poliitilisele juhtkonnale selgitusi andnud, et võõrandunud individualistlik vaim ja tema mälu peavad ja saavad ainult läbi riigi ja tema mäluinstituudi jõuda kõikevabastava enesetunnetuseni. Mälu paikadest kistakse meie lood välja, et siis mõnest neist teha romanss – tõenäoliselt dokumentaalfilm, kus üksik lugu on sellise üldistava jõuga nagu kirjandus ikka.

Kui Herodotos 2500 aastat tagasi ajalookirjutuse lõi, kirjutas ta selleks, et „ei läheks kaotsi suured ja kuulsusrikkad teod, mida saatsid korda nii hellenid kui ka barbarid”. Tema aines – Kreeka-Pärsia sõjad – on selles osas, kuidas pärslasi kujutatakse, pinnuks silmas tänapäeva Iraaniski. Mitte muidugi Herodotose käsitluse pärast, vaid Hollywoodi filmide pärast. Tekst on taandunud. Visuaalsed kujundid sammastest filmideni on ajalooteadvuse kujundamisel määravad. See, et ei läheks kaduma „kuulsusrikkad teod”, mida saatsid korda nii eestlased kui venelased, on kõrvaline, võrreldes liturgiaga nende sammaste juures. Sel pole teadusega pistmist, see on kas usukuulutus või poliittehnoloogia.

Euroopa ajalookultuuris on sõja heroiseerimine keskne teema. Õieti on olnud seda, sest vähemalt osa Euroopa ajalooõpetajaid arvab, et sõja õpetamine taastoodab sõda või vähemalt sõjakust. Identiteet tuleb konstrueerida millegi positiivse ümber, mis lõimiks. Kui Saksa- ja Prantsusmaa ühises minevikus leidub lõimuvat vähe, tuleb rõhutada just seda: ühiseid väärtusi. Kuid see on eelkõige XX sajandi probleem. Varasemad sündmused selliseid pingeid ei tekita. See, millise ideoloogia eest võitles Napoleon või Barclay de Tolly või kas seal üldse mingi ideoloogia oli, ei moodusta mingit osa meie identiteedist. 1812. aasta isamaasõjaga seotud sammas Tartus ei tekita mingeid probleeme.

Probleemid on riikliku natsionalismiga. Serbia natsionalism, mille kuulid ajendasid I maailmasõja, paneb praegu pead murdma Kosovo üle. Kui tšehhid surusid sakslastele oma aladel peale oma keele, said nad vastu viienda kolonni ja protsess lõppes etnilise puhastusega, kui sakslased Tšehhist välja aeti. Euroopa on täis rahvuslikku ülekohut, Venemaast rääkimata. Rahvuslus ei lõimuvat. Kuid meil muud pole, peale individualismi. Veel on ühtsed või universaalsed väärtused. Vähemasti holokausti osas me neid ka tunnistame, selles pole mingit „aga”, kuid teiselt poolt seletab postmodernism, et multikultuursus on hüve. Igaühe õigus ajaloole hõlmab nii setu kui abhaasi õigust, maa- ja islamiusulise õigust, kuid vist mitte fašisti ja kommunisti õigust. Kuskilt see piir ikka läheb. Kui ajalooteadus ei suuda oma teaduslikke kriteeriume seada ajalookäsitluse usaldusväärsuse garandiks, jääb pelk ideoloogiate võitlus. Kui tunnistada, et nii hellenid kui ka barbarid panid toime kuulsusrikkaid tegusid, ei saa samal ajal ühe poole tegusid tunnistada sõjakuritegudeks. Ja vastupidi. Ajaloos on peale sõja ja ideede väga palju, mida XX sajandi ajalooteadus on ka põhjalikult uurinud. Kuid ometi tuleb tõdeda, et sotsiaal-,nais-, kultuuri- ja muu seda sorti ajalugu on meie ajalooteadvuse marginaalsed mõjutajad poliitilise ja ideeajaloo kõrval. Eesti viimase 60 aasta ajalooteadus on olnud pigem sotsiaal- kui poliitiline ajalugu ning sellisena ajalooteadvust vähe mõjutanud. Ja poliitiline ajalugu on olnud ise poliitiline ega ela vist oma ajastut üle. Meie poliitilisel ajalookirjutusel puuduvad nii vundament kui traditsioon.

 

Sünnivad kangelased, taanduvad faktid

Parimad ajalooraamatud on kannavad endas nii faktitruudust kui ka kirjanduslikkust, eepilisust. Martin Guerre lugu on renessansist meie ajani paelunud sama moodi kui Fausti lugu. Head ajalooraamatud on elanud sajandeid ja nüüd, kus raamatute kõrval on muud meediumid, on lood esitatud nende väljendusvahendite abil. Need on näha telerist, filmist, Internetist. Depardieu’ mängitud Guerre, Nikolai Tšerkassovi mängitud Aleksander Nevski ja Ivan Groznõi, Cate Blanchetti mängitud Elizabeth I, Peeter Jakobi mängitud Ivo Schenkenberg on ajaloopildid meie teadvuses. Osa neist faktitruud, osa sootuks mitte. Meedia on meister üksikute üldistamisel suure eepilise looni. Nii sünnivad kangelased ja, kui vaja, taanduvad faktid.

Ajalookäsitluse tulevikule on kõige ohtlikum, kui eetiline vastutus oma seisukoha eest taandub kõikesallivusele. Mitte dekonstruktsioon pole lubamatu, vaid interpretatsioonis eetilise positsiooni pidev situatsiooniline vaheldumine. Kui ajalooteadus ei positsioneeri end massimeedia lahinguväljal, kaotab ta vähemalt ühe lahingu. Võib-olla kõige tähtsama: tal pole enam publikut, on vaid publikatsioonid, konverentsiturism ja kommentaar meedias etteantud kontekstis. Ka seal elab ajalugu halvemad ajad üle, nagu ennegi on antiigist saati mitu korda juhtunud, kuid meie põlvkond näeb seda, et ajalooõpetus marginaliseerub ja süstemaatika asendavad kanoniseeritud valitud peatükid. Seda nii gümnaasiumis kui ülikoolis. Eetiline otsustusvõimetus kandub postmodernistlikust sotsiaalteadusest kooliõpetajatesse. Tulevaste ajalooõpetajate teadmised jäävad puudulikuks, sest ühest küljest massi- ja teisest küljest teaduspõhine ülikool jätab vähe ruumi haritlase kasvatamiseks.

Sel aastal lahkusid meie seast kaks haritlast Sulev Vahtre ja Juhan Peegel, kelle eetiline positsioon, väärtushinnangud elus ja kirjatöödes on ajaloolasi ja ajakirjanikke kõige rohkem mõjutanud. Nad pole asendamatud, kuid neid pole asendatud. Ajalookäsitluse tulevik pole endale püstitatud ausamba kõrguse esteetiline küsimus, vaid eetiline ja professionaalne küsimus, millele praegu otsivad vastust liiga vähesed.