Kõigi loomade suursaadik

Arno Oja

Piret Mäeniit on komponeerinud kütkestava elulooromaani. Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik. Keeletoimetaja Karin Kastehein. Joonistused: Aleksei Turovski, kujundaja Kalle Müller. Tänapäev, 2013. 216 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Bioloog uurib elu lugu ja biograaf kirjutab elulugu. Üldistatult. Kitsamas plaanis on Aleksei Turovski zooloog, etoloog (loomade käitumise uurija) ja zoosemiootik. Veel täpsema teadusliku määratluse leiame raamatu tagakaanelt. Teadus teaduseks, aga kes kordki on Turovski seletuste saatel mööda loomaaeda käinud, see ei kahtle, et just too mees on kõigi loomade suursaadik, kiindunud lastesõber, kes tänavu on pälvinud ka auväärse tunnustuse. Õigustatult arvab Piret Mäeniit tema mitte tavatarkade inimeste (homo sapiens), vaid just pärisinimeste (Homo sapiens sapiens) liiki. Ise kinnitab Turovski raamatu lõppsõnas, et ta on hoopis õppevahend. Oma tudengitele ja kõigile lastele.
Vabandust, aga siinkohal tuleb mul aeg maha võtta, sest seda nõuab mu igapäevakaaslasest päriskaslane nimega Kass! Armsatest metsakutsudest, loomaaiast ega vapiloomadest ei tea ta küll õhkagi, ent nuhib hoolega autori joonistusi Aleksei Turovski kenas lasteraamatus „Kassipoeg Võilill” (2009). Siiski eelistas Võilill (kes polnudki päriskaslane) kaante vahelt ellu mitte astuda ja nüüd anub mu nurrumootor, et ma kindlasti edastaksin tema pehme käpapai nii kodukassile Solale kui ka missis Backfirele, tõelisele mammaalile. Olgu või peremehe käe läbi!
Loodetavasti jõudis meie palve kohale ja kirjatükk saab vaadeldava teose juurde naasta. Raamatu esitlusel nimetas pärisinimene Turovski Piret Mäeniitu päriskirjanikuks ja tänas nähtud vaeva eest. Siinkirjutajal kui kriitikul ei jää muud üle, kui tahes-tahtmata leppida kirjanikel elava ja tihti peremeesorganismi vahetava parasiidi rolliga. Ehkki parasiidid ja muud putukad kuuluvad parasitoloog Turovski huviorbiiti, kardan, et minusugused talle uurimisobjektiks ei kõlba … Pealegi on auväärt suursaadik antud juhul ise objekt, Mäeniidu vaadeldav objekt. Ent Issanda loomaaed on imeline ning selle asukad evivad tihtipeale mingit ühisosa. Eesti filoloogina kipun ennast upitamata arvama, et elukutselise loomaaedniku Turovski, kunstiajaloolase haridusega Mäeniidu ja siinsete ridade kirjutaja ühisosa peitub armastuses filoloogia vastu. Sest Tartu saksa filoloogist mõttetarga Ilmar Vene täpse semiootilise määratluse järgi on filoloogia „soov selgitada lähemalt nähtamatut tähendust, mida kirjutaja on nähtavate märkide kaudu väljendanud” (Keel ja Kirjandus 2013, nr 11, lk 812). Mitme raamatu autori ning kultuurihuvilise inimesena teab Aleksei Turovski seda hästi ja on oma filoloogialembust korduvalt sõnaselgelt väljendanud. Ka selles raamatus.
Pean tunnistama, et ei kuulu  ajakirjanike treitud elulooraamatute austajate kilda ega ole pidanud nende autoreid siiamaani päriskirjanikega võrreldavaks. Kuid näikse, et teatrikriitik Pille-Riin Purje näitlejaraamatute, mis on ka omamoodi vaatluspäevikud, ning Piret Mäeniidu nüüdse teadlasvaatluse puhul tuleb erandeid teha. Neis ei kipu portretist portreteeritava arvel end esiplaanile sättima, vaid kuulab südamehäält ja komponeerib kütkestava elulooromaani.
Kuid pikaaegsete ajakirjaniku- ja toimetajakogemustega Mäeniit on salamisi ka hea parodist ja kavalpea, kes juba raamatu avaleheküljel õrritab ingliskeelsete toorlaenude ja keeruka sõnapruugiga oma prahi olematut teadusväärtust tõsta üritavaid äpardteadlasi. „Vaatluse liigiks on valitud ekstrospektsioon, vaatlusmeetod on korrelatiivne, reliaabne, longituudne”, selgitab autor tõsimeeli päeviku „teaduslikku” olemust. Kuna brittide longitude tähendab pikkus-
kraadi, siis saame tiraadist välja lugeda, et vaatleja on ajanud usinalt vaadeldava jälgi, usaldusväärne kompass randmel. Etteruttavalt olgu öeldud, et üritus õnnestus!
Ainus, kes seejuures õige raja kaotas, on kujundaja Kalle Müller. Miks näeb mustvalge fotomaterjal välja otsekui kuhil tumehalle natüürmorte, loomad Aleksei Turovski joonistustel aga mõjuvad elusana? Kas tõesti vaid seepärast, et raamatu peategelane tundis hästi Günther Reindorffi ja võinuks vabalt ise kutseliseks graafikuks saada? Ei usu hästi! Pealegi on Müller varem kujundanud üle 70 raamatu. Ilmselt mängis Photo-
shop trükipaharetiga (kes on närinud realõppe või korranud üksikuid sõnu) seekord nii hästi kokku, et mõne lehekülje tumehall toon muudab teksti lugemise pea võimatuks.
„Teaduslikkuse” nimel on sel raamatul sissejuhatuse asemel introduktsioon, vahemängude või -palade asemel aga „interludiumid”. Kui autor ja kirjastuse keeletoimetaja ei ole eesti keelt nimelt tänapäevastada otsustanud, peaks kehtima reegel: kui interludium, siis ka introductio, kui introduktsioon, siis interluudium. Kahe u-ga. Teadusmehe enda tekstist leiame vaid ühe võõrapärase väljendi: zoomorfsed klassifikaatorid (lk 135). Omapoolse tõhusa teaduspanuse lisavad Mäeniidu pikad ja rohkearvulised joonealused tekstid, mille sisuväärtus paiguti ületab entsüklopeediate vastavaid artikleid.
Vaatluspäeviku pealkiri, mille olevat Turovski ise välja pakkunud, toob nii mõnelegi meelde ilmakuulsa inglise loodusmehe Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad” (esmatrükk 1956, ee 1976). Tõele au andes peab ütlema, et nimetatud persoonide elukäigus on rohkem ühist kui neis raamatuis. Durrell rajas 1958. aastal Jersey saarele La Manche’i väinas uhke loomapargi. Tallinna loomaaia Veskimetsas aga on otsapidi XXI sajandi tasemele viinud just ea- ja kursusekaaslaste Mati Kaalu ja Aleksei Turovski ühine vaev. Astroloogid väidavad, et koera aasta Kaksik (Kaal) on suurepärane liider, sama aasta Lõvi (Turovski) aga ei salli saamatuid inimesi. Kaks kuud noorema Turovski eluvaated raiuti raamatusse varem kui direktor Kaalu omad.
Selle vaatluspäeviku avapeatükis „Minu pere” jälgitakse isiksuse kujunemist lapsepõlvest peale. Saame teada, et Alekseil olid võrratud vanemad – psühholoogist ema ja filosoofist isa, tema kõige suurem sõber ja õpetaja. Ka silmside puudumise aegu. Nojah, milline ema küll lubaks oma loodushuvilisel pojal põrandapraost tarakane otsida ja neid uurida?! Või siis hüäänipojaga Kadrioru pargis jalutamas käia. Poisipõlves voodi all karpides hoitud sitikate liigi osas ei jõuta raamatus millegipärast kokkuleppele. Lk 26–27 räägib Turovski järjekindlalt tarakanidest (Blatta orientalis), Mäeniit aga nimetab neid prussakaiks (Blatella germanica). Olgu! Ehkki tarakan on zooloogide andmeil suurem ja tumedam kui prussakas, käibivad nimetused eesti tavakeeles sünonüümidena. Esimene tuleneb vene, teine saksa keelest.
Järgnevad kuus peatükki annavad muu hulgas teada, et Turovski armastab kalu süüa, aga ka nende parasiite uurida. Mikroskoobi all nägevat nood kahjurid väga ilusad välja. Saame aimu sellest, miks kilpkonn ei ole konn ega pesukaru karu, mis elukad on eri maailmajagude „kuldsed koerad”, miks Madagaskaril nii kangesti kardetakse meie ristsõnaahvilist aiet ja muud põnevat elusloodusest. Kes loeb, see ei kahetse!
Teistest lemmikloomadest suuremat rõõmu raamatu üle aga tunnevad vist tutthüään Polina ning kääbusmarmosetid Tutti ja Frutti (perega), sest nemad on lausa nimepidi siia kaante vahele pandud. Järeltulevatele põlvedele.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht