Äge amet?

Ei mäleta ammu juhust, kui peaminister oleks võtnud endale õiguse keelduda mõne partneri pakutavast ilmselt ebasobivast ministrikandidaadist.

JAAK ALLIK

Päris raamatu algul tõdeb Marko Pomerants, et ministri amet on äge. Selline avameelsus sümpatiseerib ning kutsub kaasa mõtlema. Kirjamehena tunneme Pomerantsi eelkõige vemmalvärsside ehk pomeriimide sepitsejana. Tema raamatut lugedes oli seepärast suurim üllatus, et tegemist polegi naljaraamatuga à la „Jah, härra minister“, millesarnasega Pomerants oleks kindlasti toredasti hakkama saanud. Neljakordne minister on kirjutanud hoopis tõsimeelse õpperaamatu, mille soovitab panna poes käsiraamatute riiulile.

Käsiraamatuks inimesele, kes soovib ministriks saada või on selleks äsja saanud, sobib see raamat tõesti. See algab autori enese koostatud vaimuka ja vajaliku ministriks sobivuse testiga, edasi leiavad konkreetset ja otsesõnalist käsitlemist peaaegu kõik selle ameti väljakutsed ja põhitegevused, alates ministri esimesest tööpäevast kuni sunnitud tagasiastumiseni. Pomerants on olnud küllaltki (kuigi mitte täielikult) avameelne ning lisanud iga lühipeatüki lõppu õpetussõnad ning juhtnöörid, mida igas rolliaspektis ja situatsioonis silmas pidada. Olgu kohe öeldud, et seda „ägedat ametit“ neli aastat pidanuna olen enamiku Pomerantsi soovitustega nõus.

Kas poliitikust minister või asjatundja?

Marko Pomerants on olnud kolm korda ministriametis neljas valitsuses. Paradoksaalselt jõudis ta alles kolmandal katsel juhtima just seda elusfääri, kus ta geoloogina on spetsialist. Keskkonnaministri ametile (2015–2017) eelnesid sotsiaalministri (2003–2005) ja siseministri portfell (2009–2011). Siseminister ei pea muidugi tingimata olema politseiminister ja Pomerants maavanema ametit pidanuna oli kindlasti teatud mõttes selleks rolliks ette valmistatud, kuid sotsiaalministriks (mis tol hetkel hõlmas tohutut haldusala meditsiinist kuni tööturu reguleerimiseni) määrati ta n-ö poliitilise (tahtmata öelda: asjatundmatu) ministrina. Nõusoleku andmiseks kulus tal mõni minut.

Küsimuse üle, kas minister peaks olema valdkonna asjatundja või mitte, on Eestis vaieldud kogu aeg. Miks on hea olla asjatundja, see vist pikemat tõestust ei vaja. Vastupidise seisukoha pooldajad toovad tihti näiteks Rootsi või Suurbritannia, kus portfellid vahetuvad ministrite käes üsna tihti. Neis riikides on muidugi sajanditepikkune bürokraatiatraditsioon ning väljakujunenud professionaalne ametnikkond, kes asjatundmatu ministri lapsused kiiresti silub. Peatudes sellel probleemil oma raamatus üsna põhjalikult, väidab Pomerants, et n-ö sariministrina (tema termin!) töötamiseks on vaja vallata ministri „põhioskuste paketti“, millest peamine on suuta suhestuda ministeeriumi ja valitsemisala rahvaga, sest „nemad on need, tänu kellele su valdkondlikud asjad järje peal hoitakse“. Eks ametnikkond ja valitsemisala rahvaski soovi ja hinda pigem ministrit, keda „ei peaks järje peal hoidma“, vaid kes neid arukalt ja asjatundlikult juhib.

Eesti valitsemise viimaste aastakümnete praktikast võib nii ühe kui ka teise seisukoha kinnituseks tuua mitmesuguseid näiteid. Värvikam neist on muidugi Kaido Kama, kellest sai aastase ERKI arhitektikoolitusega Eesti kõigi aegade parim ning haldusalas hinnatuim justiitsminister. Julgen aga arvata, et Kama poleks sugugi iga ministriportfelli vastu võtnud. Ka mul on olnud juhust ära öelda nii haridus- kui ka sotsiaalministri ametist, sest teadsin, et oleksin tundnud ennast väga ebamugavalt, seistes inimeste ees, kes tunnevad juhtimise objekti minust palju paremini.

Kui kiiresti keegi suudab haarata talle seni kaugeid elusfääre ja kui enesekindlalt teostada „üldjuhtimist“, on ilmselt iga inimese võimete ja valuläve küsimus ning mingeid reegleid siin pole. Küll olen ma elus kohanud palju poliitikuid, kes oleksid iga kell valmis astuma mis tahes ministriametisse ning käivad solvunult ringi, kuna seda võimalust neile pakutud pole. Pomerants ei tundu olevat siiski mitte väga põhimõtteline sariminister. Igatahes peatükk, kus ta kirjeldab enda töövarjuks olemist siseministri haldusala erinevais ameteis, näitab, kuivõrd ta ise siiski asjatundmist hindab. Ning vist pole ka juhus, et enamik raamatus toodud konkreetsetest näidetest pärineb just tema keskkonnaministri päevilt.

Autor pole paraku peatunud küsimusel, milline võiks olla ministeeriumi (ja sellega ka ministri haldusala) optimaalne suurus. Rääkides küll kahe ministriga ministeeriumides tekkivaist kohati koomilistest administratiivraskustest, jätab ta ütlemata, mida arvab näiteks sotsiaalministri haldusala nüüdsest jaotumisest kahe ministri vahel. Tihti kõlab arvamusi, et meil võiks ministreid ja ministeeriume vähem olla, s.t haldusalad peaksid olema suuremad. Selles asjas olen küll kindlalt vastupidisel seisukohal, sest mida laiem on ministeeriumi haldusala, seda vähem tunneb ja juhib seda minister ja seda suurem on ametnikkonna võim.

Kas haldusala või valitsuse poliitika esindaja?

Mida suurem on haldusala, seda vähem asjatundlikult suudab minister oma haldusala huvisid valitsuses ja parlamendis kaitsta. Seepärast pole vahepealkirja küsimus sugugi abstraktne. Kui 1995. aastal oleks kultuuri- ja haridusministeeriumi lahutamisel kolmandana tekkinud ka näiteks spordi- ja turismiministeerium (nii mõneski Euroopa riigis on sellised), siis ehk oleks meil spordi rahastamisega (ja vahest ka tulemuslikkusega) praegu pisut paremad lood. Kuivõrd on aga mingi elusfääri huvide avalik esindamine üldse ministri ülesanne või peaks ta keskenduma hoopis koalitsioonipoliitika selgitamisele ja elluviimisele oma ametkonnas ja haldusalal? Tundub, et selles küsimuses oleme me Marko Pomerantsiga samal seisukohal. Reaalne elu on selline, et kõrgelt targutamisest ei piisa, vaid tuleb ka oma valdkonna eest väljas olla kuni n-ö barrikaadideni või ametist lahkumise ähvarduseni. Üks olulisemaid lahinguid on haldusala eelarve iga-aastane kaitsmine rahandusministri ees ja hiljem valitsuse eelarvearuteludel. Kahju, et Pomerants peatub sellel oma raamatus vaid põgusalt.

Riigireformi sihtasutuse (ning mõneti ka erakonna Eesti 200) tehtud ettepanekud valdkondlike ministeeriumide kaotamiseks tunduvad mulle seepärast olevat mitte ainult eluvõõrad, vaid ka suisa kahjulikud. Ministeeriume on hakatud põlastavalt nimetama eraldiseisvaiks silotornideks. Kui need aga liita mingiks abstraktseks valitsusasutuseks ning lahutada ministrid valdkondade konkreetsest juhtimisest, muutes valitsuse vaid strateegilisi lahendusi välja töötavaks (või teatud reformidele keskenduvaks) mõttekojaks, siis võib juhtuda, et silo enam polegi. Paljude oluliste eluvaldkondade huvid jääksid sel juhul riigi tasemel esindamata ning ministreil kaoks igasugune konkreetne isiklik vastutus igapäevaelus aset leidva ees.

Otsustusprotsess ja koosmeel valitsuses

Ministri märkmete lugemisel on kindlasti kõige huvitavam saada aimu, mismoodi need asjad seal valitsuse suletud ukse taga tegelikult ikkagi käivad. Seda ust pole Pomerants eriti paotada raatsinud. Saame teada, et kõik eelnõudesse puutuvad küsimused kooskõlastatakse enne valitsuse istungit kantslerite nõupidamisel ning seetõttu on valitsuse ametlikud istungid taandunud üsna lühikesteks otsuste „ära koputamiseks“. Enne täieliku kooskõla saavutamist peaminister ju dokumenti valitsuse päevakorda ei panegi. Ja kui mõni kolleeg seal siiski soolot tegema hakkab ning mingi eriarvamuse esitab, siis seda peetakse mängu rikkumiseks, mitte aruteluks ning Pomerantsi sõnul tuleb sel juhul „lamenti lüüa“.

Sisulised vaidlused peetakse ning poliitilised eriarvamused klaaritakse valitsuse kinnistel kabinetinõupidamistel, kuhu Ratta aegadest alates ametnikke üldjuhul ei kutsuta (seda otsust Pomerants kiidab). Seal on aga peaministri ainuvõim kärbitud koalitsioonierakondade esimeeste juuresolekuga, kes, nagu see on praegu, ei pruugi ollagi valitsuse liikmed. Neist koosolekutest Pomerants aga eriti ei kirjuta. Sõnagi pole raamatus juttu valitsuses toimuvaist hääletustest, millest võib järeldada, et neid polegi. See ongi viimasel aastakümnel toimunud kõige suurem muutus valitsemiskultuuris. Minu ajal hääletati ning mäletan koguni juhust, kui peaminister vähemusse jäi. (Tegemist oli teede- ja sideminister Raivo Vare ettepanekuga sulgeda reisirongiliiklus Tallinna-Viljandi suunal. Huvitav oleks teada, kas äsja toimunud Lelle-Pärnu suuna sulgemine tõesti valitsuses üksmeelse heakskiidu leidis, aga ei hääletata ju!)

Poliitiku märkmete lugemisel on kindlasti kõige huvitavam saada aimu, mismoodi need asjad seal suletud ukse taga tegelikult ikkagi käivad. Seda ust pole Pomerants eriti paotada raatsinud.

Eero Vabamägi / Scanpix / Postimees

Koalitsioonivalitsuste puhul, kui tegemist on maailmavaatelt üsna erinevate erakondadega, võiks hääletuse kuritarvitamine loomulikult tähendada ühele partnerile ärategemist, mis viiks paratamatult valitsuse lagunemiseni, kuid ometi võib eeldada, et paljude küsimuste puhul pole tegemist maailmavaateliste seisukohavõttudega ning ministreil võib ju ka eriarvamus olla. Praegune praktika on viinud selleni, et peaministri roll on taandunud põhiliselt valitsuse koosolekute eesistujaks, kelle ülesanne on tüürida kolm omavahel võistlevat meeskonda konsensuseni. Võistkonnad moodustatakse ministeeriumide jaotamisega erakondade vahel koalitsioonilepingu sõlmimisel. Ei mäleta enam juhust (pärast Tiit Vähit ja Siim Kallast), kui peaminister oleks võtnud endale õiguse keelduda mõne partneri pakutavast ilmselt ebasobivast ministrikandidaadist.

Välistatud on ka portfellide hilisem vahetamine isegi juhul, kui mingil põhjusel lahkunud ministri asemele on erakonnal raskusi sobiva kandidaadi leidmisega. Ja nii teostataksegi meil valitsuse sildi all tegelikult näiteks isamaalist justiits-, sotsiaaldemokraatlikku kultuuri- ja keskerakondlikku hariduspoliitikat. Isamaalikku sotsiaal-, sise- ja keskkonnapoliitikat on Pomerants niisiis teostanud koguni nelja peaministri (Parts, Ansip, Rõivas ja Ratas) üldjuhtimisel. Neid on ta oma raamatus ka üsna värvikalt iseloomustanud. Oma koduerakonna nelja juhi (Laar, Reinsalu, Tsahkna ja Seeder) iseloomustamisel on autor targu hoopis tagasihoidlikum olnud.

Pomerants peatub oma raamatus ka sellisel veidrusel, nagu olid vahepeal tegutsenud abiministrid (aastail 2003–2008 oli neid kokku seitse): minister võis võtta endale töökoormuse jaotamiseks mõne erakonnakaaslase appi. Soovides ministeeriumide aparaati „depolitiseerida“, loobuti Eestis 1992. aastal ministri asetäitjate ametikohast. Pakkusin kunagi, et koalitsioonimudel võiks korduda igas ministeeriumis, see tähendab, et erakonna A minister peaks võtma endale asetäitjateks erakondade B ja C antud valdkonna parimad spetsialistid. Paljud vaidlused, mis jõuavad täna kabineti-istungeile, vaieldaks sel juhul ära juba ministeeriumi tasemel ning eri elualade erakondadele „pärusmaaks“ andmise asemel teostuks ka ministeeriumides siiski ühine koalitsioonipoliitika. Mulle on tänini arusaamatu, miks see ettepanek pole toetust leidnud. Koalitsiooni tervisele oleks sellest kindlasti kasu. Praegu on ministri asetäitja rollis tegelikult asekantsler, kes on üldjuhul küll parteitu, aga kelle autoriteet ja otsustusõigus on ka sellevõrra väiksem.

Peale asjalikkuse peab Marko Pomerantsi kiitma ka raamatus kirjapandu objektiivsuse eest. Nii jagub tal tunnustussõnu erakonnakaaslasele Siim Kiislerile, kes vahetas ta IRLi uue esimehe tahtel keskkonnaministri ametist välja otse enne Euroopa Liidu eesistumist, milleks Pomerants oli ometi hoolikalt valmistunud, ning ka sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovskile julguse eest tõenduspõhise alkoholipoliitika teostamisel. Olulised ja õiged on ka Pomerantsi tunnustussõnad arvukaile Eesti diplomaatidele, kelle nõu ja abi on ta ministriametis mitmetes riikides pidanud tarvitama.

Kas ministriamet on siis äge, nagu arvab Pomerants? Nähes, millise ja kui kaua kestva draama on sellest ametist lahkumine mõnes inimeses tekitanud, hakka või uskuma. Loomulikult on raske leppida, kui sinu sõna päevapealt enam midagi ei maksa ja keegi (eestlasele omaselt isegi järeltulija ja isegi siis, kui ta on samast erakonnast) ei tule pärima sinu arvamust küsimuses, millest arvad ennast kõike teadvat. Selle kohta, kuidas selleks hetkeks valmistuda ja sellest üle saada, saab Pomerantsi raamatust samuti lugeda.

Raske on see amet aga küll. Mitte isegi niivõrd mõneti abstraktse poliitilise vastutuse tõttu, mille võtmist ajakirjandus ministrilt sageli nõuab, vaid eelkõige totaalse ajapuuduse tõttu, mida tekitab see, et ootused ja ministrile pandud lootused on tema alluvatel, all­asutustel ja koostööpartneritel väga suured. Eriti raske on see amet inimesele, kes tahab oma haldusalas toimuvast ka sisuliselt aru saada ning on harjunud lubama vaid seda, mida ta tõesti täita suudab. Kes aga rohkem kui 170st 1990. aastast saadik ministriametit pidanud mehest ja naisest on tõesti olnud ägedad ministrid, eks seda tea kõige paremini nende alluvad ning ajalugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht