Suured küsimused

Marek Strandberg

Üks füüsika suuri küsimusi oli Higgsi bosoni olemasolu. See ajendas rajama ka üht maailma seni suurimat teadusaparaati, Euroopa tuumauuringute keskuses (CERN) paiknevat suurt hadronite (raskete tuumaosakeste) põrgatit (LHC). Higgsi boson on nüüdseks leitud, arvata võib, et 1964. aastal selle osakese olemasolu ennustanud 84aastane vanahärra Peter Higgs väärib Nobeli kiitust.
Teame, et maailmaruum on kiirenevalt paisuv, kuid tumedaks energiaks kutsutu ning sellega seotud tumeaine loomuse kohta pole veel midagi teada. Küsimusi füüsikalise maailma ja matemaatika keeles räägitud maailmakirjelduse kohta on rohkemgi.
See aga ei tähenda, et kirglikud osakestefüüsikud sellest innustust saaksid. Neist mõnegi jaoks on töö justkui otsa saanud, sest viimane tükk mosaiikmõistatusest on Higgsi osakesega paika pandud.
Eesti uudistes laineid löönud geenmuundatud vasikas Juuni on justkui signaal selle kohta, et vastamata suurte küsimustega teadusvaldkondi on veelgi. Bioloogias on kaks tõepoolest fundamentaalset avastusterühma. Üks on Darwini evolutsiooniteooria ja teine avastustering, mis on seotud pärilikkusaine ja geneetilise koodiga. Oskus rakus olevat pärilikkusainet analüüsida ja järele teha, muuta, on tekitanud terviklikuma pildi inimkonna arengust ja põlvnemisest, meie põetavatest haigustest, geneetilistest omapäradest.
Teades, et näiteks inimese genoomis tegutseb valkude sünteesimisega vaid 1,5% genoomis olevast pärilikkusainest, ei saa paraku mööda minna küsimusest, et mida teeb ülejäänud pärilikkusaine.
Higgsi bosoni avastamise kava ja masin seks tarbeks (LHC) on maksma läinud kümne miljardi euro ringis. Tänases Sirbis arvab üks Juuni ellutoojatest, genoomikaprofessor Sulev Kõks, et ülemaailmse koostöö ja viie miljardi eurose rahasummaga saaks üles ehitada ulatusliku genoomiuuringute projekti. Nimelt on nüüdseks võimalik kindlaks teha kogu inimgenoomis olevate nukleotiide täpne järgnevus. Seda saab võrrelda näiteks vereproovist teada saaduga ja püüda selle kaudu mõista pärilikkusaine ja elu toimimisaluseid.
2008. aastal alguse saanud Wellcome Trusti „Tuhande genoomi” kava on ehk üks esimesi ülemaailmseid samme bioloogia suurele küsimusele vastuse saamiseks. Selle raames oli 2012. aasta oktoobriks pärilikkusaine muutlikkuse ja olemuse iseloomustamiseks kindlaks tehtud 1092 inimese genoomi nukleotiide järjestus. Eri maadelt ja eri rassidest inimeste tervikliku uuringu eesmärk on ennekõike tuvastada haigusi tekitavate geenide levikuomapära.
Kui samalaadselt analüüsida sadu ja sadu tuhandeid genoome, võib võimalikuks osutuda pärilikkusaine tähenduse äratabamine ja selle paljude funktsioonide kindlakstegemine. Rämps-DNA on näiliselt jõude passiv 98,5% meie genoomist, arusaadavalt vaid kõnepruugis. Bioloogia suure küsimuse kontekstis on siin põhjust hea sõnaga meelde tuletada ka üle 50 000 inimese geneetilise materjaliga Eesti geenivaramut ja selle potentsiaali.
Kas genoomi kaardistamine ja ulatuslik andmetöötlus võib bioloogias anda oma Higgsi bosoni tuvastamise laadse tulemuse? Bioloogiateaduse arengus on ehk tegu veelgi varasema etapiga, kui füüsikat võrdluseks tuua. Pigem otsitakse laiemalt uut mõttemudelit, teooriat. Seniajani on veel avastamata eluteaduse Plancki konstant – kui selline üldse olemas on. Aga CERNi kiirendite andmeid suurtes kogustes töötlema õppinud füüsikute ja matemaatikute perel ei ole seega igavust karta. Lahterdamist ja mõtestamist ootab järjest kosuv kogus bioloogilist ja geneetilist teavet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht