Ajaloo ilu

Sõltumatu kriitilise meele ja kodanikukohustuse lipp, olgugi narmendav ja lõhki, on ikkagi kaitsmist väärt.

SIIM LILL

Seda, mis on inimene, ütleb inimesele ikka üksnes tema ajalugu. Asjatult heidavad teised ajaloo kõrvale, et alustada justkui uuesti eelarvamustevaba eluga. Nad ei suuda maha raputada seda, mis on olnud, ja mineviku jumalad muutuvad neile kummitusteks“ (lk 328).

Wilhelm Dilthey (1833–1911) tõlkevalimikku on koondatud suurepärasel moel akadeemilise elufilosoofi kirjutised, mis annavad autorist palju terviklikuma ja kaasahaaravama pildi, kui seda on teinud siin-seal varem ilmunud tõlke­katked. Omaette suursaavutus on ka tõlkija Andrus Tooli järelsõna.

Kogumik algab Dilthey filosoofilise positsiooni defineerimisega, filosoofia olemuse määratluse leidmisega selle ajaloolisest kujunemiskäigust: „Filosoofia üldine funktsioon avaldub ajaloolise elu erinevates tingimustes filosoofia kõigis [—] erilistes funktsioonides [—]. Filosoofia kohandab end alati kultuuri arengu ja oma ajaloolise situatsiooni kõigi tingimustega“ (lk 115–116). See on otsene vastus elufilosoofide n-ö varajasemale põlvkonnale. Ülikooliprofessoreid põlgavale Schopenhauerile, kes eitab ajaloo teaduslikku käsitlemist, ja eriomaselt Nietzsche käsitlusele ajaloo mäletamise kahjulikkusest essees „Ajaloo kasust ning kahjust elule“ (1876). Nõnda on meie tilluke keeleruum selle kogumiku esimese esseega kõvasti laienenud ja hiljuti ilmunud Schopenhaueri peateose tõlge hakkab kohe Dilthey sõnadega dialoogi pidama.

Maailmavaadete võitlus

Kogumiku teine tekst sisaldab Dilthey kuulsat maailmavaadete tüpoloogiat. Kuna ajalugu pakub interpretatsioonide paljusust, tulenevad sellest ka inimloomusest välja kasvavate maailmavaadete erinevused. Dilthey taandab need suurteks omavahel konkureerivateks maailmavaadete tüüpideks: „Maailma­vaadete võitlus üksteisega ei ole jõudnud üheski punktis lõpplahenduseni. Ajaloos leiab aset nende vahel valimine, kuid maailmavaadete suured tüübid püsivad enesekindlalt, tõestamatult ja hävimatult üksteise kõrval“ (lk 132). Tool leiab, et Dilthey maailmavaadete tüpoloogia käsitlusviisile leiab paralleele tolleaegse bioloogia fenotüübi ja genotüübi mõistepaarist (lk 417).1 Dilthey arvates ei suuda keegi maailmaühtsust hõlmata ja iga tüüp kajastab selle terviku ühte külge, mis ei tohiks aga pretendeerida ainuõigsusele.

Kolmanda tekstina on valimikus Dilthey Goethe käsitlus. Käes on Goethe eestinduse kuldajastu: äsja on ilmunud Eckermanni vestlused, varsti ilmub Goethe autobiograafia ja peale Linnar Priimäe „Minu Goethe“ on nüüd võtta ka Dilthey käsitlus. See on hää tüüpnäide, kuidas rakendada Dilthey vaimuteaduslikud meetodid praktikasse. Dilthey järgi teeb ajalugu vabaks ning annab loodusteaduliku seletamise kõrvale mõistmise ja juhtnöörid praeguseks. Ta kirjutab: „[F]ilosoofia kaasaegsele situatsioonile on iseloomulik, et filosoofia kõige tugevamad mõjutused lähtuvad mitte süsteemidest, vaid just sellest vabast filosoofilisest mõtlemisest, millest on läbi imbunud teadused ja kogu kirjandus. [—] Draamakirjandus, romaan ja nüüd ka lüürika on saanud tugevaimate filosoofiliste impulsside kandjateks“ (lk 112).

Just kirjandus annab ühe võimaluse mõista elu mitmepalgelisust. Tool ütleb järelsõnas, et „elufilosoofias võtab mõtlemine enda suhtes kõrvaltvaataja positsiooni ja küsib, mis on temast elule kasu. Seega tunnustatakse siin elu kui läbielatud tegelikkust tähenduse ja kõrgema väärtuse iseseisva allikana, mis võiks asendada või välja tõrjuda niisugused varasemad pretendendid sellele tiitlile nagu jumal, idee, olemine, mateeria“ (lk 331). Kirjandusteadus on Dilthey meelest vaimuteaduse musternäidis, kus saab kenasti rakendada maailmavaateliste tüüpide kontseptsiooni ning mõista kirjaniku isiksuse ja loomingu kaudu nii ajaloolist indiviidi kui ka kollektiivi. Eestis on Dilthey eeskuju näha näiteks „Eesti kirjandusloo peajoonte“ (1916–1936) autori Mihkel Kampmaa kirjutistes. 2

Pedagoogiline teadus

Raamatu neljanda osa moodustab Dil­they tekst „Üldkehtiva pedagoogilise teaduse võimalikkusest“, millele on meil võimalik oma keeli kõrvale lugeda pedagoog Edgar Oissari 1930. aastatest pärit käsikirja „Dilthey pedagoogika“. Dilthey, kellele pedagoogikaloengute pidamine Berliini ülikoolis oli üks meelistegevusi, jõuab kirjutises kokkuvõtteni: „Lõpuks saab aga ikkagi süvenemine meie rahvuslikku kasvatussüsteemi, selle ajalukku ja kaasaega, nende suhete käsitamine, mis sellel süsteemil on meie kultuuriga, kogu siinkirjeldatud tunnetuse alusel võimeliseks osutama õppesüsteemi haldamise kunstipärasele toimimisele teed, mille kaudu on võimalik saavutada meie rahvusliku koolisüsteemi ettevaatlikku edasikujundamist“ (lk 295). Kuivõrd Dil­theyl pedagoogika üldsüsteemi loomine on õnnestunud ja millised on tema ülesehitamise teesid, jäägu lugeja enda välja uurida. Peatun siinkohal lõpetuseks mõnel üksikul noodil.

Andrus Tooli järelsõna on hea näide pedagoogika-alasest tekstist. Ta annab ülevaate XIX sajandi lõpu ülikoolides tekkinud muutustest, loodus- ja vaimuteaduste suhtest, eriteaduste tekkest – hea konteksti, kuhu paigutada meie kultuuris praegu ülikoolide ümber toimuv. Nõnda võib näha siin-seal esile kerkivates üleskutsetes ehitada ülikoole hülgavaid hariduskantse paralleele tollastest ülikoolidest kõrvale hoidnud elufilosoofide omaga. Samuti on näha, et riigi ja ülikooli suhe on alati sõltunud üldistest ajastu tunnustest. Nagu Dil­they ütleb, oleneb hariduse ideaal rahvast mõjutavatest ja korraldavatest jõududest. Kui ühiskond satub kriisi, on kriisis ka pedagoogika. Dilthey uurimused näitavad, et pedagoogika on tavaliselt hukkunud ikka koos kultuuriga. Tollase pedagoogika üheks suureks küsimuseks pidas ta seda, millised peaksid olema pedagoogilised printsiibid, mille alusel valida järjest hõlmamatute teadmiste hulgast välja osa teadusfragmente. Mida on vaja õpetada? Teine oluline küsimus on traditsiooni edasikandumine: kuidas saab uuest põlvkonnast kultuurikandja? Samad ülesanded seisavad meil praegugi ees. Tsiteerin pikalt Marju Lepajõed: „Probleem on osaliselt põhjustatud ka sellest, et gümnaasiumi lõpetanud inimeselt saab eeldada üsna vähe neid üldteadmisi – eeskätt kõiges selles, mis puutub Euroopa vaimukultuuri ja selle sõnalist külge. Isegi eesti tähestiku tundmine võib osutuda probleemiks. Nn. üldainetega püütakse kuidagimoodi tasandada koolihariduse puudusi, aga nad võtavad ära niigi napi aja ja nad on liiga üldised, teataval moel juhusliku tähtsusega, et nende juurest saaks liikuda eriala juurde. Väikesed eriseminarid, kus toimuks tõsiseltvõetav spetsialiseerumine, on seetõttu peaaegu kadunud.

Universitas’e kontseptsiooni lõhkumine

Universitas’e kontseptsiooni lõhkumine algab ehk seega juba varasemast haridusastmest? Sellest, et gümnaasium ei anna ühist teadmis- ja mõtlemisalust, millelt edasi liikuda – et oma teadmatust paremini mõista. Praegune simulaakrumi-olukord on vast juba seosteta hariduse tagajärg. Samas ei ole see midagi fataalset, küll aga nõuab suunavõtmine parema hariduse poole jälle tõsiseid pingutusi, mitte väiksemaid kui 1990. aastate algul – selles on paradoks.“3

Valikut kiputakse aga tegema hetke­emotsioonidest lähtudes, mitte diltheylikust elufilosoofia vaimust. Nõnda kipuvad „tumedad jõud“ kestlikult hävitama loodusteadusi (eriti pealinna suundumuste näitel), samal ajal kui humanitaaria on kõikjal maailmas sellest esmasest hävingufaasist juba jõuliselt edasi liikunud. Andres Tool kirjutab, et Dilthey oli üks „esimesi ja mõjukamaid teoreetikuid, kes seadis endale ülesandeks tuua välja see eripära, mis iseloomustab teadmise vorme ja kujunemise viise humanitaarteadustes, mis olid tema eluajal alles välja kujunemas ja võitlesid selle eest, et leida tunnustamist akadeemilise maailma legitiimse osana“.4 Gadameri humanitaarteaduste kaitsekõnega „Tõde ja meetod“ saavutas ta laiema tuntuse. Ja küsimused, mida ta esitab, on siiani aktuaalsed.

Inglismaal, kus humanitaaria tähtsus on kuulu järgi päris jõle, on üks säälse humanitaaria kaitse eestkõneleja kirjutanud: „[Minu] argumendi essents on lihtne. Ühiskond, mille indiviidid pole kunagi proovinud identifitseerida ja selitada oma kogemusi teistest indiviididest, kelles nad tundsid ära iseennast, on ühtlasi selline ühiskond, mida ei saa kunagi veenda humanitaarainete õppimise mõttes. Praktikas sõltub argumendi veenvusjõud alati äratundmisest. Äratundmine kasvab aga välja üksikjuhtudest – seda ei saa mõistusesse istutada pelgalt üldmõistetega.“5

Need üksikjuhud oleme meie ise. Dilthey meetodite ja mõtetega tutvumisel saavad meist need kultuurikandjad, kelle kaudu kandub pimedatel aegadel varem talletatu ühelt põlvkonnalt teisele ning ajalugu leiab oma koha tänapäevas.

Arvan, et on üha olulisem võtta tõsiselt Derrida provokatsiooni, et „peame tegema ja mõtlema võimatut. Kui juhtub ainult võimalik, ei juhtu miskit muud. Kui ma teen ainult seda, mida saan, ei tee ma miskit“. Võime elada pimedal ajastul, nagu Hannah Arendt on meile meelde tuletanud, aga ajalugu on avatud ja tõenäolisuse ulatus on suurem väljapanekul olevast. Avaliku intellektuaali rollis akadeemikutel [„akadeemiku“ võib asendada ka mõne muu sõnaga – S. L.] võib olla oluline osa kriitiliste küsimuste tõstatamisel, kriitiliste haridustüüpide ühendamisel sotsiaalsete muutustega ning kinnitamisel, et sõltumatu kriitilise meele ja kodanikukohustuse lipp, „olgugi narmendav ja lõhki, on ikkagi kaitsmist väärt“.“6

1 Nagu Dilthey leiab ka Carl Gustav Jung oma ideedele tuge evolutsiooniteooriast. Vt Mihkel Kunnus, „Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia“ (https://kultuur.err.ee/973929/mihkel-kunnus-jumala-vari-ja-mehe-rinnanibude-teoloogia). Siinkohal olen jätnud käsitlemata Dilthey ja tärkava psühholoogia suhte, mis on ääretult oluline ning leidnud põhjalikku käsitlemist Tooli järelsõnas.

2 Kristi Metste, Mihkel Kampmaa – tubli pioneer. Rmt: Traditsioon ja pluralism. Koost M. Laak. Tuum, Tallinn 1998, lk 108–114.

3 Marju Lepajõe, Mihhail Lotmani ja Elo-Mall Toometi vestlusring. Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust. – Sirp 18. I 2019. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/.

4 Andrus Tool, Objektiivsuse teema Wilhelm Dilthey vaimuteaduste-filosoofias. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 14.

5 Stefan Collini, What Are Universities For? Penguin Books, London 2012, lk 84.

6 Henry A. Giroux, Neoliberalism’s War on Higher Education. Haymarket Books, Chicago 2014, lk 153.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht