Aafrika on nüüd Kuu peal

Ehk oleks parem kosmos seniks rahule jätta, kuni me Maa peal käituma õpime. Muidu jõuame igal uuel territooriumil lõpuks taas punkti, kus oleme ressursid ära raisanud ja omaenda elutingimused ise rikkunud.

RAUL VEEDE

Nagu tavaks, libises Eesti ajakirjandusest erilisi jälgi jätmata läbi üks põllu­majandusuudis,* millel võivad olla pikaajalisemad tagajärjed kui Brexitil, rändekriisil või isegi (pro)fašismi globaalsel tõusulainel. Kõik need lähevad juba paarisaja aastaga mööda, hiinlaste istutatud taimed Kuu tagumisel küljel võtavad aga juured alla, kuni inimestel üldse kosmosesse asja on – see, kui me just koduplaneeti kiirkorras elukõlbmatuks ei muuda, on märksa pikem aeg.
Suuremate kommentaarideta jäänud sündmusel on olulised tagajärjed. Elon Musk võib ju pidada pikki tiraade Marsi koloniseerimisest, seal maatükkide hõivamisest ja koju veetavatest kasumitest, hiinlased tegid aga lääne ajakirjanduses pasundamata töö vaikselt ära. Nüüd kasvavad Kuu tagaküljel puuvillataim (mis olla küll juba surnud, ent elab miljonites südametes edasi nagu Mao Zedongi õpetuski), raps, kartul, müürlook ja kohalik kompartei rakuke.
Suurema pauguta lasksid hiinlased vastu taevast kõik need lepped, millega oli deklareeritud kosmose rahumeelset ühiskasutust ja taevakehade maise riikliku jurisdiktsiooni alusel jagamata jätmist, alates 1967. aasta kosmoselepingust – nagu ka 1979. aasta Kuu-leping juba sündides suri. Impeeriumidel pole muidugi kunagi olnud kavatsust kosmoses midagi kellelegi ära anda, aga enamasti ja üldjoontes on kosmoseriigid seni siiski järginud ÜROs ühiselt kinnitatud retoorikat. Nüüd on need lepingud surnud, ehkki meil kulub sellest arusaamiseks veel aastaid, kui mitte aastakümneid.
Ei maksa arvata, et ükski suurriik, mis leiab võimaluse kosmoses territooriume hõivata, selle tegemata jätab. Nuppude ladumisel mängulauale on oluline nii kasum kui ka poliitiline ja sõjaline positsioon, geopoliitikale tuleb ainult uus kosmosekohane sünonüüm leida. Muide, riigistamist saab õigustada (ja maskeerida) ka pragmatismiga. Kui korporatsioonid ja üksikisikud hakkavad kosmoses arendama tööstust, eelkõige ilmselt loodusvarade kaevandamist, siis ei anna rahvusvaheline õigus neile igapäevaseks tarvitamiseks küllalt üksikasjalikke reegleid. Ei selle kohta, kuidas korraldada töö ja tööohutus, lahendada vaidlused ja tõmmata piirid, kust jooksevad kullakaevurite kruntide piirid, ega sellegi kohta, mida kohalik kõrtsmik neile lõõgastumiseks müüa tohib ja mis saab, kui üks teise purjuspäi maha lööb. Kui taevakehadele tekivad kolooniad, on senine regulatsioon, mille kohaselt iga riik vastutab enda jurisdiktsioonis taevasse lastud sõidukite eest, ilmselgelt ebapiisav. Ent kelle seadus ühel pinnal jõustatakse, selle oma see ka on, isegi kui kõik seda omandust suusoojaks eitavad.
Niisiis: müürlook võiks iseenesest ka libauudis olla, kuid Hiina kommunistlik partei istutati Kuu peale kindlasti. See tähendab aga uut globaalset võidujooksu suurvõimude vahel. Venelased ja eurooplased vaatavad tehnilise impotentsuse tõttu veel mõnda aega pealt, kuid isegi Aafrika jagamisel said aeglased ja uimased lõpuks näpud rasvaseks, ammugi siis kosmoses, kus jagatavat märksa enam ja tüütuid pärismaalasi vähem. (Tõsi, seeläbi on vähem ka kohalikku tööjõudu ja tarbijaid.) Lõpuks omandasid kolooniad isegi nooruke Belgia ja pikalt Läänemerele suletud Saksamaa, ainult Venemaa oli sunnitud piirduma oma mandrilise tagamaa alistamisega. Nüüd algab kogu see protsess jälle.
Hiinlaste avakäigus peitub ka sümboolne iroonia: taimede istutamine on territooriumi hõivamise kõige läänelikum märk kõigist võimalikest. 1689. aastal kirjutas John Locke, kellel on olnud märkimisväärne mõju nii poliitilise ja majandusmõtte kui ka õiguse arengule, et maa on selle oma, kes teda harib, pannes maasse oma töö. Teisisõnu: asja omand on asja valdus on asja kasutus. Maa kasutamiseks loeti Ameerika koloniseerimise käigus aga üksnes põlluharimine, kuna seda Põhja-Ameerika indiaanlastel polnud (või vähemalt ei tunnistanud selle olemasolu valged immigrandid) ning seepärast võis indiaanlaste hüpoteetilise omandisuhte õigustühiseks lugeda. Niisiis hõivas Hiina Kuu tagakülje nii sümboolselt, stiilselt ja ameerikalikult kui vähegi sai.
Ameerikas on üksikud kriitikud küll juba osutanud, et kui kosmose hõlvamisel tahetakse teha kõike samamoodi nagu Ameerika hõlvamisel (anname kõigile peksa, võtame kõik jõuga ära ja roojame oma üleoleku näitamiseks jäätmaa täis), siis oleks ehk parem kosmos seniks rahule jätta, kuni me Maa peal käituma õpime. Muidu jõuame igal uuel territooriumil lõpuks taas punkti, kus oleme ressursid ära raisanud ja omaenda elutingimused ise rikkunud – neid tulevikuvisioone on ulmeklassikast näinud igaüks, kas või Bruce Willisega peaosas. Sellistest kaalutlustest aga ei lase end häirida ei Elon Musk, hiinlased ega enamik järgmisi potentsiaalseid konkurente. Kosmose alistamine on ju ammune unistus, looduselt aga ei pea ootama armuande – ja kõik need teised koloniaalajastu loosungid. Stardipauk on antud, edasine sõltub kiirusest ja jõust.

* https://novaator.err.ee/898833/kuule-saadetud-puuvillataim-suri-peagi-parast-tarkamist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht