Väike Eesti ja Suur Eesti

Aili Aarelaid

Alates 2000. aastast olen peaaegu kümnendi jooksul teinud Rootsi Kuningriigis hulga eluloolisi intervjuusid kunagiste paadipõgenikega, mõneti ka nende lastega. Üks esimesi respondente oli teadlase ja ärimehe taustaga sümpaatne vanahärra, kes oli nõuks võtnud mind autoga Stockholmis ringi sõidutades viia kurssi eestlaste edulooga. Auto keerutas mööda kauneid Põhjamaade Veneetsia tänavaid ja üks tore maja teise järel pidid andma tunnistust edukaks osutunud eestlaste käekäigust võõral maal. Pean nentima, et mul endal pole ühtki väliseestlasest sugulast ja ka Stockholmis olin esimest korda. Näidatud majad kuulusid inimestele, kes polnud mulle varasemas elus kuidagi tähtsad olnud ja sellest majade virvarrist ei jäänud mulle suurt midagi meelde.
Intervjuude tegemise käigus kuulsin üha rohkem räägitavat paadipõgenike kogukonda liitma hakanud ideest, et kodumaast äralõigatuna suudavad nad luua Rootsi pinnal endale Väikese Eesti. Asi sai alguse Lidingö linnaosas ja eksiiliaastate kestes rajati Valingatanile ostetud Eesti Maja kõrvale ka teistes linnades terve rida eestlaste kogukondade kogunemispaiku. Eestlust sidusid rootslastest erinev menüü jõululaual, Eesti Vabariigi aastapäeva suurejoonelised aktused enamasti Konserthusetis ja 1941. aasta küüditamise mälestusüritused. Omavaheliseks kemplemiseks olid nad kaasa võtnud Tõnissoni ja Pätsi meeste vabariigiaegse vastasseisu, ühte sidus neid lootus saada Rootsi parlamendi käest tunnustus kui okupeeritud kodumaalt lahkunud vähemusrahvus. Aeg sõi nii vastasseisud kui lootused, elu läks edasi. Suur hulk noorte inimestena põgenenud eestlasi suutis uues ühiskonnas tõesti hästi läbi lüüa ja eks see Väike Eesti oligi nüüd nähtav vanahärra demonstreeritud toretsevate elu- ja tööpaikadena Suur-Stockholmis.
Seda Väikest Eestit polnud minu jaoks varem olemas olnud, sest mina elasin sünnimaal, mida ühtlasi kutsuti Suure Kodumaa üheks liiduvabariigiks. See tiitel jälle ei läinud kodueestlastele eriti korda, sest neile oli oluline vaid üks maa ja üks rahvas. Tähtis oli nn eesti asja ajamine, ka kolhoosipõllud, uued tüüpmajad maa-asulates, Lahemaa rahvuspark ja koolilaste tarvis rajatud looduse õpperajad paiknesid kõik pühal Eestimaal.
Selle maa suuruse või väiksuse kohta väited puudusid, küll aga oli selge tema kammitsetus nii reaalsete kui ideoloogiliste piiride poolt. Läänepoolne vaade oli varjatud okastraadi ja raudse eesriidega, millesse õnnestus teise sõjajärgse kümnendi lõpust saati urgitseda siiski mingeid vaateaugukesi. Idapoolset tõkendit ühtse nõukogude rahva doktriinile tootsime ise, küll eestikeelse haridussüsteemina, küll kirja- ja kunstirahva meeletõrksusena, küll laulupäevade- ja pidude vaimustusena. Ülemere Väike Eesti rõhutas meie punameelsust, Suur Kodumaa „õnnistas” meid arvukate uusasunikega, aga kutsus samas tunnustavalt Nõukogude Lääneks (Sovetskii Zapad).
Kahe  aastakümne eest eesriided langesid ja me tahtsime eriti suurt kiirust arendades jõuda tagasi Euroopasse. Euroopa ei jäänud meie tulekut ootama, vaid tuli ise investeeringutega kähku kohale ja muutis meid odava tööjõuga allhanke maaks. Eestist õppima, teadust tegema või muidu oma annet arendama minnes tuli läänlastele esmalt selgeks teha, et me pole napsitavad polaarrebased, et meid on kokku terve miljon ja et meile lähim tuntud linn on Stockholm. Suure Kodumaa arenenud piirkonnast olime järsku muutunud tundmatuks perifeeriaks, omariiklusest kõnelevaks naljakaks seltskonnaks. Tõsise ohutegurina võttis meid vaid Venemaa, kelle vastu me otsekui võidurelvastusime ja kelle kaasmaalasi rängalt diskrimineerisime.
Siis avanes Nato vihmavari ja Euroopa Liidu vaba tööjõu liikumise reeglistik, interneti vahendusel olime jõudnud globaalkülla. Eesti kui armas paigake maakaardil hakkas tähendusmõõtmetelt kiiresti kahanema. Eestlastes tekkis kihu minna sõtta islamimaadesse, arendada kaubandussidemeid Hiinaga, sõita puhkusereisidele Kagu-Aasiasse. Nutikamad märkasid peagi, et palgapäeva rahasummat saab mujalt tööd otsides märgatavalt kasvatada ning Eestimaa ei peagi olema vanematest pühitsetud ilus isamaa.
Nüüd saan iga päev teada Eestist pärit inimeste suurtest tegudest laias maailmas. Ain Anger laulab juba Viini Riigiooperis, Eesti Energia katsub õnne põlevkivi töötlemiskogemuse juurutamisega Jordaanias ja Ameerikas, mu sõbrad ja klassikaaslased kõnelevad heldinult oma välismaa lastelastest. Minu endagi tegevust ei mõõdeta enam mingite kolkalike näitajatega ega eesti keeli kirjutatu alusel; oluline on vaid ingliskeelsete artiklite avaldamine nn 1.1. taseme ajakirjades ja nende kirjutiste viidatavuse kajastaja h-indeks. Peen värk, kindlasti kohe, kuigi globaalne teadusavalikkus suudab mind kui mingi Ida-Euroopa tähtsusetu maa esindajat vaevu identifitseerida.
Üle kümne aasta tagasi Stockholmist saadud ülevaade edukate eestlaste paiknemiskohtadest Suur-Stockholmis kulub aga oma tänase seisundi hindamisel marjaks ära. Taipan, et nüüd on minust saanud Väikese Eesti elanik, kes ootab ja vaatab, kuidas laias maailmas kinnitab kanda Suur Eesti. Edukaid eestlasi jätkub kõikjale ja nad loovad innukalt oma segaperedesse sündinud lastele eesti keele harjutamiseks pühapäevakoole. Väike Eesti jagab Soomele tasuta arstipaberitega inimesi ja Rootsile suuri pangakasumeid, kavalamad eesti ehitajad on juba jõudnud Norramaa rasvaste palkade peale, eesti meest kohtad igas maailma sadamas.
Metsmaasikana hõrk Väike Eesti muutub üha rohkem linnupesa sarnaseks: kokku tõmbub nii kooli- kui tervishoiuvõrk, nn rahvuslik lennufirma on seadnud uueks ideaaliks viie (loe: viie!) lennuki omamise, turu väiksuse tõttu on siin tüütu müüa nii toitu, rõivakraami kui ravimeid, raskusi on nii pruutide kui peigmeeste hankimisega. Aga meie inimesed on igati arukad ja hakkajad: Väikse Eesti laiendusena on arendamisel Suur Eesti areaal. Kombitsad on väljas ning nende abil haagitakse ennast parema heaoluga riikide töökohtade, ravi- sotsiaal- ja pensionikindlustuse külge, populatsiooni geneetiliseks rikastamiseks kasutatakse välismaist toorainet. Tore ju, kui Eesti riigi 100. aastapäeval saame Rail Balticu teenuseid kasutades teha euroekskursiooni imetlemaks kõiki neid maalilisi kohti, kus edukad eestlased on suutnud kohaneda ja maailma eestlasliku näo järgi ümber teha. Elagu Eesti!

Aili Aarelaid, märts 2013