Ajalooga toimetulekust Saksamaal

Postkoloniaalsus ja/või -traumaatilisus ei muuda lugu veel ajalootõeks, ehkki erinevalt anonüümsest rahvajutust võetakse ellujäänute tunnistust sageli viimase instantsi tõena.

TOOMAS HIIO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Aleida Assmanni „Mineviku pikk vari“ ilmus 2006. aastal ja tõlgiti eesti keelde 15 aastat hiljem. Võiks eeldada, et raamat on vananenud, kuid nõnda mahuka ja keerulise raamatu tõlkimise otsust ei langetata uisapäisa. Niisiis on tegu raamatuga, mille tähelepanuväärivus kestab kauem kui tavapärased paar-kolm esitlusjärgset nädalat. Kas Assmanni käsitlusest saab oma teadusvaldkonna klassika, näitab tulevik. Raamatul on tunnuseid, mis viitavad perspektiivile jõuda ajaloo ja teiste ühiskonnateaduste üliõpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Ajalooteadusel on enamasti siire kaasaega. Assmanni raamatut tasub süvenedes lugeda nendel, kelle meelest Saksamaa tõrksus ukrainlaste toetamisel käimasolevas sõjas tuleneb ainult kantslerite aastakümnete pikkusest omakasupüüdlikust Venemaa-poliitikast ning „tööstuskaptenite“ soovist tagada odava energia häireteta pealevool. Välis- ja sisepoliitikat lahutab vee peale tõmmatud joon ning riiklike otsuste taustal on ka see, kuidas moodne Saksamaa end oma 150aastase ajaloo taustal iseendale seletab.

Autor kirjutab eessõnas, et tegu on tema elutöö vahekokkuvõttega: „Jorge Semprúni sõnul unistab iga autor kirjutada kogu elu jooksul ühte raamatut ja seda pidevalt ümber kirjutada. Sellel, kes asub tegelema mälu teemaga, võib see unistus hõlpsasti täituda. [—] Lõputu raamatu siinne versioon rajaneb viimase viie aasta töödel, mille ma olen siin koondanud ajalookultuuri ja ajaloopoliitika kaksikmõiste alla.“ Inimesed on, kelleks nad on kasvanud, ja see mõjutab nende tegemisi. Lihtne tõde, mis mõnikord tähelepanuta jääb. Aleida Assmanni raamat on XX sajandi ajalookäsitlusest ja ajalooga toimetulekust Saksamaal ning autor on osa sellest ajaloost ja toimetulekust. Ta kirjutab: „Iga mingisugusesse vanuseastmesse kuuluvat inimest mõjutavad kindlad ajaloolised tuumkogemused ja tahes-tahtmata on aastakäikudel mingid veendumused, hoiakud, maailmapilt, ühiskondlikud väärtusmõõdikud ja kultuurilise tõlgendamise mallid“ (lk 30).

1947. aastal sündinuna oli ta ülikoolis ajal, kui Euroopat ja eriti ülikoole raputasid mitut karva pahempoolsete rahutused, mille õhinat jahutas veidi NSV Liidu jt VLO sõjajõudude sissetung Tšehhoslovakkiasse.

Aleida Assmanni isa Günther Bornkamm oli luteri usuteadlane, kes väitles doktoriks Marburgi ülikoolis. Hitleri režiimi ajal pidi ta loobuma akadeemilisest karjäärist, sest oli Tunnistuskiriku (Bekennende Kirche, Saksa evangeelse kiriku osa, mis ei allunud natsionaalsotsialistlikule režiimile), toetaja. Ta õpetas Betheli usuteaduse kõrgkoolis ja oli selle sulgemise järel kirikuõpetaja. 1947–1971 oli Bornkamm mõne aasta Göttingeni ja seejärel Heidelbergi ülikooli uue testamendi professor ning 1965/1966. õppeaastal, vahetult enne tütre ülikooli astumist, rektor. Perekondliku tausta tõttu oli autori kokkupuude Saksamaa ajaloo Hitleri-perioodi teadvustamisega isiklikum kui suurel osal kaastudengitest. Aleida Assmanni abikaasa Jan Assmann oli 1976–2003 Heidelbergi ülikooli egüptoloogiaprofessor. Asmannidel on viis last.

Tahan kiita tõlkija ja toimetaja head tööd. Saksa keeles on võimalik lihtsaid mõtteid erakordselt keeruliselt väljendada ja saksa akadeemilises komberuumis pole kombeks seda võimalust kasutamata jätta. Sellise asja kadudeta eesti keelde toomine on raske töö. Põhjalikus järelsõnas võtavad Maarja Kaaristo ja Aija Sakova kokku, mis on selles teadusvaldkonnas oluline.

Mälu, mäletamine ja mälestused

Aleida Assmanni raamat on korralikult süstematiseeritud, peaaegu käsiraamatu või õpiku tasemel. Esimese osa pühendab ta oma käsitluse teoreetilistele alustele. Ta teeb selgeks mälu kolm mõõdet – neuronaalse, sotsiaalse ja kultuurilise – ning järjestab mälutasemed kui individuaalse, sotsiaalse, kollektiivse, poliitilise ja rahvusliku. (Eesti keeles on mõiste „mälu“ sisu sel sajandil tunduvalt avardunud ja sageli kasutatakse seda peaaegu ajaloo sünonüümina kuni kentsaka sõnani „mäluasutus“, mis küllap paneb muigama nii mõnegi psühholoogi ja teistel toob silme ette Orwelli tõeministeeriumi. Kuid koos pesuveega ei maksa ka last välja visata, sest mäletamine ja mälestamine on mäluga loomuldasa seotud.)

Aleida Assmann õppis egüptoloogiat ja anglistikat Heidelbergi ja Tübingeni ülikoolis. Pärast habiliteerumist kutsuti ta 1993. aastal Konstanzi ülikooli anglistika ja üldise kirjandusteaduse professoriks, ta oli selles ametis 2014. aastani. Assmann on olnud külalisprofessor Houstoni Rice’i ülikoolis, Princetoni, Yale’i ja Chicago ülikoolis ning Viini ülikoolis.

Jussi Puikkonen / Flickr

Assmani järgi osalevad mäletamises nii neuronaalne (orgaaniline), sotsiaalne kui ka kultuuriline mõõde: esimeses mõõtmes neuronaalne võrgustik, kus ajuimpulsid liituvad sünapsideks ja mida stimuleerivad sotsiaalne suhtlemine ning sõnalised ja pildilised teabekandjad. Sotsiaalset mälu kannavad inimeste vaheline kontakt ja keeleline suhtlus, mida toetavad ülestähendused ja pildid. Kultuurilise mälu kandjatena on „keskmes sümboolsed meediumid, kusjuures tegu on samuti kollektiivse sümboolse konstruktsiooniga, mida hoiab liikumises sotsiaalne suhtlus ning mida taaselustavad ja omastavad individuaalsed mälud“ (lk 38–39). Autor kirjutab, et 1960. ja 1970. aastatel terminitega „müüt“ või „ideoloogia“ analüüsitut käsitletakse alates 1990. aastatest kollektiivse mäluna. „See on arusaam piltide vajalikkusest, mis hõlmab ka poliitiliste sümbolite hädavajalikkust.“ (lk 35–36). Mälutegevuse tulemusena tekivad individuaalne ja sotsiaalne ning poliitiline ja kultuuriline mäluladestu, kusjuures esimesed kaks on bioloogiliselt, viimased kaks aga sümboolselt vahendatud.

Kui sotsiaalne mälu on mitmehäälne ja hävib põlvkonna vahetudes, siis poliitilise mälu üks vorme, rahvuslik mälu, on poliitiliste institutsioonidega seotud konstruktsioon, mis mõjutab ühiskonda ülevalt alla (lk 43, 45). See on seotud rahvuse identiteedi ideoloogiaga ja omakorda rohkem või vähem ajalootõega või vähemalt minevikulooga, sisaldades alati midagi müütilist. Assmann tsiteerib teadusliku ajalookäsitluse sünni ajastu prantsuse ajaloolast Ernest Renani (1823–1892): „Unustus, ma ütleksin koguni ajalooline eksimus on rahvuse sünni olulisemaid tegureid, ja seepärast on edukad ajaloouuringud sageli rahvustundele ohtlikud“ (lk 52). Ajatu tõde, mida on tõestanud mitme „paljastaja-ajaloolase“ loomingu kohtlemine.

Võitjad ja kaotajad, ohvrid ja süüdlased

Rahvuslik mälu sisaldab võite ja kaotusi. Assmann kirjutab Renanile viidates, et mälestusel kaotusest on rahvusele tugevamgi mõju kui mälestusel võidust. Triumf jääb minevikku, kaotajate mälestus viitab tulevikku. Renan teadis seda Preisi-Prantsuse sõja näitel, mille mälestust prantslased kandsid kuni Esimese maailmasõjani. Sakslaste kord oli pärast Esimest maailmasõda, kui nende rahvuslik mälu oli tüüpiline kaotajamälu (lk 84), mille viide tulevikku või õieti selle tagajärg oli remilitariseerimine ja Teine maailmasõda. Ühine kaotus ühendab kindlamini kui ühine võit. Rahvusvaheline kõnekäänd ütleb, et jagatud mure on pool muret. Jättes lisamata paarilise: jagatud rõõm on pool rõõmu.

Nii kaotus kui ka võit nõuavad ohvreid. Võidu nimel langenud on kangelased. Heroilised ohvrid on märtrid. Kuid siingi on erinevusi. Assmann kirjutab viitega kirjanik Ian Burumale, et „[m]ärter usub millessegi, ideaali, rahvusesse või jumalasse. Märtri surm on kohutav, ent see on läbi imbunud sügavast mõttest. Ent kujutlus sellest, et miljonid inimesed on täiesti asjata mõrvatud, on talumatu. Seega tekib kiusatus mõtestada see tagantjärele, nimetades ohvrid märtriteks, püstitades krutsifikse ja pidades usurituaale“ (lk 95). Kui on märtrid ja süüta ohvrid, on ka süüdlased. Kas just kättemaksu, aga igal juhul karistust peetakse õiglaseks.

Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal, millel mõisteti süüdi natsionaalsotsialistliku Saksamaa juhtkond, on saanud õiglase karistuse sümboliks, mille kordamist kohtupidamiseks hilisemate massi­mõrvade süüdlaste üle on sageli nõutud.

Nürnbergi tribunali jaoks sõnastati inimsusvastase kuriteo koosseis. „Kui kohtu alla andmine ja karistus on vältimatu selliste kuritegudega tegelemise eeldus, siis kehtib siiski, et sellise mõõtmatuks astendatud mõrva puhul säilib jääk, mis ei ole juriidiliselt hüvitatud ja mis nõuab muid, täiendavaid tegelemise vorme. Transkriminaalsete kuritegude moraalseks vastuseks on üldise ja siduva mälestuse loomine, mille kandjaks on inimkond tervikuna. Inimsusvastased kuriteod on määratud jõudma inimkonna mällu,“ kirjutab Assmann. „[A]jalootraumade puhul, mis ei johtu sõjategevusest, vaid kurnamisest, alandamisest ja süütute inimeste hävitamisest, ei ole unustamisel tervendavat jõudu. Selliseid inimsusvastaseid kuritegusid ei utiliseerita unustamisega, vaid tühistatakse ohvrite ja kurjategijate jagatud mälestustes.“ (lk 100-101). (Mul ei ole originaalteksti käepärast, kuid siin näib tõlget eksitanuvat ingliskeelse sõna shared eesti keeles vohama pääsenud kitsendav tõlge „jagatud“, kuigi see võib tähendada ka ühist.)

Assmann toob esile ka medali teise poole, mida ta nimetab viktimoloogilise identiteedi kujunemiseks 1990. aastatel. „Ajaloos on ajast aega olnud passiivseid ohvreid, keda on kurnatud, piinatud, taga kiusatud ja hävitatud,“ nendib ta. „Uus on ainult tähelepanu, mida ohvrid praegu endale tõmbavad või proovivad tõmmata. [—] [T]egu ei ole üldise ajalooga, vaid selliste rühmade mäluga, kes ehitavad selle alusel üles uue identiteedi, nõudes sellega meedia tähelepanu ja sotsiaalset tunnustust, aga ka materiaalset hüvitust ja sümboolset reputatsiooni“ (lk 101).

Autor juhib tähelepanu ellujäänute tunnistuste ja suulise ajaloo (oral history) tähtsuse tõusule seoses ohvrite ajaloo jutustamisega. „Positivistlik ajalookirjutus põrkub oma piiridega seal, kus vaikivad tema allikad. Nendel piiridel võivad suulised tunnistused ja suuline pärand aidata edasi just seal, kus postkoloniaalses olukorras on pärismaine kultuur purustatud, või kui arhiividokumendid sellest kogemusest mingit pilti ei anna, nagu see on genotsiidijärgses posttraumaatilises olukorras. Sellises olukorras hakati väärtustama läbielatud kogemust ja mälestust nagu ka subjektiivsete tunnistuste žanri ja just moraalseid tunnistajaid, kes olid oma kehal kogenud vähemalt osa sellest, mida olid tundnud mõrvatud ohvrid“ (lk 59).

Suulise ajaloo talletamise algusena nimetab Assmann juba 1960. aastaid ja meenutab filmirežissöör Steven Spielbergi 1994. aastal asutatud Holokaustis Ellujäänute Visuaalse Ajaloo Sihtasutust.1 Viimastel kümnenditel on minevikulugude salvestamine kogu maailmas veelgi hoogu kogunud ja mitte kõige viimasena sellepärast, et heli ja pildi salvestamine on tehniliselt käepärane. Eestis alustas laiaulatusliku lugude ja laulude kogumise ja talletamisega Jakob Hurt juba varsti poolteist sajandit tagasi; muutunud on kõigest kandja ja meetod ning muidugi aeg ise. Kui Hurda ja tema korrespondentide ja õpilaste kogutu on folkloor ehk rahvaluule, siis ei saa tähelepanuta jätta tugevat folkloori komponenti ka eile, täna ja homme kogutavas. Sajandivahetuse paiku tõdes Iisraeli Yad Vashemi mälestuspaiga toonane direktor, et suur osa tema asutuses säilitatavast suulisest pärimusest ei vasta tõele.2 Postkoloniaalsus ja/või -traumaatilisus ei muuda lugu veel ajalootõeks, ehkki erinevalt anonüümsest rahvajutust võetakse ellujäänute tunnistust sageli viimase instantsi tõena, milles kahtlemist või millele teisest allikast tõestuse otsimist ei peeta sobivaks. Siin on mäluteaduse ja ajalooteaduse kokkupuutepunkt. Üks saab teist täiendada, kuid üks ei ole teine. Assmanni jaoks on see asi algusest peale selge ning oma raamatus toob ta selle piiri ja tema mõlemasuunalise ületamise kohta palju näiteid.

Näited ja juhtumiuuringud

Rohkem kui poole raamatust moodustavad analüüsid ja näited. Need on huvitavamad lugejale, kes esimese poole teooriasse süveneda ei viitsi, kuid ilma esimest osa lugemata võib jääda arusaamatuks, mida autor raamatu teisse poolega öelda tahab. Lood on Saksamaa ajaloost ja Teise maailmasõja järgsest toimetulekust isikliku, rahvusliku ja riikliku minevikuga ning muidugi süüdlastest ja ohvritest. Isiklikud mälestused perekondades ja seltskondades võisid olla hoopis erinevad sellest, millise mälestuse „kehtestas“ ühiskondlik norm. Kui XX sajandi viimasel kolmandikul tegeldi avalikkuses holokausti ajaloo ja Saksamaa süü mõtestamisega, siis Saksamaa taasühinemise järel tõusis selle kõrvale jälle sakslaste endi ohvrinarratiiv – sajad tuhanded liitlaste õhurünnakutes tapetud tsiviilisikud, massiline vägistamine ja tsiviilisikute mõrvamine 1945. aastal, kui Punaarmee Saksamaa vallutas ning Ida-Euroopast Jalta ja Potsdami kokkulepetel pagendatud miljonite põlissakslaste saatus. 1955. aastal lõplikult taastatud riiklusega Austria, mille Saksamaa 1938. aastal annekteeris, oli end käsitanud natsionaalsotsialismi esimese ohvrina, kuni 1990. aastatel puhkenud Waldheimi-skandaal3 austerlasi oma rolli rohkem või vähem ümber hindama sundis.

Assmann on hariduselt kirjandusteadlane ja tema käsitlus põhineb suures osas ka kirjandusel, mis ühiskonna minevikukogemust peegeldab ja minevikukäsitust mõjutab. Põhjalikult vaatleb ta Günter Grassi loomingut, eriti romaani „Vähikäigul“, mille tuumaks on suure põgenikelaeva Wilhelm Gustloff uputamine Läänemerel 1945. aasta jaanuaris Nõukogude allveelaeva poolt. Eri andmetel sai hukka 4000–9000 inimest. Siia kuulub ka Binjamin Wilkomirski lugu, kes 1995. aastal avaldas oma mälestused aastatest 1939–1948, sealhulgas vangistus koonduslaagris, ja need tõlgiti 12 keelde. Peagi selgus, et tegu on fiktsiooniga ja Wilkomirski elas sel ajal hoopis Šveitsis, kuid paljud holokaustiohvrid pidasid mälestusi autentseteks ja võtsid neid peaaegu et enda omadena, mida ei vääranud ka teadmine, et Wilkomirski oli need välja mõelnud. Paralleelne, kuid vastassuunaline näide on keeleteadlase Hans Schneideri lugu, kes 1930. ja 1940. aastatel tegi rassiteadlase karjääri indogermaani mütoloogia alal uurimisasutuses Ahnenerbe, kuid sõja järel vahetas identiteeti, võttis nimeks Hans Schwerte, väitles uuesti doktoriks, abiellus uuesti oma abikaasaga ja tegi Aacheni tehnikaülikooli germanistikaprofessorina hiilgava akadeemilise karjääri, saavutades rahvusvahelise tunnustuse ning tunnistas oma topeltidentiteedi üles alles vanaduspõlves.

Kokkuvõtteks

15 aastat on raamatu ilmumisest möödas ja möödunud ka mäluteemade valdkonnas. Autor kirjutab Tšornobõlist (lk 299), kuid see ei jäänud viimaseks: 2011. aastal järgnes Fukushima tuumaõnnetus ja 2022. aastal Vene soldatite kaevikud Tšornobõli radioaktiivses metsas, millest kuuleme täpsemalt, kui ajalootuul sõjaudu hajutab. Raamatu ilmumisaastal sai minevik kätte Günter Grassi, kes avalikustas, et oli 17aastasena Relva-SSi võetud. Kannatusi, mida mäletada ja mälestada, tuleb kogu aeg juurde, kuid mäletamine püsib nendel, kes mäletavad. 2006. aastal oli elus palju holokausti ohvreid. Tänaseks on üldises mäletamisruumis nende kohta üle võtmas hilisemate hirmutegude ellujäänud ohvrid. Ühismeedia on maailma kannatused meile koju kätte toonud. Autor märgib ära internetimeedia mõju ajalookultuurile ja ajaloopoliitikale (lk 316 jj), kuid 2006. aastal oli Facebook mähkmetes, Twitter sündimas ja Instagrami polnudki. Kui 1990. aastate keskpaiga Rwanda genotsiidi sajad tuhanded ja sajandivahetuse Kongo kodusõja miljonid ohvrid olid veel seal kuskil Aafrikas, siis Süüria kodusõda ja pagulaskriis juba nutitelefonis hommikukohvi kõrval; Ukraina sõjast rääkimata. Tõsi, juba Vietnami sõda peeti teleuudistes, aga sündmuse ja vaataja vahel olid toimetajad, kes kandsid osa vaimsest koormast ja vastutusest edastatava eest. Ühismeedias on toimetajate roll palju väiksem ja online-sõjapilt on üks sõjapidamisvahendeist kõigile sõdijatele.

Lõpuks jõuame tagasi küsimuse juurde, millist ajalugu rahvad, kodanikud, natsioonid ja riigid üldse vajavad. Kas puhast ajalootõde või ajalootõe esitust mõnel varjatud või varjamata eesmärgil, või lihtsalt mõnda minevikulugu kui üht ühiskondliku mehaanika paljudest tööriistadest? 30–35 aastat tagasi Eestis ajalugu õppinud inimesed nägid, kuidas riikliku ajaloopoliitika lamedast tootest sai arhiivide avanedes mõne aastaga ajalootõde kõige selle vaimus, mis ajaloost tegelikult leida oli. Nende ajaloolaste ajus süttib vahel häire­tuluke, kui nad loevad või kuulevad riigimeeste ja nn arvamusliidrite mõtteid, mis lähtuvad ajaloopoliitika lihtsustatud käsitusest, mis näeb ajalugu ainult vahendina, mis aitab põhjendada mõnda parajasti käsil oleva poliitilise probleemi lahendust. (Näiteks Venemaa presidendi küllap nüüdseks sealmail ainukehtivad katsetused maailma ajaloo mõtestamise vallas, aga seda tuleb ette ka demokraatlike riigimeeste puhul.) See on juba korra olnud.

Kuid ajalugu ühiskondliku mehaanika tööriistana on igal juhul uurimisvaldkond ja üks selle raamatu teemadest. Oma laiatarbeversioonis näib see järjest populaarsem uurimisvaldkond seisnevat kunagi öeldud mõtete üha uues järjestamises ja tsiteerimises, sobitatuna parajasti päevakorral olevate ajaloosündmus(t)ega ja serveerituna parajasti moes oleva teooria kastmes. Elukutselised ajaloolased ei peaks siiski oma leiva pärast pelgama, sest ajalootõeta ei tule toime ka mälu(teadus). Ehk nagu kirjutas üks lugematuist Saksa ajalooteoreetikutest Oswald Spengler eneseirooniliselt: „Päris ajalugu ei tarvitse otsuse langetamiseks teooriat ümber lükata, vaid lihtsalt jätab teoreetiku koos tema mõtetega sinnapaika.“4

1 Ingl Survivors of the Shoah Visual History Foundation.

2 Margaret MacMillan, Dangerous Games: The Uses and Abuses of History. The Modern Library, New York, 2009, lk 47.

3 Kurt Waldheim (1918–2007) oli Austria välisminister, ÜRO peasekretär ja Austria president. 1942–1945 teenis ta staabiohvitserina Wehrmachti üksustes Balkanil (vaheaegadega õpingute lõpetamiseks ja doktoriväitekirja kaitsmiseks) ning teda seostati operatsioonidega Jugoslaavia partisanide vastu, millega kaasnes tsiviil­elanike tapmine. (Registris on Waldheimi eesnimi ekslikult Bruno. Bruno Kreisky oli kauaaegne Austria liidukantsler.)

4 Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik, 2. kd, Maailma-ajaloolised perspektiivid. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012, lk 33.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht