Kas ekspertide või juhtide nõukogu?

Reet Varblane

Kui väliskolleegidega tuleb jutuks meie kultuuri rahastamine, siis üks asi, mille üle saab uhkust ja rõõmu tunda ning mis väliskolleegides kadedustki kütab, on kultuurkapital. Isegi mitte niivõrd selle rahastamisskeemi, kuivõrd viisi tõttu, kuidas see raha jõuab kultuuritegijateni.
Laekunud raha jaotamiseks kokku kutsutud sihtkapitalide nõukogud on koosnenud (ja loodetavasti jäävad ka edaspidi koosnema) oma valdkonna vaieldamatutest spetsialistidest, ekspertidest. Enamgi veel, sihtkapitalide nõukogude liikmeskond vahetatakse iga kahe aasta järel välja. Samuti töötab ka kultuurkapitali nõukogu – kultuuriministrist esimehe, tema nimetatud esindaja, rahandusministri nimetatud esindaja ja iga sihtkapitali nõukogu nimetatud esindajaga 11-liikmeline juhtorgan. Rotatsioonipõhimõte on taganud peale koosseisude isikulise vahetumise ka teistsugused ideed ja arusaamad. Nii et kui mõni iseenesest sugugi mitte halb projekt ei leidnud ühe koosseisu ajal heakskiitu, jääb lootus, et järgmise kahe aasta jooksul seda toetatakse.
Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali uus nõukogu koosneb oma ala igati aktiivsetest ja erudeeritud spetsialistidest. Ilmselt pole ühtegi kunsti(vähemalt nüüdiskunsti)väljal tegutsejat, kes ei tunneks neid vähemalt nime- ja nägupidi. Valiku on langetanud küll minister (nüüdseks siis endine minister), kuid esitanud on nad nõukokku mainekad institutsioonid. Nad on jõudnud esimehe ja aseesimehegi valida. Meie sihtkapitali nõukogusse kuuluvad esimees Anu Liivak (esitanud Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Kultuuri Koda), aseesimees  Berit Teeäär (Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Rael Artel (Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Maria Arusoo (Tartu Kunstimuuseum), Jaan Elken (Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kultuuri Koda), Mare Mikof (Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kultuuri Koda) ja Kalle Toompere (Eesti Disainerite Liit, Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kultuuri Koda).  
Nii meie kui ka rahvusvahelises nüüdis­kunstis hästi kodus nõukogu puhul tekib aga kaks küsimust. Esimest korda taastatud kulka (1994) ajaloos on kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogusse jäetud eelmisest koosseisust kolm liiget (Anu Liivak – teist korda esimehena,  Mare Mikof ja Kalle Toompere). Tavapärane on siiani olnud üks eelmise koosseisu liige, kes n-ö elava mäluna teab kommenteerida varasemaid otsustusi-seisukohti, mitmelgi korral on kogu koosseis ümber vahetatud. Mälu fragmenteeritusest on kunstiga seoses viimasel ajal üsna palju kõneldud, vahest ongi põhjust kahelda ühe inimese mälu adekvaatsuses. Hoopis enam äratab kahtlust teine moment. Mitte kunagi varem ei ole kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõu­kogus olnud korraga kolme asutuse juhid: Anu Liivak on Kumu direktor, Rael Artel Tartu Kunstimuuseumi direktor ja Maria Arusoo Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht. Ma ei kahtle ei Liivaku, Arteli ega Arusoo kompetentsuses ega otsustuste aususes, Eesti (ja rahvusvahelise) kunsti­pildi tervikust lähtumises, kuid vastutuse koorem oma asutuse ees, iseäranis üldises alarahastatuse õhkkonnas on karm värk. Hea juht sellest lahti öelda ei saa. Kui 2000ndate keskpaigas Tallinna Kunstihoones arengukava koostasime ja oma nõukogu peale mõtlesime, siis leidsime üsna üksmeelselt, et nõukogu nõrkus ei peitunud mitte niivõrd isikutes, vaid selles, et nad esindasid oma valdkonda. Oma valdkonna eest võitlemise kohustus ei lasknud neil näha tervikpilti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht