Mis muutub muuseumikülastajale?

Liisa-Ly Pakosta

Juulis jõustus täiesti uus muuseumiseadus, eelmine pärines 20 aasta tagusest ajast. Mis ja miks muutus muuseumide külastajate seisukohalt?

Muuseumist on juba ammu saanud korralik, teadustööle tuginev haridusasutus, enamasti on tööl muuseumipedagoogidki. Kahjuks polnud muuseum sellisena seadustes selgelt hinnatud ja nii oli tekkinud olukord, kus näiteks kunstimuuseumi koolituse puhul osalejaile tulumaksutagastust ei võimaldatud, sama koolitus näiteks mõnes kunstiringis oli vastavalt soodsam. See pani muuseumid ebavõrdsesse olukorda, sealhulgas ka näiteks ühiste õppekavade väljatöötamisel. Nüüdsest saab tulumaksuseaduse § 26 alusel inimene muuseumi korraldatud tasulistel kursustel õppimise eest tasutud koolituskulud maha arvata füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust.
Lisaks kursustele võiks oodata näiteks gümnaasiumide või kutse- või ülikoolide valikaineid koostöös koolidega nii, et vajalik punktiarvestus ka kenasti ühes taktis toimib. Ilmselgelt – mida rohkem on kultuuripärandi­alast haridust, seda elusam ja hoitum on meie pärand.
Lapsepõlves välja kujunenud harjumuse ja ka oskuse tõttu muuseumis käia on Eesti kultuuri püsimine läbi aja tõenäolisem. Seadusesse kirjutati nõue, et muuseum peab täitma oma kõiki ülesandeid lapse ja puudega inimese eripäradega arvestades. Laste mängutubadest ja invaparkimiskohtadest on aeg liikuda edasi. Näiteks tuleb lastega arvestada ka kogumispoliitika kujundamisel ja ekspositsiooni koostamisel, kogu muuseumide avalikkusele suunatud töös. Uues riiklikus õppekavas on muuseumikülastuste kohustuslikkus juba sees, 10–17aastased külastajad on muuseumiskäijate hulgas konkurentsitult suurima osakaaluga. Muuseumid pole ka mingi erand tõsiasjas, et eks täiskasvanudki armasta vahel lihtsamat, näitlikustavamat ning mängulisemat lähenemist ja loevad poolsalaja lastele mõeldud materjale, kompavad vaegnägijaile mõeldud mulaaže või kuulavad selgitusi lugemise asemel. Kui on rahul lapsed ja teised erivajadustega inimesed, siis võidavad kokkuvõttes kõik.

Lapsega on odavam!
Uuest aastast jõustub muuseumide piletipoliitikat puudutav punkt, mis kohustab muutma lapsega muuseumi külastamise täiskasvanule soodsamaks, kui on külastus ilma alaealise saatjata. Lisaks on priipääs kõigile kuni kaheksa-aastastele lastele. Muuseumides ongi juba praegu levinud praktika, et koolieast nooremad lapsed saavad muuseumi külastada tasuta, ent mõnel pool nõutakse piletit siiski ka imikult. Enamasti on õpilastel sooduspilet. Sellegipoolest kurdavad näiteks õpetajad ja lastekaitsetöötajad, et üha rohkem lapsi jääb muuseumikülastustest kõrvale. Lisaks on ette tulnud hulk kummalisi perepileti tõlgendusi, mistõttu loobuti perepiletindusest. Edaspidi peab olema lapsega või lastega perel, aga ka tublidel inimestel, kes näiteks hoopiski naabrilapsed või kodulooringi entusiastid kaasa võtavad, muuseumi külastus odavam kui lihtsalt kahel või ühel täiskasvanul. Näiteks täiskasvanu pilet kolm eurot, täiskasvanu + laps aga kokku kaks eurot. Loodetavasti motiveerib see veidi iga täiskasvanut võimalusel lapsi muuseumi kaasa võtma, avalik heakskiit on sellele juba sedusemuudatusega antud. Uus kord nõuab kindlasti veidi harjumist, sestap ka hilisem jõustumisaeg.
Muuseumidel säilib õigus siduda alla kaheksa-aastase lapse tasuta ligipääs vanema saatja (näiteks kooliealise lapse või täiskasvanu) olemasoluga, kes peaks oma ea- ja staatusekohase pileti soetama. Koolilapselt on muuseumil õigus piletit küsida, kui ta külastab muuseumi ilma täiskasvanuta. Arutluse all oli küll ka kõigile alaealistele tasuta sissepääsu võimaldamine, ent nõude saatjata külastuse puhul pilet osta mõte on vältida noorte hängimist näiteks pärast kooli mõnusas muuseumihoones.
Moodsa muuseumi ekspositsioon või osa sellest võib vabalt olla ka internetis, lennujaamas, linnapargis, kaubamaja vaateaknal, ka pakkumisel hologrammidena või rakendusena. Uurimistöö tegemine või muul põhjusel muuseumikogude vastu huvitundmine on muutunud üha interdistsiplinaarsemaks ja inimesed on juba harjunud saama olulist infot interneti vahendusel. Muuseumi kogus hoitavat eset nimetatakse museaaliks ning iga museaali kohta on muuseumil kirjeldus, saamislugu ning parematel juhtudel ka teadusviited. Näitustel on väljas vaid väike osa, aga uurimist-vaatamist väärib kõik. Seetõttu on Eesti teadaolevalt esimene riik, mis teeb muuseumi andmekogu avaliku kättesaadavuse muuseumidele kohustuseks. Seda otsust mõjutas osalt ka üldine Eesti suund teha riigi andmekogud avalikult kättesaadavaks, seadusemuudatus tehti tänavu kevadel. Seega peavad riigimuuseumid ja riigile kuuluvat muuseumikogu kasutavad muuseumid kõik oma museaalid muuseumide ühises (jällegi vaataja huvides!) avalikus andmekogus kättesaadavaks tegema. Erandiks jäi vaid loodusmuuseum, kuna loomade-taimede kohta on oma valdkonna infokogud juba teistel alustel olemas ning materjalid vabalt saada. Teistele muuseumidele on liitumine andmekoguga vabatahtlik, riik toetab ja soodustab seda igati. Ka väike külamuuseum saab oma kogud nõnda avalikult kättesaadavaks teinuna sisuliselt riikliku tunnustuse muuseumina. Kokku on kõigis Eesti muuseumides 8,6 miljonit museaali, sellest enamik ehk 7,6 miljonit asub riigimuuseumide põhikogudes.

Ühiselt pärandit hoidmas
Ei jõua muuseumitöötajad ega muinsuskaitseinspektorid üksi kogu kultuuripärandit hoida, põhilise tänuväärse töö teevad ära ikka inimesed ise. Eesti liigub Põhjamaadel ja mujalgi maailmas levinud mudeli suunas, kus kultuuripärandit hoitakse ühise rindena. Sestap sätestati muuseumile kohustus, kui vähegi võimalik, nõustada tema poole pöördunud inimesi laiemalt kultuuripärandi küsimustes. Muuseumil enesel on õigus saada asjakohast nõu kultuuriministeeriumilt. Nende täienduste eesmärk on tagada pärandi kaitse parimal võimalikul moel, arvestades sealjuures riigi väiksust ning ressursside piiratust. Kui kellelgi on kultuuriväärtuslikku vallas- või kinnisvara, mida tahetakse hoida või väärindada, siis nüüdsest rõhutab seadus võimalust pöörduda esmase konsultatsiooni saamiseks lähima või valdkondlikult lähima muuseumi poole. Säte eeldab, et muuseumid suunaksid vähima abina muuseumi pöördunud inimese edasi asutuste või materjalideni, kust asjakohast nõustamist ja abi saab. Tihe koostöö näiteks muinsuskaitseametiga on enamasti juba välja kujunenudki.
Üht-teist muutus ka nende inimeste jaoks, kes soovivad aidata kaasa muuseumikogude täiendamisele või võib-olla tunneksid huvi mõne muuseumis oleva eseme soetamise vastu. Muuseumile esemeid, fotosid vms annetada või ka müüa soovijal tasub nüüdsest esmalt kodulehtedelt uurida, millised on ühe või teise muuseumi kogumispõhimõtted. Nimelt aitavad need põhimõtted muuseumidel rohkem spetsialiseeruda, oma otsuseid põhjendada ning vältida ühesuguste, näiteks tööstuslikult toodetud esemete kogumist.
Muuseumikogudesse on siiski sattunud kraami, mis ka kõige talletamishimulisematelt ekspertidelt ei tarvitse toetust pälvida. Näiteks Nõukogude okupatsiooni ajal muuseumidesse kohustuslikus korras arvele võetud materjal. Ehk oleks mõistlik mõnest asjast loobuda ja teha ruumi esemetele, mida kogus veel üldse pole? Vastava ettepaneku tegi riigikogule muuseuminõukogu, vajadusele kogusid korrastada on tähelepanu juhtinud ka riigikontroll, eeskuju on näidanud teised riigid. Neil põhjustel pikenes seaduses loetelu juhtudest, millal võib museaali muuseumikogust välja arvata: kui museaali kuulumine muuseumikogusse ei ole kooskõlas kogumispõhimõtetega või museaaliga olulisel määral sarnased museaalid on paremas seisukorras või täielikuma kultuuriväärtusliku teabega juba olemas sama muuseumi või mõne riigimuuseumi kogus. Põhikogust väljaarvamisele ei järgne kohe müük, esmalt peab muuseum kaaluma eseme kasutusvõimalust näitusel, kas või külastajatele vahetuks proovimiseks. Kui kohta ei leita, tuleb eset pakkuda arhiividele või raamatukogudele ning selle muuseumile annetanud või müünud isikule. Kõige lõpuks, kui ükski samm pole tulemusi andnud, said muuseumid õiguse riigile kuuluvast muuseumikogust välja arvatud ese avalikul enampakkumisel müüa.
Enampakkumisi hakkab korraldama kultuuriministeerium. Huvide konflikti vältimiseks ei seata hinnaläve ning muuseumile ei anta iseseisvalt avalike enampakkumiste korraldamise õigust. Müügitulu läheb küll muuseumidele uute esemete ostmiseks, ent see raha ei tarvitse laekuda esemest loobunud muuseumi kontole – nii on korraldatud eesmärgiga välistada muuseumi vähimgi huvi esemeid kogust välja arvata tulu teenimise eesmärgil. Igal juhul peavad väljaarvamise protseduurid põhinema eksperthinnangutel, olema selged, läbipaistvad, dokumenteeritud ning lähtuma muuseumide eetikakoodeksist, et mitte kaotada muuseumi usaldusväärsust ühiskonna silmis.

Ja kus on rahaallikad?
Näitusegurmaanid muretsevad tõenäoliselt, kust tuleb kõikideks headeks muudatusteks raha? Või sunnitakse muuseume edaspidi külastajate rahakotituulutusest sõltuvateks lõbustusparkideks, kuhu uuringutel põhineval ekspositsioonil enam asjagi pole?
Tegelikult tõsteti uurimistöö muuseumitöö vältimatuks osaks, ilma milleta asutus polegi muuseum. Kui palju on ekspositsioonis valmistootena elamuste pakkumist ja kui palju peab vaataja ise mõtisklema, sõltub iga näituse kontseptsioonist ja kujundusest. Papacarlolik esemetele „elu sissepuhumise” oskus ja edasistele aruteludele suunamine on samas teadustöö kõrval üha olulisem, sest vaatajateta näitusest on kultuuri püsimiseks vähe tolku. Eestis on konkurents eriti tihe, sest meil on maailmas enim muuseume elaniku kohta. Õnneks mitte asjata, sest juhime ka tasuliste muuseumikülastuste osas (elaniku kohta aastas poolteist külastust, võrdluseks Itaalia 0,3).
Rahastus riigi- ja riigi kogusid kasutavatele muuseumidele jäi seaduses samaks, nagu ka teistele muuseumipidajatele. Nüüdsest on kõigil võrdsed võimalused taotleda riigieelarvest toetust, ka esmased kriteeriumid on seadusesse saanud. Senimaani sai toetust ainult siis, kui ministeerium otsustas seda pakkuda!
Kogumispoliitika peaks vähendama dubleerivaid või muuseumi teemaga halvasti haakuvaid oste. Muuseumid said ka uusi õigusi tulu teenimiseks: nüüd võib küsida renti hoiustamise eest ja näiteks Palamuse Lutsu apteek võib kuulsat punsli õli suveniirina kaasa müüa. Riigile saab loota välisnäituste kindlustamisel garantiiandjana, mis omakorda vähendab seni kõrgeid kindlustuskulusid. Muuseumide rahastamisel on riik jõudmas tagasi masueelsesse kõrgaega (21,48 miljonit eurot tänavu versus 21,68 miljonit aastal 2008).
Kas peale Tartumaa muuseumi võidakse veel mõne muuseumi kogud liita? Seadus muutis liitmised-sulgemised senisest keerukamaks Tõenäoliselt väheneb muuseumi peahoone tähendus kõigest sellest sõltumata. Tänasest 20 aasta pärast on osa näitusi kolinud muuseumihooneist välja või internetti, uurimistöö ja sisuloome muutunud senisest rohkem kogukonnapõhiseks, suurenenud hariduse osakaal. See võib tõesti kaasa tuua mõne uue hoone avamise ja mõne sulgemise. Muuseumiseaduse aruteludel osales palju tegijaid (näiteks avalikul arutelul riigikogus 3. aprillil 105 valdkonna esindajat). Nõnda jõuti tulemusteni, kus arvestati peaaegu kõiki ettepanekuid nii muuseumitöötajatelt, ekspertidelt kui ka riigikogus aktiivselt kaasa mõelnud opositsioonilt. Kuna skandaali polnud, pole avalikkus uuest seadusest suurt midagi kuulnud.
Osa otsusekohti polnud selle seaduse teema, näiteks kas museaalide digikujutised andmebaasis peaksid olema suurema resolutsiooniga, nii et iga inimene saaks soovi korral Viiralti koduses värviprinteris endale või sõbrale rõõmuks välja trükkida. Kas muuseumid teenivad kõrge resolutsiooniga piltide edasimüümisest omatulu või on peaeesmärgiks kultuuri võimalikult lai levitamine, seetõttu ka kõige pakkumine paljundamiseks-levitamiseks ilma mingite piiranguteta? Autoriõigused? Seadustega ülereguleerimine on piinav kõigile, eriti kiirelt arenevas pikslite valdkonnas. Seetõttu loodan, et igapäevased otsused sünnivad kohapeal ja/või muuseumide endi initsiatiivil koos vajalike põhjendustega üha arvukamaks muutuvale külastajaskonnale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht