Pigem Star Trek kui näljamängud
Tehnoloogia kiire arengu tõttu tuleb inimõigusi rakendada uudsetes olukordades. Üleilmse lausjälgimise skandaali kajastus Eestis ja mujal maailmas toob ilmekalt esile, et tehnoloogia arengu ja inimõiguste kaitse ristumiskohal on palju ebaselgust ja vähe konstruktiivset koostööd. Apaatsus tähendab, et liigume vabatahtlikult ulmekirjanduses kirjeldatud düstoopia poole – seepärast pidasin ka mina vajalikuks ühineda teadlaste lausjälgimisvastase üleskutsega. Olukorda aitaks paremaks muuta suurem mõistmine ja koostöö tehnoloogiainimeste ja inimõiguste eest seisjate vahel, samuti inimesed ja institutsioonid, kes oskavad neid valdkondi omavahel siduda.Inimõigusi võib mõista mitmeti, kuid peavoolu järgi käsitletakse inimõigusi siiski kui jagamatut õigustepaketti, mis ei sõltu sellest, millises riigis elad või kui lihtne on seda paketti kaitsta. Inimõiguste jagamatus on oluline väärtus: ei ole võimalik eraldada üht inimõigust teisest, näiteks, et kaitseme õigust elule, aga lubame piinamist. Ilma õiguseta haridusele on raske või võimatu kasutada sõnavabadust. Inimõigused on seega igaühe sünnipäraste ja üksteisest sõltuvate õiguste kogum, millest üha suurem osa on ka rahvusvahelistes ja regionaalsetes konventsioonides, põhimõtetes, deklaratsioonides ja omamaises õiguses rohkem või vähem siduvana kirja pandud.
Tehnoloogia kiire arengu tõttu tuleb inimõigusi rakendada uudsetes olukordades ja see on püstitanud küsimusi inimõiguste sisu ja olemuse kohta. Kuidas korraldada internetis meeleavaldust? Kui palju sallida netikommentaatorite ja ekstremistide vihakõnet netis? Kas intellektuaalse omandi kaitseks on õigustatud internetiühendusest ilmajätmine? Kas e-valimised on legitiimsed? Kas on õige küsida väiksemat riigilõivu elektrooniliste kanalite kasutamise eest (näiteks kohtumenetluses)? Küsimusi tuleb aina juurde, sageli ühiskonnale ootamatult. Ka rahvusvahelises teadusajakirjanduses on inimõigused suhteliselt vähe kajastatud valdkond ning vaid vähestes ülikoolides pööratakse sellele tähelepanu.1
Vastused küsimustele sõltuvad sageli vaatenurgast. Eestis annavad vaidluste puhul tooni eelkõige tehnoloogiaringkonnad, kelle jaoks inimõiguste küsimused on pigem teisejärgulised või isegi ebaolulised. See on ka mõistetav, sest sageli ollakse rahaliselt sõltuv võimalikult vabast tegutsemisruumist ega olda laiemas plaanis inimõigustest kuigi teadlikud. Sellest vaatenurgast on lähenemine inimõigustele selektiivne: sõna- ja infovabadus on eelkõige absoluutsed õigused, mida ei tohiks mingis olukorras piirata, samal ajal kui teisi õigusi, nagu õigus mitte olla diskrimineeritud või õigus eraelule, võidakse näha pigem kui tehnoloogia arengus ajale jalgu jäänud takistusi. Näiteks Linnar Viik on väitnud, et tulevikus ei ole privaatsusõigust üldse olemas, sest noortele ei lähe see korda.2
Traditsiooniliselt on inimõiguslased tehnoloogiakauged oma tausta tõttu (enamik on pigem õigusteaduse või sotsiaalteaduste taustaga) ning suhtuvad seetõttu tehnoloogia arengusse ettevaatlikult. Olles sageli riigiga opositsioonis, näevad nad, küll mitte alati õigustatult, tehnoloogia kasutamises võimalikku ohtu. Skepsist toidab ka ebakindlus: inimõigusalased normid kujunevad sageli kohtute kaudu ja selleks kulub palju aega. Näiteks kohtuvaidlus andmete säilitamise direktiivi üle on alles nüüd Euroopa kohtus lahendit saamas, olgugi et direktiiv ise võeti vastu 2006. aastal. Ka Eestis on andmeid –
tõenäoliselt inimõigustega vastuolus oleval viisil – säilitatud mitmeid aastaid.
Euroopa inimõiguste kohtus on tehnoloogiaga seotud kohtulahendeid siiamaani vähevõitu.3 Inimõiguste kohus on pidanud võtma seisukoha küsimustes, mis puudutavad eelkõige eraelu puutumatust ja sõnavabadust. Üks olulisemaid viimase aja lahendeid on Delfi vs. Eesti, mis ometi selgeid reegleid paika ei pannud, kuigi vajadus nende järele on olemas. Võimalik, et see näitab kohtunike ebakindlust, soovimatust takistada tehnoloogia arengut jäikade reeglitega.
Inimesi ja institutsioone, kes võiksid olla sillaks tehnoloogiainimeste ja inimõiguslaste vahel, on vähe. Eestis võiks seda rolli täita president Toomas Hendrik Ilves. Ühest küljest on ta võtnud endale rolli olla tehnoloogiajutlustaja, idufirmade toetaja ja e-Eesti kuvandi looja. Teisalt on Eesti presidendi põhiseaduslik kohustus kontrollida enne väljakuulutamist seaduste vastavust põhiseadusele, sh seal sätestatud inimõiguste kaitse nõuetele. Inimõiguste ja tehnoloogia ristumiskohal on raske tegutseda, sest kontekst ja diskursus võivad kiiresti muutuda. Näiteks aasta tagasi kõneles president Ilves andmekaitsele pühendatud konverentsil, et orwellilik hirm, et valitsus jälgib ja kogub kodanike kohta liigset infot, on vananenud. Snowdeni paljastuste valguses mõni kuu hiljem pidi ta seda seisukohta korrigeerima. Irooniline on ka see, et Twitteri vahendusel peetud mõttevahetuses4 pooldas president sõnavabaduse absoluutsust, kuid blokeeris mu mingil teadmata hetkel oma Twitteri jälgijate hulgast, piirates selliselt ligipääsu oma levitatavale infole. Samal ajal tuleb presidenti tunnustada selle eest, et ta tegeleb nende keeruliste teemadega ja kõneleb tehnoloogiast ka inimõiguste kontekstis.
Riigiasutustest puutub inimõiguste ja tehnoloogia teemadega kõige rohkem kokku andmekaitse inspektsioon (AKI). Selle ELi andmekaitsedirektiivi alusel loodud asutuse ülesanne on teostada järelevalvet ja edendada andmekaitset, Eesti seadusandja on andnud talle ka vastupidise ülesande hoolitseda avalike andmete kättesaadavuse eest.
Paraku ei ole see asutus andmekaitsealast sõltumatut järelevalvefunktsiooni kuigi tõsiselt võtnud: kui vaadata statistikat ja tegevusaruandeid, selgub, et suures osas tegeldakse asendustegevusega. Kui võrrelda AKI-t Euroopa aktiivsemate andmekaitse institutsioonidega Iirimaal ja Saksamaal, on tema tegevus passiivne. AKI ei tõstatanud probleeme, kui Google Street View võttis üles peaaegu kogu Eesti territooriumi, samuti pole asutus sekkunud lausjälitustegevusse ega teistesse teemadesse, nt andmete säilitamise kohustuse vastavus põhiseadusele. Pigem on AKI inimõiguste kaitse küsimuses jäänud tehnoloogiausuliste poolele: nende kommentaarid Euroopa andmekaitsereformile nägid selles pigem ohtu ettevõtlusvabadusele ja suurenevat bürokraatiat ettevõtetele kui hädavajalikku isikuandmete reeglite täiendamist ja tugevdamist kaitsmaks üksikisikute õigust eraelu puutumatusele.
Kõige enam puudutab inimõiguste teema siseministeeriumi haldusala, kus on tehnoloogia pakutud võimalusi agaralt kasutatud, aga võimalikku inimõiguste riivet on analüüsitud vähe. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalvekomisjon ei suuda teostada tegelikku järelevalvet, nagu on selgunud Eesti Interneti Kogukonna intervjuust komisjoni toonase aseesimehega.5
Pinge tehnoloogiainimeste ja inimõiguslaste vahel pole ainult Eesti fenomen, vaid üleilmne nähtus. Vastandumise korral kaotavad mõlemad: tehnoloogia arengu varjus võib juhtuda, et loobume tahtmatult olulistest väärtustest, näiteks inimõiguste jagamatusest ja universaalsusest, ning lööme paigast tasakaalu, mis aastakümnete jooksul on eri inimõiguste vahel välja kujunenud. Kui me ei suuda inimõigusi terviklikuna paindlikult ja kiiresti uutele tehnoloogiatele rakendada, tekitab see ohu tehnoloogiate endi stabiilsusele ja kasutatavusele, takistades majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Lausjälgimise skandaalis on lihtinimeste kõrval suuremad kaotajad tehnoloogiaettevõtted, kelle usaldusväärsus ja ärimudelid, mis rajanevad suures osas inimeste eraelulise informatsiooni hoidmisel ja kasutamisel, sattusid kriitika alla.
Tehnoloogia areng on tähtis, inimõiguste kaitse samuti. Kui tahame tehnoloogia arengu alal eeskujuks olla, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et edusammud aitaksid meie ühiskonnal areneda paremaks. Tuleb suurendada, mitte vähendada, inimõiguste kaitset ja sellega kaasnevat heaolu kasvu. Nii seisame kindlamalt oluliste põhiseaduslike ja ülemaailmsete väärtuste eest ning loome endale tulevikku, mis meenutab rohkem utoopilist kui düstoopilist teadusulmet, ühiskonda, mis sarnaneb rohkem Star Trekile kui näljamängudele.
Teadlased lausjälgimise vastu
Üleskutsega „Teadlased lausjälgimise vastu” on ühinenud mitusada lausjälgimise vastu protestivat õppejõudu ja teadurit, sest sellega rikutakse kõige põhilisemaid inimõiguste alaseid kokkuleppeid. Allakirjutanute hulgas on eri distsipliinide esindajaid maailma juhtivatest ülikoolidest. Vt ingliskeelset üleskutset aadressil: academicsagainstsurveillance.net
1 Erand on TTÜ, kus õpetan magistriõppes tehnoloogia ja inimõiguste ristumist uurivat ainet.
2 Teadusuuringud seda siiski ei kinnita. Vt nt Marwick, Alice E. and Murgia-Díaz, Diego and Palfrey, John G., Youth, Privacy and Reputation (Literature Review). Berkman Center Research Publication No. 2010-5; Harvard Public Law Working Paper No. 10-29.
3 Põhjaliku ülevaate saab EIÕK infolehelt uute tehnoloogiate kohta käivate lahendite kohta: http://www.echr.coe.int/Documents/FS_New_technologies_ENG.pdf
4 https://twitter.com/IlvesToomas/status/290854928874885120
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
