Emakeel võõrkeelena

Jaan Kaplinski

Mu vahekorrad keeletoimetajatega pole alati olnud kõige paremad. Kuid keele­toimetaja töö on õigupoolest minu esimene töö, millega alustasin umbes kolmeteist aastaselt*. Lugu oli nii, et mu ema tõlkis tollal Balzaci teoseid, alguses „unperson’ina” võõra, hiljem, pärast Stalini surma, juba oma nime all. Ta ei olnud aga oma eesti keele oskuses eriti kindel ja palus mind, et ma tema tõlked läbi vaataksin ja kohendaksin. Olin peres esimene, kes oli käinud eesti koolis ja lugenud palju eestikeelseid raamatuid. Nii oli olukord veidi paradoksaalne: oskasin (vähemalt ema meelest) emakeelt paremini kui ema ise.

Korralikku, korrektset, ametlikku eesti keelt õppisin alles koolis, kuid vaevalt tohib koolis õpitud keelt nimetada emakeeleks. Emakeele omandab laps umbes teise ja viienda eluaasta vahel ja omandab selle täielikult, perfektselt. Kui hiljem lapsele või täiskasvanule püütakse selgeks teha, et ta räägib oma emakeelt valesti, siis on siin midagi korrast ära. See, mida nimetatakse emakeeleks, ei ole siis päris emakeel, vaid võõrkeel, keel, mille inimene õpib hiljem ja mida ta peaaegu kunagi perfektselt selgeks ei saa. Seda võõr-emakeelt tuleb talle hoolega õpetada ja tema keelekasutust pidevalt parandada.
Hiljaaegu sattusin lugema, et Venemaa pääminister Pjotr Stolõpin on öelnud oma emakeele, vene keele kohta: „Ainult võõraid huvitab, kuidas võib ja kuidas ei või rääkida; minu keel, räägin, nagu tahan”. Olen Stolõpiniga suuresti päri. Mis ei tähenda, et inimese kõnet või kirjutatud teksti ei tohiks parandada, viimistleda. Et paljut ei saaks öelda paremini, ilusamini, elegantsemalt, värvikamalt. Kuid parandada saab ja tohib ikkagi seda, mida Ferdinand de Saussure nimetab kõneks – parole, mitte seda, mida tema nimetab keeleks – langue. Meie keeleoskuse, keelevõime põhi on emakeel, kodukeel, mille reeglid õpime selgeks ilma neid teadvustamata, ilma teadmata midagi käänamisest, pööramisest, liitsõnade moodustamise eeskirjadest ja muust sellisest.
Emakeele õpi-õppe aluseks peaks tingimata olema see lapse omandatud keel. Kool ei tohiks ülearu õpetada grammatikat. Ma ei usu, et kellelgi pääle filoloogide on tarvis teada midagi eesti keele käändkondadest ja pöördkondadest. Ning ma ei usu, et kool peab lapsele õpetama, millal tarvitada „ järel”, millal „järgi”, kas öelda „lumikate” ja „pilvkate” või „lumekate” ja „pilvekate”. Või seda, et vale öelda „aasta menukamad filmid”, vaid peab ütlema „aasta menukaimad filmid”. Siin sekkume lubamata kombel lapse, inimese keeletundesse, ajame ta segadusse. Ilusti, hästi saab rääkida keelt vaid siis, kui ei mõelda reeglitele, vaid räägitakse tõepoolest oma keelt, nii nagu tahetakse. Praegu on Eestis kahjuks vähe inimesi, kes oma emakeelt söandavad ja oskavad rääkida vabalt, mõnuga. Seeasemel kuuleme eestlaste suust tihtilugu küsimust „Kuidas eesti keeles õige öelda on?”. Midagi on viltu. Eestikeelne kool ei ole parandanud eestlaste kõneoskust, vaid viinud selle hoopis allamäge. Räägime kohmakamalt, puisemalt kui rääkisid külainimesed sada aastat tagasi. Need eided ja taadid Võrumaal või Saaremaal, kelle juttu mul on veel olnud võimalus kuulata ja imetleda.
Usun, et õigus on Aaviku oponendil Kaarel Leetbergil, kes 1927. aastal kirjutas: „Kui tahame head keelt saada, siis peame seda keelt, mis meil on, hästi rääkima, igaüks oma isikliku tundmuse järel hästi, nõnda kui tema igal üksikul korral tunneb hea ja õige olema. Peame ekslikuks tunnistama selle seisukoha, et keegi tark mees oma tarkusest keele walmis teeb, ja siis teised muud kui õpiwad selle targaste tehtud keele ära ja ongi hea keel käes. [—] Nõnda siis, hea rääkimine annab hea keele. Heaks rääkimiseks on kõige pealt tarwis oma keeletundmus erk pidada ja kindlast temal järel käia. [—] Keeletegijaks ja emakeeleparandajaks ei ole meist keegi kutsutud, küll aga oleme kõik kutsutud keelt hästi rääkima. Kui seda teeme, siis walmistame ka tulewikule hea päranduse.”
Ma usun, et meie keeleõpetuse, keelekorralduse, keelehoolduse jne põhipuudus ongi keskendumine keelele, langue’ile, keele reeglitele, mitte kõnele, keele vabale, mõnusale, soravale ja loovale kasutamisele. Et inimene keelt, oma emakeelt niimoodi vabalt ja mõnusasti kasutada saaks, ei tohi tema „keeletundmust” liialt häirida, ei tohi teda sundida aina mõtlema, kuidas on õige öelda. Keeleõpetus ei tohiks tekitada komistuskohti, keele tegelikud, teadvustamata reeglid ei tohiks minna vastuollu õpetatute-õpitutega. Koolis saadud keeledrill segab mind tänini, pool aastasada hiljem. Hetkeks takerdun sõnapaaride „õieti-õigesti, järel-järgi, enamus-enamik” ja teiste selliste puhul. Takerdun ka liitsõnades, kus esimene sõna võib olla nimetavas või omastavas – kas „talvenelk, sukapüksid, lumekate” või „talinelk, sukkpüksid, lumikate”. Reeglid, mis selle kohta antakse, elava kõne puhul ei tööta: nad lähtuvad tähendusest, loogikast, nõuavad pikemat mõtlemist. Nii peaks materjali või aastaaega märkiv täiendsõna olema nimetavas käändes: „lumikate, muldpõrand, suvikõrvits … ”. Kuid elavas keeles millegipärast kaldub sõna „lumi” olema omastavas käändes nagu ka „suvi”. Räägime ikka lumememmedest, lumevaibast, suvelilledest … Ilmselt käib kõneleja siin muude reeglite järgi, osa liitsõnu püsivad sellised, nagu nendega on harjutud, osalt määravad sõna vormi mingid foneetilised seaduspärasused. Mida keeleteadlased peaksid uurima. Paraku on sageli keelekasutajale ette antud reegleid, mis keele oma seaduspärasustega ei arvesta. Nagu oli omal ajal nõue, et ja-tegijanime ei tohi kasutada omadussõnana. Toimetajad tõmbasid maha fraasid nagu „paraneja haige” (kord minu ajalehe­artiklis) või „haukuja koer”, mille asemel tuli öelda „paranev haige” ja „haukuv koer”. Nüüd on ka ÕS-i tegijatele selgeks saanud, et „haukuja koer” ei tähenda sama, mis „haukuv koer”…
Tähendusnüansse jääb märkamata nüüdki. Näiteks kirjas, kus kirvereegel on, et võõrkeelne sõna on kursiivis. Nii kirjutatakse püüdlikult kursiivis ka monsieur või sir. Vahepääl pruugitud müsjöö ja söör on nüüd kõrvale jäetud. Minu meelest aga peaks kursiivis võõrkeelne sõna või fraas seda võõrkeelsust kuidagi eriti rõhutama. Tavalises kirjas monsieur võiks olla tavaline prantsuse sõna härra jaoks. Kui aga tahame rõhutada, et tegemist on tõelise prantsuse härrasmehega, võime kirjutada sõna kursiivis – monsieur. Kirjanikuna tunnen, et säärast vahetegemist oleks vahel tarvis. Võõrsõna võõrsõnalikkust pole vaja ekstra ära märkida, see on selge nagunii.
Mind on huvitanud, kas ja kuipalju elavas kõnes tegelikult kasutatakse lühikest superlatiivi nagu „ilusaim, suurim, õnnelikem”. Ma ei tea, kahtlustan siin aga, et see vorm on kirjas nii sage tänu nii toimetajate keeletsensuurile (Valter Taulilt laenatud mõiste) kui kirjutajate endatsensuurile. Õpetajad ja toimetajad püüavad logitsistlikult nõuda superlatiivi ka säärastes ütlustes nagu „aasta ilusaimad raamatud”, „ülikooli teenekaimad õppejõud”, „laste armastatuimad mänguasjad”. Kõnekeel ja tihti ka (toimetamata) kirjakeel kasutavad siin valdavalt komparatiivi: „aasta ilusamad raamatud”, „ülikooli teenekamad õppejõud”, „laste armastatumad mänguasjad”. Usun, et ka kõige pedantsema toimetaja kõrvale ei kõla loomulikult vormid nagu „kauneimais raamatuis” või „edukaimaid õppureid”. Vahe loomuliku ja kunstliku vahel on keelekasutuses oluline asi ja ma usun, et on patt sellest mööda vaadata. Kõnekeel peab saama toimida filtrina, mis eraldab loomuliku kunstlikust. Ja kirjakeel peab kõnekeelt kuulda võtma.
Ilmselt on foneetikal keele tegelike reeglite kujunemises olulisem roll, kui oleme arvestanud. Ning lühikeses superlatiivis, eriti mõnedes tema muutevormides on midagi, millele meie keeletunne vastu hakkab. Ma arvan, et keeletunnet ei peaks siin logitsistlikult mitte vägistama, kui kasutada Kaarel Leetbergi ütlust. Igatahes oli minu üllatuseks mu üheteistaastane lapselaps minuga superlatiivide osas täiesti sama meelt. Ka tema teatas resoluutselt, et ei kasuta vorme nagu „ilusaim” ja „kauneim”, vaid ütleb ikka „kõige ilusam” ja „kõige kaunim”. Või siis kõigeilusam ja kõigekaunim. Sellist liitsõnalist kõige-vormi leiab viimase aja netikirjavahetuses päris tihti, nagu näitas põgus guugeldamine. Elavas keeles konkureerivad sellised vormid lühikeste superlatiividega ning ma arvan, et päris edukalt. Ka Hando Runneli luuletuses leiame kõrvuti põlise „kõigevägevamaga” sõna „kõigelahjem”. Sellised liitsuperlatiivid ei ole lihtsalt keelelohakuse tulemus, vaid kirjutamine käib siin keeletunde, see on hääldamise järgi. Nagu minu meelest peakski olema. Kui oma keelt rohkem kuulataks. Ja oma keeletunnet rohkem usaldataks.
Ma ei ole ka sugugi kindel, et vormide „ilusam”, „kõige ilusam” ja „ilusaim” tõlgendamine lihtsalt komparatiivi ja superlatiivina mitmete Euroopa keelte eeskujul on keeleteaduse seisukohalt päris korrektne. Kuid nii või teisiti – lühikese superlatiivi kasutust elavas kõnekeeles tuleks kindlasti uurida ja selle järgi võibolla ümber hinnata üht-teist ka selle kasutamise reeglites. Kirjakeel erineb kõnekeelest, kuid kõnekeel on keele aluspõhi, millest ei tohi kunagi liiga eemale minna. Emakeele õpetus koolis võiks seniste raamatute asemel kasutada mõnda aega näiteks valimikku Andres Ehini keelemängulistest luuletustest ja Valdur Mikita raamatut „Äparduse rõõm”. Ning eesti keele õpetajad, kes veel vene keelt oskavad, peaksid ilmtingimata hoolega lugema Kornei Tšukovski raamatut „От двух до пяти”. Raamat, mida ei saa tõlkida, kuid mille järgi võiks keegi kunagi kokku panna analoogse töö eesti laste keeleloomingust.

* Kirjutan siingi hääldamise järgi lahku „kolmeteist aastane”. Lauserõhuta positsioonis on parem muidugi „kolmeteistaastane”.