Kultuuriteooria tippkeskuse VI sügiskonverents: Näha koos maailmaga

Franz Krause, Kadri Semm

John Wylie’ga maastikust. John Wylie on Exeteri ülikoolis kultuurigeograaf. Tema peamised uurimisteemad on maastik, kehalisus ning performatiivsus. Wylie on mõjutanud suundumusi geograafia ruumiteooriates ja epistemoloogias oma n-ö mitte representatiivse lähenemisega, liikudes eemale positivistlikest kirjeldustest ja kvantitatiivsest hindamisest ning suunates tähelepanu kehalisele kogemisele, afektile jne.

Mis teeb maastiku?
Küsimuse sõnastus on omapärane, viidates justkui, et maastik on miski, mis on tehtud, millegi saadus – seega teatud mõttes midagi sekundaarset? Tüüpvastus sellisele küsimusele – esimene definitsioon, mille uutele tudengitele esitaksin – oleks ilmselt, et maastik on primaarsemate „looduslike” jõudude ning „kultuuriliste” või „inimlike” jõudude vastastikuse toime saadus. Tegelikult ma ei usu, et looduslikku ja kultuurilist on võimalik niimoodi teineteisest eristada. Teine tüüpvastus on, et maastik ei ole kunagi otseses mõttes tehtud, valmis ja lõplik, kuna see on alati tegemisel.
Kui küsimusele läheneda metafüüsilisemalt, nagu mul vististi kombeks, võib öelda, et minu meelest on maastiku üks olulisi omadusi või koostisosi kaugus. Mõni aasta tagasi oleksin ehk öelnud, et maastikust „teeb maastiku” tegevus, osalus, suhestumine. Seevastu praegu tundub mulle, et maastik on see, mis on eksistentsiaalses mõttes „kauguses” või „kauge”. See ei tähenda, et see oleks geograafilises mõttes ebaoluline või kauge. Leian pigem, et maastik on miski, mis on meile „teine”, miski, millest oleme võõrandunud, mis on ühtaegu seal ja ei ole seal, miski, millega me (kõigist oma püüdlustest hoolimata) eales „üheks” ei saa. Just kaugusest tuleneb maastiku võlu ja võõristus – selle kui idee tähendus­rikkus.

Millist kasu – olgu siis teaduslikku või poliitilist – toob kohtade, piirkondade või trajektooride käsitlemine „maastikena”?
Kaks aastat tagasi käisin Brüsselis Euroopa Liidu „maastikuekspertide” kohtumisel. Selle eesmärk oli teha lobitööd mingisuguse maastikuprogrammi rahastamiseks. Paljude sinna üle kogu Euroopa kokku tulnud teadlaste arvates tähendas maastikukeskne lähenemine seda, et tõsteti esile ja keskmesse inimesed, kohalikkus ja kogukond. Maastikukeskne lähenemine vastandus kapitalile ning riiklikele, ülalt alla suunatud ideoloogiatele. Suurettevõtete ning kauge tehnokraatliku valitsuse juhitud maailmas oli maastik orgaaniline ja alt üles, rohujuuretasandi osaluslik ettevõtmine. Ma arvan, et see võikski olla üks vastus antud küsimusele. Veel üks võimalik vastus on, et „maastik” ei ole millestki primaarsemast (piirkonnast, keskkonnast jne) mõtlemise viis. Maastik on juba iseenesest primaarne, Merleau-Ponty mõistes eelobjektiivne. Kuigi maastiku rikkalik kultuuriliste seoste pagas on teinekord takistuseks, on see mõiste inimolendi maailmas paiknemise mõistmisvahendina siiski parem kui „ruum” ja „koht”.

Milline oli teie kõige meeldejäävam õppimiskogemus seoses palju tsiteeritud „Maastiku” („Landscape”, 2007) kirjutamisega?
Sellele küsimusele on mul väga lihtne vastata. Enne raamatu kirjutamist teadsin ma ääretult vähe J. B. Jacksonist ja tema välja pakutud „vernakulaarsest” lähenemisest maastikule. Kui aga päris aus olla, siis tundub mulle, et olen pärast raamatu kirjutamist hoopis rohkem õppinud. Olen kogenud, kui okkaliseks võivad inimesed minna, kui neile tundub, et nende maastiku käsitlemise viisi on marginaliseeritud või ignoreeritud! Olen palju rohkem saanud teada sellest, kuidas käsitletakse maastikku teistes distsipliinides, eriti maastikuarheoloogias, etendusuuringutes, arhitektuuris ja ökokriitikas. Hiljaaegu nõustusin raamatu uue väljaandega ning usun, et see sisaldab palju rohkem materjali ka muude distsipliinide, mitte ainult kultuurigeograafia kohta.

Olete öelnud, et maastik on „see materiaalne ja tajuline, millega me näeme”. Mis eristab teie maastiku „visualiseerimist” maastiku-uuringute palju kritiseeritud „visuaalsetest tendentsidest”? Millist rolli mängivad teie käsitluses teised kehalised maastikuga suhestumise viisid nagu kuulmine, kompimine ja praktilised toimingud?
Suur osa minu aastatel 2002–2006 kirjutatud töödest on põhimõtteliselt seotud püüdlusega mõista nägemist kehalisena, püüdes sellega vastu töötada igiammusele visuaalse seostamisele vaimu, mõtlemise ja muu säärasega. Soovisin uurida ja toetada aktiivset, kehalist maailmaga koos nägemist. Sellest hoolimata arvan ma, et maastikku ei ole võimalik täielikult teatud tüüpi eraldi asetsevast nägemisest lahutada. Kuigi tegu on vaid ühe looga maastikust, näib mulle, et meil ei ole mingit veenvat põhjust ignoreerida sajandeid kestnud kunsti ja kirjanduse traditsiooni, kus uuritakse maastikku teatud nägemisviisina. Minu ettekanne Tartus kõneleb just nimelt ühest maastikuga seotud praktilisest toimingust – joonistamisest ja maalimisest. Olen nüüd juba aasta teinud koostööd Catrin Websteriga, kes on elukutseline kunstnik ning õpetanud mulle maastikumaali ja -joonistuse algeid.

Kuidas inimesed maastikke õpivad? Ning mille poolest erineb see maastike kohta õppimisest?
Oma tudengitele kõnelen ma viisidest, kuidas inimesed oma „elu maastikuga seovad”. Selle all pean ma eelkõige silmas praktilisi, tihti igapäevaseid toiminguid ja rütme, milles me kõik osaleme, näiteks reisimine, elunemine ja mäletamine. Ma ütleksin, et need on kolm põhilist viisi, kuidas elu on maastikuga seotud. Sellest tuleneb see, et ehk on maastik, vanus ja refleksiivsus omavahel kuidagi seotud. Võtame kas või selle, et ajalugu ja biograafia lähevad seda huvitavamaks, mida vanemaks saad. Või siis selle, et maastikuvaated näivad pakkuvat väiksematele lastele võrdlemisi vähe esteetilist huvi.

Ütlete, et üks teie peamisi teaduslikke huvisid on „iseenda ja maastiku põimumine”. Milline on selle maastiku, kus inimene eluneb, ning tema identiteedi seos? Kuidas mõista selle valguses inimgeograafia arusaama kultuurilisest identiteedist?
Mingis mõttes suhtun ma sellistesse mõistetesse nagu kultuuriline identiteet suure kõhklusega. Minu eetos on näiteks tugevalt antinatsionalistlik. Ma ei ole hea kaasalööja ega grupi liige. Ma tunnen muret selle üle, et „kultuurilist identiteeti” õpetatakse ja mõistetakse liialt struktureeritult, justkui oleks tõesti olemas mingid halastamatud ja kinnistunud struktuurid (klass, sugu, rass), mis meid kujundavad. Ma ei taha sellega öelda, et meie kontekst meile mingit mõju ei avalda, oleks hullumeelsus seda eitada, kuid mind ennast huvitab ilmselt pigem agentsus, subjektiivsus. Mis puudutab maastikku, siis kordan seda, mida juba eespool ütlesin: maastik on paradoksaalsel moel identiteediga lahutamatult seotud just nimelt seepärast, et see on miski, kuhu me ei kuulu.
 
Mida on geograafidel ja kunstnikel maastiku mõistmise osas üksteiselt õppida?
Kas ma võin siinkohal väita, et geograafia on kunst ning kõik kunstivormid (maalimine, kirjutamine, skulptuur, muusika) hõlmavad uute ruumide loomist? Ning seda, et minu arusaam geograafiast on järjest enam ning tõenäoliselt isikupäraselt „kunstiline”, kuivõrd ma näen geograafias eelkõige loovat tegevust? Oma ettekandes Tartus räägin peaaegu ainult geograafia ja kunsti, täpsemalt maalikunsti suhetest.

Tõlkinud Tanel Pern ja Monika Tasa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht